Laura polnud ealeski nii lõbusasti aega veetnud. Kogu hommikupooliku tegi ta õues lume sees pilte koos Alice'i, Ella, Peteri ja Maryga. Nad tegid seda niimoodi:
Iga laps ronis ühe kännu otsa ja siis langesid kõik korraga käsi laiali hoides kändudelt näoli pehmesse sügavasse lumme. Siis tõusid nad püsti, püüdes mitte rikkuda märke, mis nende kukkumisest lumme jäänud olid. Kui see neil hästi õnnestus, jäi lumme viis auku, mis olid justnagu nelja väikese tüdruku ja ühe poisi kujutised - käte ja jalgadega ja puha. Lapsed nimetasid neid kujutisi piltideks. (lk 38-39)
Et midagi ikkagi teha, hakkan lugema ajalehte, mis on juba mõnda aega, täpsemalt selle ostmisest saadik, laual lebanud. Muidugi mõista ei vaevu ma ajalehte kätte võtma. Jättan selle sinnasamasse lauale ja loen eemalt, aga pähe ei jõua midagi. Siis ma enam ei püüa ka.
Tean selletagi, et teisel leheküljel on pilt noormehest, kes pole enam väga noor, ta on täpselt sama vana kui mina, ja kes loeb sama ajalehte ümmarguses, nurgaorvas asuvas ja plaatidega kaunistatud vannis, ta silmitseb kuulutusi, börsikursse; tal on täiesti lõdvestunud ilme ja vanniäärel käeulatuses klaas head marki viskit. Tal on ilus elav intelligentne ja kõigega kursis oleva inimese nägu.
Sellele pildile mõeldes olen sunnitud püsti tõusma ja oksendama kraanikaussi, mis ei asu seinaorvas ega ole kaunistatud, vaid on kõige labasemal moel köögiseinale kinnitatud. Ja kõik see, mis minu suust tuleb, ummistab selle õnnetu kraanikausi. (lk 23)
Sest pattude patt on kõik maotu, kõik inetu, tuhmund ja loid.
Tahaks istuda kingul ja luua kõik uueks - oo loomingu võit,
Kui veest ja taevast ja maast saaks kuldlaegas, kus hoiaksin noid
Oma ulmi - su pildi mu südamesroosina punavat õit!