Aupaiste

Luule

Õhtupoolikul satun sektsiooni,
kus kuldsete näpitsprillidega
meesteadlase ja noore naisteadlase
vahel on puhkenud diskussioon
ersa ja mokša jumalate arvu üle.
Kuldsete näpitsprillidega meesteadlane
kaotab viimaks kannatuse
ning kõmistab naisteadlasele:
"Kus on allikas, et Päike on jumal!
Tooge tõend!"
Naine avab suu,
kuid enne veel,
kui ta midagi jõuab vastata,
valgustab ruumi
pilvekardina tagant
väljasööstev päikesekiirtevihk,
moodustades naise pea ümber
nimbuse.
Auditoorium vakatab.

• Livia Viitol, "5 x soome-ugri" 3., rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 18

Proosa

• Ta lõikas sigaril otsa ära ja võttis välgumihkli. Tahapoole toetudes vaatas ta läbi puuokste ja lehtede sinise taeva poole.

"Sinule, semu. See ei pidanud nii minema," ütles ta vaikselt, pani sigari suhu ja süütas selle.

Ta pidi paar korda pahvima, enne kui käsitsi keeratud sigar tuld võttis, ja siis puhus ta Jack McCanni mälestuseks suitsurõnga.

"See pole just pühapaiste, aga see on parim, mida ma teha saan," ütles Charlie ja toetus pingi seljatoele, pisarad silmis, mõeldes kõigele, mis oli valesti läinud, ja tõmbas sigari lõpuni.

• Sharon Sala, "Varjus", tlk Eva Nooni, 2019, lk 90

• Õudus-, põnevus-, krimimeedia on üks neist lavadest, kus neid konflikte läbi mängitakse, etendatakse, lavastatakse. Eetilises plaanis võiks mõelda lava olemuse peale. Kuidas mängida läbi ajaloolisi, ühiskondlikke traumasid? Kas mõrtsukate esiletõstmine ja aupaistega ümbritsemine on siin kõige parem tee? Näiteks tõsiseltvõetavad holokaustiteemalised filmid on keskendunud ikka sellele, kuidas ohvrid mäletavad ja traumat läbi töötavad. Popajaloo dokid räägivad aga siingi lõpmatult natside saladustest, tehnikast jne, luues mingi müstilise aura just massimõrvarite ümber.
  • Ott Puumeister, intervjuu: Mariliis Mõttus, "True crime ajab hamba verele", Müürileht, 15. märts 2023