Neiu

Elisabeth Keyser (1851-1898), "Prantsuse maatüdruk piimanõudega", s.d.

Maria Nostitz-Wasilkowska (1858–1922) "Neiu kuldse ripatsiga", s.d.

Eva Dora Cowdery, "Lugev neiu" (u 1898)

Proosa

• "Astuge lähemale, Louise," ütles Madame.

Ja noor neiu, keda me oleme juba tundma õppinud, lähenes arglikult ning punastades, kuninga pilgu ees peaaegu kokku vajudes.

"Preili Louise-Françoise de la Beaume Le Blanc, markii de La Valliere'i tütar," ütles Madame tseremoniaalselt.

Oma suures tagasihoidlikkuses, mida talle sisendas kuninga juuresolek, kummardas neiu nii veetlevalt, et Louis'l läksid kardinali ja Monsieur' vestlusest mõned sõnad kaduma.

"Tema kasuisaks," jätkas Madame, "on härra de Saint-Remy, minu maître d'hôtel, kelle juhatusel valmistati too suurepärane trühvelküpsis, mida Teie Majesteet nii kõrgelt hindas."

Ei mingi veetlus, ilu ega noorus poleks suutnud sellise esitluse vastu seista. Kuningas naeratas. Kas Madame'i sõnad olid mõeldud naljatusena või tuli see tema naiivsusest, — igal juhul hävitasid need kõik selle, mis Louis'le oli neius tundunud võluvana ja poeetilisena. Madame'ile ja nüüd järelikult ka kuningale oli preili de La Valliere veel ainult tütarlaps, kelle kasuisal oli hiilgav talent trühveldatud kalkuniprae valmistamiseks.

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tlk Henno Rajandi ja Tatjana Hallap, I osa, 1959, lk 56-57

• Imeilusal lehekuu ööl sulasid kahe noore inimese hinged lõpmatus armastuses ühte. Kui kuu mõninga aja pärast jälle sinna alla vaatas, kus nad seekord seisnud, oli noormees üksi ja valas pisaraid. Pisut kaugemal aga käis neiu ühe teise nooremehega ja vandus õndsal palgel jälle igavest armastust.
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 228

• [Murbles:] "Nojah, Felicity tüdis sellest, et teda nõelutud musliinkleitides ja puhastusest tulnud kinnastes seltskonnas ringi veeti — ja tal oli piisavalt iseloomu, et vihastada ema lõputute plaanide peale kosjasobitamise vallas. Üks kole, vanadusest nõder ning tõbedest ja liiderdamisest puretud vikont oleks hea meelega ilusa kaheksateistkümneaastase tütarlapse kõrval altari ette tudisenud ning ma pean kahetsustundega ütlema, et neiu isa ja ema tegid kõik, mis oli nende võimuses, et Felicity selle häbiväärse ettepaneku vastu võtaks. Tegelikult kuulutati kihlus juba välja ning laulatuspäevgi oli kindlaks määratud, kui Felicity ühel hommikul perekonna ülimaks õuduseks rahulikult teatas, et ta oli enne hommikusööki kodust välja läinud ning äärmiselt sündsusetu rutu ja salatsemisega abiellunud kellegi keskealise mehega, kelle nimi oli Dormer ja kes oli väga aus, üpris jõukas ning, hirmus öelda — edukas vabrikant. Ja papjeemašeest või muust säärasest valmistatud ning patenditud purunematu kannaga nööbid kujutasidki endast jäledat tagapõhja, millega see põikpäine Victoria-aegne neiu oli end sidunud."
  • Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013, lk 15

• Oh, keerlesid juba uue laulu sõnad rätsepa peas: neiu, sa oled nagu päris roos nende puust nikerdatud rooside kõrval! Pärisroosil oli meistrile — meistrile, ütles ta, ja naeratas häbelikult — üks imelik palve. Tal olla tüütu kosilane, vanapoiss Tartu tagant. Ei andvat enam asu ega hingerahu see vanatüütus! Kas ei oleks nüüd meister nii vastutulelik ja teeks selle austaja peale ühe õige toreda ja tabava pilkelaulu? Muidugi olevat piinlik, et tema kui naisterahvas avaldab niisuguseid südameasju ühele võõrale meesterahvale, aga kuna meister olevat nii tõsine ja mõistlik inimene... Sellejuures vaatas ta meistrile otse silma sisse ja läbi silma otse südamesse, ja ta pilk oli nii puhas nagu allikavesi kase varjus. Meister hõõgus üleni — seekord mitte vihast, vimmast ja ägedusest, vaid neiu Roosist, Räisa tagakambrist ja õitsvatest toomedest. Ooh, muidugi saab Roosi-neiu selle laulu! Usaldatagu talle ainult, missugune meesterahvas see tüütu kosilane õieti on, ja siis... "Kõrget kasvu," sosistas Räisa roosilille-taoline peretütar, "mustaverd, mustade vurrudega, uhke ja kõrgi olemisega." (Seda ta ei öelnud, et kõneleb kurje jutte rikastest inimestest ja kipub neid pilkama.) Juhan tegigi laulu. Võib-olla oma elu kõige parema pilkelaulu. Mustast, maiast, karvasest puudlist, kes sörgib Räisa-Roosi kannul ja limpsab keelt — tühja tuult limpsab, sest neiu hell süda tuksub hoopis teisele, jah, hoopis kellelegi teisele... Vaene, maias puudel! Jah, vaene puudel... sest kaks nädalat pärast seda, kui meister oma laulu oli neiule üle andnud ja sooja käepigistuse osaliseks saanud, tänitas seda laulu juba terve vald, varsti terve kihelkond. "Ohohohoo ja ahahahahh-aa," ägati läbi valju, toore naeru, "kas olete te kunagi varem kuulnud, et üks rätsep võib olla koguni nii kerge, et teeb iseenese armutundmusest laulu?" Iseenese peale! Laul sai väga lauldavaks ja Roosi selle läbi väga tähtsaks, talle tuli kosja nahakaupmees linnast, venepoodidest, ja nende pulmaski veel lauldi seda laulu. Aga rätsepal oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega neiu löönud uued, teravad käärid tema südamesse, sügavale ja jäädavalt.
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 11-12

• Neiu valikuvabadus on alati olnud piiratud ja vallalisus - välja arvatud erandjuhtudel, mil see on kultuslik - alandab naise parasiidi ja paaria seisusse; abielu on tema ainus elatis ja olemasolu ühiskondlik õigustus.
  • Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997, lk 283, ptk "Abielu"

• Nad istusid vaikides. Andrej veendus, kui raske asi on vestlus. Tal oli keskusteluks oma rutiin, kuid siin osutus kõik kasutuks. Neiu istus kramplikult sirgelt, põlved kõvasti vastu keha, silmad liikumatult Andrej lipsusõlmel. Nagu oleks lipsul merekoll või vähemalt sinepiplekk. See hakkas Andrejd häirima. Ta kompas lipsusõlme ja oli juba valmis kas või seapähklitest rääkima.
  • Jaroslava Blažková, "Nailonkuu", tlk Lembit Remmelgas, LR 28/29 1968, lk 26

• "Jim?"

Ta oigab.

"Ma lähen hommikusöögi järele. Ma võtan su võtmed kaasa, okei?"

Ta ei vasta. Ma otsustan, et see tähendab sobib, tore ja abivalmis neiu.

• Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018, lk 59

• Romaanižanri sünnist alates oli paarisaja aasta jooksul naistele suunatud briti ilukirjanduse keskseks teemaks noore aristokraatliku või keskklassi neiu astumine seltskonda, mis kulmineerub õnnelikku abielusadamasse jõudmisega parima võimaliku kandidaadiga valida olnute seast. Teekond õnneni on täis ohtlikke karisid ja neiu peab valima targalt, sest valikust oleneb, peale neiu isikliku intiimse õnne, nii tema enda kui kogu perekonna sotsiaalne ja varanduslik heaolu. Edukas abielu, mis on olnud kuni võrdlemisi hiljutise ajani eelkõige äritehing kahe perekonna vahel, suurendas nii perekonna varandust kui mõjukust. Pruudi perekonna naisliikmetele — emale ja veel vallalistele õdedele — oli see abielu turvatagatis eluraskuste vastu. Kui ema lesestus ja õed mehele ei saanud, jäi nende ülalpidamine poegade, aga nende puudumisel abielus tütarde kanda. Abieluturul läbikukkunute ja oma šansid juba abielu eel vallaslapse saamisega rikkunute osaks jäi põlgus ja vaesuses virelemine, juhul kui ise ei oldud küllalt rikas, et ise oma elu korraldada. (lk 531)
• Neiud sisenesid kõrgseltskonda kaheksateistkümneaastaselt ja kui nad esimese või teise Londoni ballihooaja jooksul ei olnud suutnud mehele minna, oli sobilik tõmbuda tagasi oma maavaldusesse ja vaadata, mida kohalikud võimalused pakuvad. Emma isa oma mugavuses ja tahtlikus tegevusetuses on kõvasti kärpinud Emma võimalusi, aga õnneks on ümbruskonnas lootustandvaid peigmehekandidaate. (lk 537-538)
• Härrasrahval ei sobinud oma tööga raha teenida moel, mis oleks nad asetanud alama rahva hulka. Kõrgema- ja keskklassi neidudel ei olnud mingit rahateenimise võimalust ilma oma klassist välja langemata. [---] Ainuke, mida hästi kasvatatud ja haritud neiu teha võis, oli minna guvernandiks samasugusesse perre, mille täieõiguslik liige oli ta äsja ise olnud. Talle esitatavad nõuded olid kõrged, ühiskondlik positsioon aga madal. Härrasrahva hulka teda enam ei arvatud, seltskonda ega lõunalauda ei kutsutud, sest ta positsioon majas oli vaid natuke kõrgem kui teenija oma. (lk 545-546)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

• Jean Rhys kirjutab romaanis "Teekond pimeduses" ("Voyage in the Dark", 1934), et mõnel sõnal tahaks lausa kaela kahekorra käänata. Talle ei sobi "lady", mulle "neiu". Just sellepärast, et sõnu "neiu", "daam", aga ka näiteks "tütarlaps" kasutatakse alatihti siis, kui püütakse noori naisi korrale kutsuda või neile soostereotüübi käitumismustrit õpetada.
  • Eret Talviste, "Igav paradiis on põrgu" Sirp, 17.04.2020 (Mihkel Kaevatsi luulekogu "Võpatus" arvustus)

Luule

Ei ma jõua iial meelest
seda tundi unusta',
mil sind, neiu, minu õnne,
esimest kord nägin ma.
Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid
kellad pühakojale,
nagu rahu kuulutada
tahaks kõige ilmale.
...
Ei ma tea, mis on rääkind
õpetaja kantsli peal —
pidin ikka jälle vaatma
sinu armast nägu seal.
Päeva, öösi nüüd mul kao
sinu kuju silma eest:
pühapäeva kellad viinud
kõik mu rahu südamest!

• Lydia Koidula, "Pühapäeva kellad", rmt: "Emajõe ööbik", 2019, lk 13-14

Saaniga sõitsin ma sohinal
külast läbi kiiruga;
ära mu kinnas siis kadus sääl,
läksin kinnast otsima.

Talusse sisse ma sammusin;
vastu tuli neiuke.
"Neiu, kas nägid üht kinnast maas?
Ütle mulle, hellake!"

"Ei ole näinud," ta kostis mull',
"tahan teistelt küsida."
Neiu mult häbendes ära läks,
pea tuli jälle ta.

"Külamees, keegi su kinnast ei näind,
palun võta vastu see!"
Kinda ma võtsin ja sõitsin säält,
sinna jätsin südame.

• Mihkel Veske, "Kadunud kinnas"

See nooruke neiu mu kirjutuslaual
on pilt minu emast ta lapseeas.
Me üheskoos noored veel oleme kaua,
nii kaua... ja see on nii hea.

• Maimu Linnamägi, "Sellel pildil", rmt: "Sügise sünnipäev", 1973, lk 27

On kevad ja kenad neiud
on jälle jultunuks läinud
nad vaatavad üle õla
kui oled neist mööda läinud
...
Peaasi et naerjad neiud
on käinud su hingest läbi
nii kevadest kevadesse
sa veadki end elus läbi

• Hando Runnel "On kevad ja kenad neiud" kogust "Mõru ning mööduja" (1976), lk 44-45

Kahe rännumehe tee viis mööda jõest
Kaldal kaunis neiu valas pisaraid
Neiu ütles: ei saa üle Emajõest
Aga mehed sellest niigi aru said

• Juhan Viiding, "Kahe rännumehe tee" kogust "Tänan ja palun". Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 38

Vanasõnad

• Neiud noored - noppida.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929