Sünnitus

Luule

Olen keset
Valuringi
Ületades selle piire igas suunas

Kahvatu päikese asjadel
Pole minuga pistmist
Minu ummistunud agooniakosmoses
Millest pole väljapääsu
Lõpmatusena pikendatud närvivärinail
Või kokkutõmbes
Olemise punktisuurusse tuuma
...
Valu pole tugevam kui vastupanev jõud
Valu karjub minus
Võitlus on võrdne
...
Isase vastutustundetus
Jätab naisele ta kõrgema alaväärsuse.
Ta jookseb trepist üles

• Mina Loy, "Sünnitus" ("Parturition"), Poetry Foundation (esmatrükk: The Trend 8:1, oktoober 1914)

Proosa

• Seejuures avastasin ma, et üks kirp sünnitab teise. Sest kui ma silmitsesin nende rohkust ja kuidas nad ujuda oskasid, leidsin ma, et mingid pisikesed jalad ronisid kirbu tagaotsas, ja ma arvasin, et see on mõnd kummalist sorti. Lõpuks aga ma nägin, mis see on, ma võtsin kirbu oma näpule ja sellest tuli pisike olevus välja ja jättis maha sünnimärgi. Ta hakkas kohe hüppama, sellal kui ema veidike istus, enne kui toibus, ta ei suutnud esimene kord väga kaugele hüpata.
  • Leonora Christina Ulfeldt, "Memuaarid", tlk Eva Velsker, 2015, lk 158

• Kindel, nüüd on kindel, tundis Juhan. Miina on laudsil ja sellepärast on koergi ketti pandud! Oh, kuidas süda küll inimesel rinnus niimoodi valutada võib! Rätsep lükkas seltsimaja ukse lahti, tuul ja vihm kargasid koos temaga ruumi, tema aga rebis pärani toaukse ja komistas üle läve. Keset tuba oli toober ja toobris elav Miina, lõug toobri serval, nägu valust ja ehmatusest võõras ja pikk.

"Sõge," ütles oma pahase häälega, "mis sa peaks küll tormama nagu mustasajaline... surnuks ehmatab! Ja poriste jalgadega tuppa, ämmaproua on tulemas, ooo-ooih."

Mehe hell ja valutav süda vajus üsna järsku tagasi, sügavale rindu. Tema meel oli paha ja ta häbenes... nagu suur koer, kes on ahastades peremehele jälgi pidi järele jooksnud ja saab selle ahastuse pärast nüüd tapelda.

"Haavlid viimaseni otsas," ümises kitsilt ja viskas kalakoti nurka, "tulin nende järele ..."

Aga naine ei vastanud enam, surus küüned toobrilaudadesse ja oigas valju häälega, siis karjatas ja hakkas kisendama, pikalt ja valuliselt, nii nagu mees ennest läbi metsa tulles oli kuulnud kellegi kisa.

"Ära siis nii," keelas üminal. "Mina ei mõista sind ka aidata ..."

"Leiti ka aeg paariminekuks," kisendas valust ja vihast poolsegane naine. "Surm ja peks ja sunnitöö... läbituhnimised ja tagaotsimised... no mis inimene sellest küll keset seda põrgumöllu sündima peaks?" (lk 18-19)

• Toast kõlas plaksak, nagu lööks keegi lahtise peoga millelegi pehmele, seejärel hüppas läbi akna välja hele kisa, jooksis pedajaisse, jäi kaharatesse latvadesse takerduma ja taltus. Üleaedse metsavahi maja kohal helises veel tasa edasi. Kõva heli sel uuel inimesel, imestas Juhan suure rõõmuga ja hüüdis:

"Kas käes?"

"Poiss või laits?" kilkas Kitsel-Liis kuuri alt laaste korjates.

"Ükskõik," hõiskas õnnis isa vastuseks. "Peaasi, et on laps ja elab."

• Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 21-22

• Suvi saabus ja koos suvega ka minu esimene laps — tütar Tanni. Sünnitus oli raske. Igatsesin ema järele. Ma polnud siiski päris üksi. Ämmaemand pr. Pielbusch oli truult minu juures, ta magas isegi meie kõrvaltoas. Lõpuks tuli vabastus ja ühel neljapäevasel päeval, 22. juuli keskpäeval sündis tütar, kellele nimeks minu ema soovil panime tema nime, Constance, Meile mõlemale meeldis see nimi juba oma tähenduse poolest. Väikese Tanni esimene eluavaldus oli kõva aevastus. Esimese lapse sünnitusel tunned eriti, et elad üle ime. Need olid minu ema sõnad ja nüüd sain ise selle ime osaliseks. Olin rõõmus ja õnnelik.
  • Vera Poska-Grünthal, "See oli Eestis: 1919-1944", Stockholm: Välis-Eesti ja EMP, 1975, lk 37

• "Mina nägin ükskord ühte varssa, kes sündis," teatas Oskar. "Ta tuli teise hobuse seest välja."

"Jäta jama!" hüüatas väike Virgilius. "Või teise hobuse seest välja!"

"Jaa," kinnitas Oskar. "Hobune lihtsalt poetas ühe väikese hobuse enda seest välja ja siis oligi see sündinud."

"Huvitav, kas meie ka kukkusime hobuse seest välja?" mõtiskles väike Virgilius.

"Seda ma küll ei tea," vastas Oskar. "Sellest ei taha keegi mulle kunagi midagi rääkida."

• Ole Lund Kirkegaard, "Väike Virgilius". Tõlkinud Aet Püssim. Tiritamm 1998, lk 28-29

• Terve kurva nädala vaagisid vanemad võimalusi. Nad võisid viia tütre mandrile, sünnituse ära oodata ja lapse heidikute varjupaika anda. Mõte ei meeldinud neile, ja kui nad olid Mary-Jacobine'iga kõnelnud, oli see neile veelgi vastumeelsem. Sellele rääkis häälekalt vastu kõik, mis oli nende südamele kallis: klooster, vaimulikust vend ja abtissist õde, tavaväärikus.

Muidugi jäi veel abielu. Nad hindasid abielu kõrgelt ja see oli ainus võimalik viis päästa kõlblust, nii nagu nemad sellest aru said. Kas võiks tütre mehele sokutada?

• Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 44

• Kuna arste on õpetatud ravima traumasid ja haigusi, kalduvad nad nägema valu kui probleemi, mis tuleb likvideerida, ja tuimastusest keeldumist kui masohhismi. Aga inimestel esineb ka muid valusid peale patoloogiliste. Tipule läheneva mägironija kõrvetus kopsudes. Äsja tour en l'airi sooritanud balletitantsija tulitavad nelipealihased. Isegi võidukas tuige kirjaniku turjal abaluude vahel, kui ta viimase lõigu lõpetab, tõusva päikese esimesed kiired aknalauda kuldamas. Rohkem kui üks loomuliku sünnituse pooldaja on tähelepanu juhtinud sellele, et kui tuhusid ja väljutust võetaks vähem kui meditsiinilist ja rohkem kui olümpiamängude mõõtu sündmust, oleks nimetatud erinevus ilmne. Lõppude lõpuks, kes siis hakkaks maratonijooksjat viimasel etapil süstlatäie tuimastiga kosutama?
  • Sandra Steingraber, "Mina olen ookean". Tõlkinud Ursula Erik. Petrone Print, 2009, lk 155

• Koed olid lapse tulekule teed tehes rebenenud. Teda tiriti just­kui tormi sisse. Sünnitus võttis ta keha ja kogu teadvuse ning lõikas ta universumist ära ja kuigi sel hetkel polnud talle miski selgem kui see, et piin tuli tema enda seest, püüdis ta selle eest ära liikuda.

Ta arvas, et sureb.

See oli küll ainus kord, kui ta tõesti nii mõtles. Ja samas, et see pole võimalik.

Aga selles valus oli ka midagi ilusat ja tagantjärele mäletas ta õigupoolest vaid seda osa. Ebamäärane võimas lainetus alakehas ja soe voog, mille peale jalad tõmbusid iseenesest kõverasse ja puusad hakkasid õõtsuma; midagi sellist võis ta nüüd taga igat­seda, et üks jõud, mis on suurem kui ta ise, kannaks ta minema. Ta tahtis olla jääkristall tormis, mull järve jääst vabal hallil vee­pinnal.

• Karolina Ramqvist, "Valge linn", tlk Maarja Aaloe, 2015, lk 27

• Jamesi sünniaeg oli planeeritud, nagu oli planeeritud kõik Anna elus. Ta arvas, et kevad on lapse ilmaletoomiseks ideaalne aeg ning Whalsay on lapse kasvatamiseks imehea koht. Sünnitus oli olnud valusam ja verisem, kui ta oli ette kujutanud, kuid nüüd oli see möödas, ja polnud ühtki põhjust, miks nende pereelu poleks pidanud sujuma.
  • Ann Cleeves, "Punased luud", tlk Riina Jesmin, 2018, lk 18

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Sünnitus