Sõna on keele vähim vaba vorm, mille tunnuseks on võime esineda iseseisvalt. Kõikidel leksikaliseerunud sõnadel on tähendus. Sõnad koosnevad morfeemidest, mis on vähimad keeleüksused, millel on iseseisev tähendus või grammatiline funktsioon. Morfeemid koosnevad foneemidest, mis on keele vähimad tähendust eristavad üksused.
Ta läkitab oma ütlused maa peale,
rutusti jookseb tema sõna.
16 Ta annab lund nagu villa,
ta külvab halla nagu tuhka.
17 Ta viskab oma jääd nagu palukesi:
kes võib püsida tema külma ees?
18 Ta läkitab oma sõna ja sulatab nad;
ta laseb oma tuult puhuda ja veed vulisevad.
19 Ta annab teada oma sõna Jaakobile
ja Iisraelile oma määrused ja seadused.
Kuidagi tuli mamps lagedele mõttega, et võib-olla meeldiks kogu perekonnale kalastama minna. Kuid need polnud mampsi sõnad, Timothy teadis seda. Need olid papsi sõnad ja mamps kasutas neid miskipärast tema asemel. (lk 182)
Sõnad - nagu ma sageli kujutlen - on väikesed majad oma keldri ja pööninguga. Terve mõistus elab esimesel korrusel, alati avatuna "väliskaubandusele", samal tasapinnal teistega, möödujatega, kes kunagi ei unista. Minna sõna majas trepist üles, see tähendab eralduda aste astmelt. Laskuda keldrisse, see tähendab unelda, eksida ebakindla etümoloogia kaugetesse koridoridesse, otsida sõnadest aardeid, mida sealt pole võimalik leida. Poeedi elu - see on tõusmine ja laskumine sõnades. Tõusta liiga kõrgele või laskuda liiga madalale on lubatud poeedile, kes ühendab maise taevasega. Kas üksnes filosoofi on teised temasugused mõistnud elama alati esimesel korrusel?
Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund, 1999, lk 216
Rohkem räägivad ajastust need sõnad, mida ei tarvitata, kui need, mida kuritarvitatakse.
Ta teadis, et viimasel ajal oli ta hakanud kasutama vähem omadussõnu. Karin ei tundnud, et ta sooviks millegi kirjeldamiseks kasutada midagi enamat nimisõnadest, kõik lisandused olid liialdused, millele tema hing ei suutnud alla kirjutada. Ta sai aru kontseptsioonist "koer", kuid kui keegi ütles "hea koer", kehitas Karin õlgu ning lehitses raamaturiiuli juures varast Handket.
Hämmastav, kuidas inimene endiselt usub sõnadesse. Öeldakse talle, näiteks, loll ning kolki ei anta — ta muutub kurvaks; nimetatakse teda targaks ning raha ei anta — ta tunneb heameelt.
Удивительное дело, как человек еще верит в слова. Скажут ему, например, дурака и не прибьют, он опечалится; назовут его умницей и денег ему не дадут — он почувствует удовольствие.
Ivan Turgenev, "Isad ja pojad" ("Отцы и дети", 1862)
Sõna jõud on küll suur, kuid ei ole võrreldav heli väega. Millest räägitakse, on tühine, võrreldes tunnetamisest saadud isikliku kogemusega.
Ilmse ja selgelt hoomatava kesta varju jäävad avatud hoovused ning vastuvõtja poolel võib pärast energiaimpulsside saamist kõrvapaarides edasi idaneda igasuguseid asju. Võib juhtuda sedagi, et inimene-kuulaja tajub muusika kaudu samasugust terviklikkuse tunnet, mida autor üritas helidesse tõlkida, pannes noote paberile ja nuputades, kuidas esitajad tema mõeldut vähem ära nudiks. Vahel sellised imed juhtuvad.
Sõnadega seesugust tunnetust tekitada on raskem. Sõnad on rohkem kehavälised, muusika aga tungib jalgadesse, vere pulseerivasse kohinasse ja lihaste võbelusse, muusika võib pähe ka lüüa.
Sõnadega on Pervik ülikokkuhoidlikult ümber käinud. Iga ainumat on mitu korda kaalutud, enne kui välja antud. See pole nõnda mitte ihnsuse, vaid austuse pärast sõna vastu, mis on Pervikule ikka iseloomulik olnud.
Kohtume Sõnaga kollektiivselt igal pühapäeval jutluses. Sõna on oma tegumoe poolest nii väga mitmepalgeline. Kord paneb ta meid rõõmust hõiskama, seejärel aga muudab meid tõsiseks, mõtlikuks. Aga alati on sõna rikas, sest tal on pakkuda just seda, mida vajame.
Ema ei olnud mulle kunagi meestest rääkinud. Tema ja mu isa olid saatnud palju aastaid mööda tülitsedes ja teist sama palju teineteisega sõnagi vahetamata. Terved pühapäevad möödusid nõnda, et mõlemad istusid vaikides elutoas. Pärast ema surma sõnatu elu üha süvenes. Ja kui isa mõni aasta hiljem uuesti abiellus, polnudki mul enam kedagi. Elasin nagu kassile kohane: edasi-tagasi, saba sorgus, saba püsti, nüüd on söögiaeg, nüüd on uneaeg; ainus erinevus oli selles, et kass ei pea hinge sees hoidmiseks tööl käima. Meie kodus polnud sõnadele kohta ja kõik, mida ma hinges kandsin, hirmutas mind, sest ma ei teadnud, kas seegi kuulub tegelikult minule... (lk 16)
Su sõna lauses sageli veel tühi loos,
või liblikas, või pilv, mis hajub tuules,
võib-olla homme juba suudad luules
neid käskida ja hoida kindlalt koos,
siis iseenda jäägitult võid anda
ja oma unistused ellu kanda...
Heljo Mänd, "Sõna", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 7
"Kas soovid veidi puhata?" pärib Ürgema Atlaselt.
"Tahan palju puhata."
"Kui kaua siis?" uudishimutseb Ürgema.
"Neli pööripäeva."
"Olgu. Ma aitan sind. Aga vaid siis, kui
annad oma sõna."
"Võta!" ütleb Atlas ja poetab sõna Ürgema
pihku.
"See on ilus sõna," naeratab Ürgema.
Lea Mändmets, "* Atlase jalad hakkavad värisema...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 18
Sest hetkest saavad kõik me sõnad
ääreni täis
ja peab vaikima,
sest ei suuda ei tõsta
ega hoida