Sink

Willem Claesz. Heda, "Vaikelu singi ja hõbekannuga" (1656)

Pehr Hilleström vanem (1732–1816), "Vaikelu singi, fajanssnõu ja marjakausiga", s.d.

Anne Vallayer-Coster (1744-1818), "Vaikelu singiga", s.d.

Félix Vallotton, "Sink" (1918)

Proosa

• Nõnda siis oligi kõik korraldatud Slopaševi maitse kohaselt. Peaasi, et ei tuleks puudu joogist, eriti valgest, sest kõik muu oli Slopaševi arvates solk. Peale selle "sakuska": heering sibulaga, hapu kurk, juust, vorst, sink, sinep, võid ja leiba, kuum teemasin.
  • Anton Hansen Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, XXVI ptk

• Läksin läbi lumetuisu jalgsi koju, et end värskemaks raputada, pühkida endalt see, mida kommunism kleebib porina inimese külge. Toidupoe ees singisaba ja sabas Marian Brandys, režiimimeelne kirjanik, aga inimesena tore. Rääkisime mõne hetke koosolekust. Brandys, lausudes sõnu nagu "sotsrealism", "kirjanduslik meetod” ja "katoliiklik vaatepunkt", tasandas häält ja vaatas ringi, justkui oleks teda miski ähvardamas. Justkui kardaks, et talle ei müüda sinki. Kohutav.
  • Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 117

• [Rehepapp:] "... Mida sa, lambapea, siis sõid?"

[Sulane Jaan:] "/.../ Noh, vorsti sõin, sinki sõin, ja siis sihukest Idamaa maiusrooga, mis lõhnas nagu roos. Seda pole ma varem saanudki, valge justkui pekk ja pehme!" /---/

[Rehepapp:] "See idamaa maiusroog oli seep. Sellega saksad pesevad end, see ei sünni ülepea süüa! Puhas mürk."

• Andrus Kivirähk, "Rehepapp". Varrak 2000, lk 4

• Jah, mida kõike pole aja jooksul ära keelatud, et seda õnnelikku lapsepõlve tagada: nii puhmaskulme kui ka mootorrattakiivreid, nii sinki-vorsti, neegrimusi-maiustusi kui ka hüüumärke! Kirjanikuna tahaksin väga loota, et lapsed, kellel pole muid kohustusi kui hommikust õhtuni õnnelik olla, leiavad siiski ka tee raamatute juurde, kuigi sealt võib avastada tegelasi, kes pole pooltki nii õnnelikud...
  • Leelo Tungal, "Õnnelik lapsepõlv ilma hüüumärgita" Looming 8/2016

Luule

"Mis kena sink!" "See on, mu härra, teie oma!"
"Tõepoolest," kinnitab ka härra, "olgu nii!
Eks ma siis selle kaasa vii."
Ta priskelt lõunatab, ta kaaskond vahvalt aitab,
küll koerad, hobused, küll teenrid — kel vaid suu;
üks mõnu proovitud, ta nõutab mõne muu:
joob veini, peretütart paitab.

• Jean de La Fontaine, "Aednik ja tema härra", tlk Ain Kaalep, rmt: "Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile", koostanud Jüri Talvet jt, Tallinn: Koolibri 1993, lk 289

Mul olid kastanpruunid
juuksed ja sale piht, ma meeldisin
paljudele, ent kõige rohkem siiski Udu
peremehele, kes tuli suvistepüha õhtul minu juurde
aita; sink lõhnas ja
aida all krõbistasid hiired.

• Mats Traat, "Jadwiga Purre" kogust "Harala elulood" (1976)