Maarja Ojamaa

Maarja Ojamaa (sündinud 11. septembril 1983) on Eesti kultuurisemiootik.

Kirjutised

• Miks on nii, et kohtame sõna "inimkond" eeskätt aruteludes ohtude teemal, nagu tuumasõda, pandeemiad või kliima soojenemine?
• Praegune üleilmne olukord ei ole enam lahendatav mõne nutika võttega, mis võimaldaks seejärel tavapärase elukorralduse juurde tagasi pöörduda. Vajame uusi harjumusi, et saada hakkama nähtusega, mille ilminguteks on elurikkuse kadu, inimrühmadevahelise ebavõrdsuse süvenemine ja prekariaadi kasv, elamiskõlbliku ruumi ahenemine nii linnades kui ka maapiirkonnas, põgenikelained, haiguspuhangud. Selleks et kujuneda saaksid uued harjumused, on meie-tundel vaja üleilmset mõõdet.
• Mu kodukandis toimunud RMK KAH-aladega seotud aruteludest jäi mulle meelde, kuidas üldse ei läinud peale argumendid, mis paigutasid siinsed raied üleilmse metsatustumise konteksti. Küll aga olid paremini mõistetavad raievastased väited stiilis "kohalik rahvas on harjunud sellise (metsase) vaatega teedel jalutama". Esimene on kellegi "nende" mure, teine meie oma. Miks on nii, et meie tegevuse ja valikute tagajärgede tunnetuslikud piirid on nende tegelike piiridega väga suures nihkes?
• Üheks põhjuseks on asjaolu, et peamine kanal, mille vahendusel maailm meieni jõuab – uudismeedia –, on ehitatud üles vastandamise loogikale. Peavoolu ajakirjanduse tuumväärtuseks on konflikt, selle horisont on rahvuslik või kildkondlik ja rütm ööpäevaringne. Selles raamis ei saagi kogu inimkonna mastaabis aeglaselt arenev aktiivsus pildile pääseda. Kui keegi kellelegi ei vastandu, keegi kedagi ei võida ega kellelegi alla ei vannu, siis sellest ei sünni uudislugu. Hoolimata üleilmset suhtlust ja infootsingut võimaldava digitehnoloogia laialdasest kättesaadavusest baseerub meie inimkonna mudel endiselt nägemusel eraldiseisvatest ja enda huvidest lähtuvatest rühmadest. Olgu kohalike institutsioonide, riikide või globaalsete korporatsioonide tasandil – me kaardistame end konkurentidena.
• Loogikale toetudes on muidugi selge, et "mina" eeldab "mittemina" ja "meie" eeldab "neid". Kuna neid kategooriaid luuakse ennekõike keele vahenditega, on ootuspärased emakeeltel ja rahvuskultuuridel põhinevad eristused. Ilmtingimatu ei ole aga mittemina ja mittemeie kirjeldamine negatiivsena ning meievahelise piiri samastamine rindejoonega, mitte tõlkeks, dialoogiks või sümbioosiks sobiliku paigana. Modernistlikus kultuuris on see aga harjumuspärane praktika.
• Kummatigi on selge, et sellel planeedil ellujäämiseks vajame tõsiseltvõetavat mudelit või suurt narratiivi, kus "meie" võrduks iga inimesega maailmas. Veelgi enam, tegelikult ei peaks see "meie" hõlmama üksnes inimesi, vaid kõiki Maal elavaid liike. Kui inimestest rääkides tunduks meile loomuvastane arusaam, et ta on minu oma, järelikult võin teha temaga seda, mis tundub parasjagu meeldiv ja/või kasulik, siis maa ja teistest liikidest kaasmaalaste kontekstis on see igapäevane praktika.
• Meil lihtsalt napib alternatiivseid kirjeldusviise ja mõttemalle, mille puhul maa ei oleks tarbekaup, mida jõukamad meist saavad tükikaupa omandada. Kui mõelda sellele, kuidas õhk ja toit sõltuvad maast, või pärandipaikade ning maaga seotud töödele ja rituaalidele, siis võiks ju olla klaar, et oleme ise osa temast ja tema meist. Ühesõnaga tuleks otsida uusi viise planeedi ja selle elanike kirjeldamiseks ning asendada „ressursid”, „kaup”, „omand”, "sõltumatus" ja "võistlemine" oma sõnavaras sagedamini mõistetega, mille tuumaks on suhete loomine ja arendamine.
• Kui nägin ühel tänavusel märtsipäeval aknast välja vaadates maja ees viimsetele lumeriismetele veetud tohutu suurt Z-tähte, käis mul hetkeks seest jõnks läbi. Minu viieaastasel Zorroks kehastunud pojal, kes selle autor oli, pole Vene armee sümboolikast aga aimugi. See ei kuulu tema semiosfääri. See päriseluline klišee näitlikustab kujukalt, et semiootiline ruum ehk tähendussüsteem on semiootilise üksikobjekti ehk märgi olemasolu eeldus, mitte tagajärg. Märk hakkab toimima või õigemini saab märgina olemas olla vaid kindlas süsteemis – väljaspool seda võib see tähistada midagi muud või üldse mitte midagi.
• Lihtsustatult öeldes ei tuleks lotmanlikus arusaamas käsitleda inimmaailmas toimuva selgitamiseks analüütilise miinimumi või elementaarosakesena mitte üksikut märki, vaid tervet märgisüsteemide süsteemi, kogu inimkonna kultuuri. See on vastupidine koolifüüsikast tuttavale maailmapildile, milles on harjumuspärane ja tulemuslik selgitada keerulist lihtsa kaudu, dünaamilist staatilise kaudu, ainete ehitumist aatomite liitumisega. Isereguleeruvad komplekssüsteemid, nagu kultuur, toimivad aga teisel põhimõttel, mille puhul keskkonna omadused selgitavad selles paiknevate osade omadusi ja kus paljusus on primaarne, mitte vastupidi. See, kumma paradigma kaudu me ümbritsevale maailmale läheneme, muudab seega põhimõtteliselt seda, mida me maailma kohta üldse teada saame, millisena maailm võib meile paista.
• Aga just mittemõistmine osutub uute tähenduste loomisel viljakaks. Selle näidete hulka kuulub nii lõbu, mis sünnib telefonimängu lõpus välja öeldu võrdlemises esialgsega, kui ka eri märgisüsteeme lõimivad kultuurinähtused, nagu klassitsism või K-pop. Laiemas plaanis võib viljaka mittemõistmise võtmes käsitleda näiteks kunstiteose vastuvõttu, mille käigus igaüks loob oma tõlgenduse.
• Nüüdisaegne veebiruum on ajaloos pretsedenditu tihedusega semiosfääride kohtumispaik. Sellest tulenevalt on maailm muutunud ühelt poolt väiksemaks, kuid teisalt kombineeruvad sealsamas pidevalt ka uued kooslused, mis maailma uuesti avardavad. Mõned neist võtavad suuna perifeeriast tuuma poole. Üheks selliseks grupiks on teismelised tüdrukud.
• [Vandenõuteoreetikute] enesekirjeldused on rajatud pea alati teise/nende vaenamisele ning grupisisese kuuluvuse signaliseerimine rõhub "meie" ja "nende" vahelise piiri väljasulgevale toimele ja vankumatule püsimisele. Noored aktivistid on keskendunud aga just "meie" välispiiri avardamisele ühe haavatava või kannatava inimrühma kaupa.
• Selle kõrval juhib Greta kõige laiemalt mõistetavas keeles tähelepanu just maailma komplekssusele ja keskkonnateemade vastastikustele suhetele paljude teiste globaalsete valukohtadega, nagu tüdrukute õigus kooliharidusele, COVID-19 vaktsiinide kättesaadavus vaestes riikides, LGBT+ võrdne kohtlemine, solidaarsus inimestega, kes kannatavad sõdade, ebademokraatlike olude või neokolonialistlike arendusprojektide tõttu. Hästi saab selgeks, kui oluline on kliimaprobleemide vaatepunktist see, et kõigil meist oleksid võrdsed õigused ja inimväärne lähtepositsioon. Samuti see, kuidas väärtuste ja tähenduste sfäär on esimene, millest alustada, kui soovime mõjutada seda, mis toimub teistes globaalsetes süsteemides, nagu geo- ja biosfäär. Teemade välja avarus ja komplekssus eristabki noori aktiviste näiteks feministide kogukondadest, kelle sõnumit ja missiooni näevad need noored muidugi osana enda omast.
• Kirjandus-, kunsti- ja muusikatundides on vähe valemeid, mille saab täiesti selgeks õppida. Nende ainete tuumaks on ühe ja sama maailma kirjeldamine väga erinevates keeltes ja väga erinevatest perspektiividest, kusjuures ükski neist pole kõige õigem ega kõige täpsem. Kunstiteose kaudu maailma mõtestades luuakse iga kord ka justkui uus maailm, mida kellelgi ei õnnestu ainult enda omaks pidada ja kuhu võime sukelduda üksnes selleks, et seejärel erksama mõtte ja suurema südamega jälle pinnale tulla. Nii saabki võimalikuks, et me pole enam see, mida omame, vaid see, mida mõistame. Ja selles üksteise toetamine on meile vastastikku kasulik.
  • Maarja Ojamaa, "Inimkond 2.0", Müürileht, 03.08.2022

• Varasemad diskussioonid selle üle, kas Mikita tekstid on pigem esseistika või ilukirjandus, on kohased nüüdki. Ja ka seekord õnnestub autoril lugejat veenda, et maailmas on asju, mida inimene ei saagi tundma üksnes teaduse või üksnes kunsti või üksnes talupojatarkuse toel.
• Tema lõpuni lahti kirjutamata osutused toimivad nagu üks suur kollaaž mõttepilte, millest igaühte lugeja sisse astuda võib. Just igaühte eraldi, sest raamatu ühe jutiga läbilugemine ei tööta eriti hästi: mõttekäigud on hüplikud ning järgnevast saab pealegi aru ka eelnevat täpselt mäletamata. Seetõttu sobib "Mõtterändur" mu meelest ideaalselt näiteks maakodu kempsu.
• Minul tekkis lugedes tunne, et Kodu on korraga kehas, maastikus ja kosmoses ning Kodus sulavad need kolm pealegi veel ühte.
• Eestlastena oleme muidugi taas eelisseisus, sest meile on veel loomuomane Kodu tõhus toestus, nagu metsas kõndimine, saunaskäimine ja puulõhkumine. See võimaldab ehk ka paremini aduda autori osutusi tarkuse kehalisusele.
• Maastikega seotud paigamälu, millele tuginebki tema etnofuturistlik eestluse müüt, on Mikita pärisosa.
• Mikita kosmos on Kodu, kuhu sõidutab kohale ennem Hasso Krull kui Elon Musk. Ilmaruumi/universumi/taeva/maailmakõiksuse vahendustes peavad numbrid ja suuline pärimus, füüsika nobelistid ja esivanemate hinged omavahel dialoogi. Ning täpselt sama orgaaniliselt põimub see kosmos meie kehaga üheks tervikuks ehk paigaks, kuhu tagasi tulla.
• Rändur võibki ju mõnda paika korduvalt sattuda, kuid pisut häirivad kordused just seetõttu, et tervikus on tajuda taotlust öelda võimalikult lühidalt ja lihtsalt. Kohati – eestlust puudutavas – on see autoril ka õnnestunud ning seda ikka iseomases keeles ja keelemängudes, milles kõla on osutusest olulisemgi ja keel on ennem tunnetuse kui kommunikatsiooni funktsioonis. Seega ongi Mikita kodune koht lõpuks ikkagi ka keel.
• On selge, et oma lingvistikatriloogiaga tabas Mikita nullindatel väga täpselt ühiskondlikku närvi ja hakkas ise moevoolu kujundama. Mõneti tundub, et nüüdseks, mil isegi ameeriklastes on tärganud vaimustus eesti naiste köetud suitsusaunast, on aeg küps fookust nihutada ja laiendada.
• Peatükis "Metsmesilase tee" kirjutab Mikita uue inimese müüdi ootusest. Kui õnnestuks soomeugrilase müüdiga samavõrra veenvaks ja sidusaks kujutluspildiks vormida osutused sellele, kuidas "inimteadvus on illu-tillu keeris kirju-mirju superteadvuse ookeanis" (lk 168) ja kuidas mitte ainult täna eestlasena maal, vaid homme inimesena Maal elada! "Mõtteränduris" visandatud inimkonna koduse koha (ko)evolutsioonilise perspektiivi võimalikud edasiarendused pakuvad igal juhul suurt huvi.
  • Maarja Ojamaa, "Kus on su kodune koht, mõtterändur?", Sirp, 10.03.2023 (arvustus: Valdur Mikita, "Mõtterändur", Välgi Metsad, 2022)

• Kunstitekstid on oluliseks allikaks, mille põhjal kujuneb kultuurikandjate arusaam ajaloost. Nende toime sündmuste modelleerimisele kultuurimälus pole sugugi vähemtähtis ajalooteaduslike, pedagoogiliste või memuaarsete tekstide omast. Üht ja sama episoodi vahendavad teosed ei asetse kultuurimälus mitte eraldiseisvatena, vaid sulanduvad kokku uue tasandi tervikuks. Nii on õigustatud ka suure ajalise distantsiga või muude tunnuste poolest erinevate käsitluste koos vaatlemine.
• "Üle rahutu vee" esmatrükk ilmus aastal 1951, ehkki käsikiri valmis juba 1947. Toona jäi teos praktiliselt avaliku tähelepanuta hoolimata Henrik Visnapuu üleskutsest: "[o]leks väärt avaliku diskussiooni korras selle raamatu üle mõtteid vahetada ja Gailiti tegelaste teeside kohta seisukohta võtta." Vaikuse üsna ilmseks põhjuseks oli autori ehmatav hoiak pagulaste suhtes, keda ta kujutas vähimagi heroiseeriva varjundita juurtetute põgenejate, mitte vabaduse alalhoidjatena. Ometi luges Visnapuu Gailiti teosest välja ka lunastuse lootuse.
• Eerik Haameri õlimaal "Perekond vees" (1941) valmis mitu aastat enne põgenemistelainet, kuid on meie kultuurimälus paljuski selle meeleheitliku episoodiga tugevalt seotuks saanud. Maali on üsna palju reprodutseeritud ja erinevates kontekstides eksponeeritud ning selle püsivat kõnekust väljendab muuhulgas teose Kumu-poolne läkitamine Eesti esindajana 2007. aastal Rooma lepingu 50. aastapäevale pühendatud kunstinäitusele Euroopa loost.
• Kultuurimälu keskmeks ei ole üksnes säilitav funktsioon, vaid samavõrra oluline on selle toime uute keelte, tekstide ja tähenduste loomisel.
• Selleks et mõne sündmuse või isiku lugu tähendusliku ja kõnetavana aktiivses kultuurimälus püsiks, tuleb seda korrata. Mida erinevamates keeltes seda tehakse, seda rikkam on mälupilt.
• Ilmekad on siin näited ekraniseeringutest, kus kirjandusteksti ja selle filmikeelse tõlgenduse vahel ei olegi kultuurimälus enam võimalik selgeid piire tõmmata. Näiteks võib küsida, millistes piirides on "Kevade" eestlaste kultuurimälus pärit Oskar Lutsu romaanist, millistes Arvo Kruusemendi filmist. Kõne all ei ole üksnes filmi poolt lisatud pildilised ja helilised aspektid, nagu tegelaste välimus või filmi tunnusmeloodia Veljo Tormise süidist, vaid ka sõnalised, kuivõrd mitmed Lutsu kirja pandud väljendid on laiemasse kasutusse jõudnud just pärast filmis kõlamist. Samal põhimõttel kõrvutuvad ja sulanduvad eri meediumides antud paadipõgenemistekstide rannamotiivid: rand ei ole üksnes sisemaa ja avamere vaheline visuaalne piirjoon, vaid hakkab kaasama ka sõnalisi, helilisi jt modaalsusi.
• Operatsionaalse mõistena on tekst niisiis kohaldatav ka ajaloosündmuse analüüsimiseks ühelt poolt piiritletud terviku ja teisalt dünaamilise mälumuutujana. Dünaamika väljendub siin asjaolus, et varasemad esitused suunavad hilisemate tõlgendamist ja hilisemad omakorda varasemate ülelugemist. "Varasem" ja "hilisem" on siin muidugi suhtelised mõisted, kuivõrd hilisemaid tekste võidakse sageli ka varasematena mäletada, mõned versioonid võivad aga pikemaks või lühemaks perioodiks ununeda. On küllalt palju noori eestlasi, kelle jaoks "Nimed marmortahvlil" on ennekõike film, seejuures hollywoodiliku sõjafilmi esteetikas loodud film.
• Kõikide ühtsama ajaloosündmust esitavate tekstide pinnalt tekkiv terviktekst säilib kultuuris invariandina, mis aktualiseerub läbi variatiivsete esituste, säilitades seejuures oma identiteedi. Selles mõttes avaneb iga uus esitus, näiteks ekraniseering, kultuuri autokommunikatsiooni raamistikus kui teksti ülelugemine ning iga sellise ülelugemisega aktualiseerub ühtlasi varem varjatud, kuid tekstis immanentselt sisalduv tähendusliku dünaamika reservuaar. Viimane avaneb kokkupuudetes uute sotsiaalsete ja kunstiliste kontekstidega. Teksti tähendus seega mitte ei säili, vaid kasvab. Erinevate ülelugemiste pinnalt tekib mentaalne tervik nii individuaalses mälus kui ka indiviidiüleses kultuurimälus.
• Reaalses kultuuriruumis ja kultuuriprotsessides on ühe sündmuse erikeelsed esitused üksteise olemasolu tingimuseks ning segunevad väga mitmekesistel viisidel ja eri tasanditel. See on ka põhjus, miks ajalooromaan on kultuurimälu meediumina mitte üksnes lahutamatu teistest ajalugu vahendavatest kunstiliikidest, vaid osa sama kultuuri ajaloofilmist, ajalooainelisest maalikunstist ja vastupidi.
• Vahetult pärast Teise maailmasõja aegseid põgenemisi muutis nõukogude kord Eesti rannad avaruse ja dialoogi aegruumist eraldajaks ja katkestajaks. Sellega ei kistud lõhki üksnes perekondi, vaid terve rahvus.
• [August Gailiti romaanist "Üle rahutu vee":] Autor paiskab lugeja ette väiklased inimsuhted, rabeleva ja saamatu arguse, ülima tooruse, sõgeda meeleheite, mõttetu eneseõigustuse ja -haletsuse. Tekst, mis algab justkui põhjendusega põgenemisele selle eest, "mis oli kibedam surmast – see oli inimvääritu orjus, terror ja geniaalse täiuseni arendatud vale" (Gailit 2009: 5), võrdsustab lahkumise lõpuks siiski reetmisega, rahva moraalse hävinguga, sest ilma kodumaata ei ole vabadusel mõtet ja sisu. Rohked religioossed motiivid ning vanatestamentlikult mõjuv keelekasutus annavad sellele eestlaste saatuse loole omakorda inimkogemust üldistava tooni.
• Lisaks otseselt tragöödiaga seotud küsimusele – kust võtab inimene jõu, et edasi elada pärast kõige kaotamist – keerlevad tegelaste lood ümber laiemate küsimuste inimese ja teise inimese, inimese ja tema rahva, inimese ja inimkonna, inimese ja Jumala suhetest. Kes peaks kaitsma kodumaad, kes vastutama rahva kestmise eest? Miks ometi juhtus see, mis juhtus? Kõikide tegelaste lugusid saadab toimunu peidetud põhjuste otsimine, usk, et juhtunul peab olema mingisugune sõnum. Gailiti tegelased on kehaliselt küll avamerel viskleval paadil, kuid hinges ja mõtteis kodu- või juba võõral maal. Neid poolusi liidab ja lahutab rand.
• Gailiti rand ei elustu äratuntavalt kirjeldatud Eesti mereäärena, vaid lotmanliku piirikujundina, mille tuumaks on kaksühtsus ehk piiripealsus. Sellele rannale on korratuks hulgaks laiali pillutud kõrgeim ja madalaim, aga inimene ei leia enam teed nende vahel. Selles piiripealsuses väljenduvad ühtaegu katkestus ja kokkusulamine. Omal ja võõral, heal ja kurjal ei ole enam endisi tähendusi. Tegelasi saadab kummastav aimdus – ühelt poolt hävitab vaenlane kõik oleva, teisalt jäävad kojad, männid, rannakivid ja muugi, mis koduga seostub, paigale.
• Kui (oma) maa ees on inimesel kohustus, siis rusuvalt raske ja mõõtmatu mere ees on ta võimetu. Meri on imetletav ja kardetav, kirjeldamatu, ettearvamatu võõras ka rannarahvale, kes temaga igapäevaselt kõrvuti elab. Ometi on mere võimuses inimese olemus alasti kiskuda, sest merel kaob teeskluse toetuspunkt ja kindlustunne. Head ja ilusat on inimese kesta all Gailiti silmis aga kasinalt.
• Kui maa on pidev, siis mere muutlikkus teeb abituks. Ühel hetkel on ta avarus, leivaandja, kaugete maadega ühendaja, siis äkki ületamatu takistus, millest üle saaks aidata vaid see, kes valitud rahva ees mere kahte lehte laiali lööb. Seda aga, et eestlased valitud rahvas ei ole, nendib Martin Vaide juba teose avapeatükis.
• Otsus minna maalt rahutule merele ei ole tegelaste elukäigu loomulik jätk, vaid murrang, senise katkestus. Nii minevik kui tulevik otsekui kaovad – ühel ei ole enam tähtsust, teine on täiesti tundmatu.
• Keeduse ranna trööstitus erineb Gailiti romaani asustatud rannast, mille kivide ja mändide vahele jäi rohkesti majapidamisi, kuhu jõudsid kokku teed linnast, sisemaalt ja teistest ümbritsevatest küladest. "Somnambuuli" rand on suletud ruum, teed selleni nagu ei tookski ja majapidamisi on raske ette kujutada. Üksikud hooned ja aiad, roostes postkastid ning mõned dialoogikatked küll viitavad, et varem on selles paigas olnud liikumist ja elu, aga filmi tegevuse ajaks on nende kajagi praktiliselt haihtunud. Õigupoolest oligi elu ja värvi siin mitte siis, kui küla ja rahvas veel elasid, vaid siis, kui oli ema, kelle "nahk oli nagu valgust täis". Vähemalt Eetla mälus on nii.
• "Somnambuulis" on palju teatripärast, eelkõige Eetla monoloogide tõttu. Monoloogide sisu ei ole seejuures realistlikult argine ega psühholoogiliselt loomulik, sest neiu tollases rannakülas nii ei rääkinud ega mõelnud, isegi mitte juhul, kui polnud päris terve mõistusega. Väljaöeldava teksti sisuplaani võiks selles filmis kirjeldada kirjanduslikuna, ent Eetla osatäitja Katariina Laugu intonatsioon ja miimika tekitavad iseomase rütmi ja meloodia, annavad sõnadele intensiivsuse, mis üksnes kirjasõna vahenditega ei teostuks. Monoloogi kui dramaturgilise võtte funktsiooniks on "Somnambuulis" rõhutada tegelase võõrandumist temaga juhtunust.
• Nagu Gailiti romaani, võib ka Keeduse filmi pidada pessimistlikuks, olukorra sügavat traagikat rõhutavaks, ent seejuures ei võta Keedus hukkamõistja ega õigete vastuste teadja positsiooni. Autorina analüüsib ta inimese tasakaalutuse traagikat selles murdepunktis vee ja maa piirialal, aga ta ei anna ega võta lootusi edasise suhtes, erinevalt Gailitist, kes näeb, et kui maaga taas kontakt saadakse ning seda kaudu ka Jumala ja merega lepitakse, on lunastust loota. Samuti ei ole Keeduse rannakujund erinevalt Gailiti omast sisemiselt selgelt liigendatud. See on teadlikult ebamäärane sulam, mida korratakse erinevates modaalsustes (helis, sõnas, tegevuses, kadreeringutes, pildi koloriidis) ja millega on otseselt seotud tasakaalu kaotuse motiiv.
• Põgenemistelainest kolm aastat varem valminud maali käsitlemine põgenemist mäletava mäluaktina on problemaatiline ettevõtmine. Kahtlemata ei sündinud teos teadlikult üksnes ülemere põgenemisega seostatuna, olgugi et juba 1941. aastal oli meritsi lahkujaid. Maali kujunemine paadipõgenike loo kujutajaks on hilisema ülelugemise tulem, mis oli juba teadlik Haameri enda põgenemisest ning laiemalt eksiilisuundumise ulatusest ja aimas selle mõju eesti kultuurile. Samas ei assotsieeru "Perekond vees" ka ainuüksi paadipõgenike episoodiga, vaid seostub laiemalt väikerahva kaitsetusega, mille üheks traagiliseks väljenduseks oli selle liikmete põgenemine oma isade maalt.
• Kompositsioon "Perekond vees" on Haameri üldistusvõime paremaid näiteid. Ilmselgelt ei ole see maal üksnes ühe perekonna portree, ehkki kujutab perekonda. Need on kaitsetud ja kõhklevad, ent ometi ühtehoidvad ema, isa, poeg ja pisike tütar, seismas kaldaäärses vees, kätega püksisääri ja seelikusabasid üleval hoides. Maalil kujutatu on kui hetk enne põgenemist, olgu füüsilisse või vaimsesse eksiili, kui veel ei ole teele asutud, vaid seistakse täielikus suruseisus madalas ja liikumatus kaldaäärses vees. Ema ja tütar vaatavad enese ette vette, isa ja poja pilgud on aga suunatud emale, kes on igakülgselt kompositsiooni kese. Ehkki pooleldi lahtinööbitud pluusi ja tõstetud seelikut võib tõlgendada ka viitena vägistamisele, äärmuslikule vägivallaaktile, ei näe me naise ilmes ometi ahastust. Tema vaoshoitud kurbusest tungib läbi jõud ja sitkus, mis on rusuvas ja väljapääsmatus olukorras ainsaks edasikestmise lootuseks. Olgugi et "Perekonnal vees" on naise pea uhkest püstiasendist langetatud ning jalad ei puuduta enam jõudu andvat maad, meenutab ema oma hoiakult ometi keset tühermaad last imetavat naist autori 1940. aasta maalil "Noor ema" (1940, EKM M 414), keda Mai Levin on nimetanud Eesti madonnaks. Ka tüdrukuke, ülejäänud ühekasvulisest perekonnast palju pisem ja seega veelgi kaitsetum, sarnaneb mõneti varemkujutatuga, samuti all paremal nurgas seisva tütrega 1940. aasta maalil "Evakueeritavad" (EKM M 1048). Teemalt ühinevad need maalid eestlastega sündinud tragöödia võrdkujuks. Inimestel nendel piltidel ei olnud muud valikut kui ülekohtule alistuda, kuid päriselt alla ei anna nad kunagi.
• Haameri rannavaadetele on üldjuhul omane kõrgelasetsev panoraamne vaatepunkt ning kompositsioonilahenduselt inimeste paiknemine esiplaanil kitsal maaribal, taamal sulamas kokku taevas ja meri. "Perekonnal vees" on see vaatepunkt tagurpidi pööratud, merele viidud: inimeste selja taha jääb oma ja turvaline, ees aga ootab hirmutav tundmatus. Haameri rand on niisiis vaid aimatav maariba inimeste selja taga, vastu tahtmist mahajäetud kodu ning kaldavesi, mis tumedalt toonilt lõuendi raami surutud ilmekate inimfiguuridega kokku sulab.
• Kõigi kolme autori tekste ühendab seega õhutuse motiiv: romaanis kirjeldatakse kibedast verelehast mürgitatud õhku, filmis räägitakse lämbumisest, maalil aga puudub kompositsiooniliselt hingamisruum. Mereranna vahendamise puhul on õhupuudus omamoodi kummastav, kuivõrd üldjuhul seondub rand enam just avaruse ja vabadusega, paigaga, kus on kerge hingata.
• Esmaesitlusel 1941/42. aasta vahetusel Tallinna Kunstihoone jõulunäitusel kandis maal pealkirja "Kompositsioon". Ajalehes Eesti Sõna ilmunud arvustuses peatub kriitik esimesena ja kõige pikemalt just Haameri teosel, ent kas suutmata või julgemata taibata selle avaramat sõnumit, seostab inimestegrupi uppunu leidnud või paadile mineva saunarahvaga. Mai Levin on tööle omistanud aga sügavama religioosse tausta, kirjeldades pildil olevat pühitsemise või ristimistalitusena. Sellist tõlgendust toetavad nii eksplitsiitselt religioosse teemaga seotud tööd Haameri varasema loomingu hulgas kui võimas proovilepanek, mis väljendub kujutatute ilmeis. Eerik Haamer ise on maali kommenteerinud aga lausega: "See on meie vabariigi õnnetuse algus: Kui meie rahvas enam ei teadnud, kus olla, mida teha või kuhu minna". Kunstniku suhe sellesse rahvasse on ilmselgelt soe ja kurbuses kaastundlik.
• Kõik viidatud Haameri uurijad on maali "Perekond vees" välja toonud mõjusa saavutusena kunstniku loomingutervikus, ent laiemalt on seda paadipõgenemise ning teiste 1940. aastatel eesti perekondadele osaks langenud ülekohtuga seostama hakatud just iseseisvuse taastamise järgselt. Just rannapiiril seisjad – mitte juba merel olijad – on saanud põgenemise tähenduse kujustajateks. Mitmekümneaastaselt distantsilt mõjuvad 1940. aastate esimesed kolm-neli aastat teineteisele palju lähemal seisvana kui vahetult järgnenud kümnendeil ning eraldiseisvad sündmused sulanduvad eemalt vaadates ühenimeliseks tervikuks. Nii on Haameri maali tõlgendamiste ja ülelugemiste lugu ka laiemas teoreetilises kontekstis huvitavaks näiteks kultuurimälu toimimise mehhanismi keerukast mittelineaarsest toimest.
• Rand on nendes tekstides esiteks narratiivne ruum (lahkumise, jäämise ruum) ja teiseks sümbolruum. Kui Gailitil on tähtis maa ja vee vastandus, kummalegi omistatakse teatud omadused ja väärtused ning seotakse need kindla struktuuriga binaarsesse maailmapilti, siis Keedus rõhutab just tabamatut piirjoont maa ja vee vahel. Seejuures ei ole kumbki poolus kuidagi täpsemalt tähendustatud, vaid tähtis ongi piir, mida pole võimalik selgelt määratleda – vesi loksub kaldale ning tõmbub tagasi ja nii lõputult. Haamer ei ole seda piirjoont aga üldse kujutanud, maali pea täielikult kattev perekond seisab mustjas vees ning hele rannaviir jääb vaid aimatavana nende seljataha.
• Looduse otsekui ükskõiksus inimesega toimuva suhtes on nende põgenemistekstide invariantne tunnus: Gailit võrdleb merd paadi ümber süüdimatult palli pilduva lapsega, Keeduse filmis avaldub see eriti kujukalt maalilistes merekaadrites ning imekaunis päikesetõusus inimese murdumishetkel, Haameri meri on ühtlaselt ja liikumatult tume ja raske, andmata tuge ega vastuseid. Perekonna kaitsetust ei rõhuta kunstnik mitte nende väiksusega laiade võimsate merelainete vahel, vaid tõstes inimeste ekspressiivsed ilmed suurde plaani, tuues nende suruseisu lähedale.
• Rand kui transmeedialine invariant on kõigis vaadeldud tekstides seotud rahva identiteedi kaotusega – nendel randadel on inimesed, kes on oma maalt välja merre aetud ja kellel ei ole kuhugi minna ega õigupoolest enam ka kodu, kuhu paigale jääda. Vastavalt iga kunstikeele vahenditele varieerub selle tähenduse esitus sõnakasutuses ja metafoorides ning lause rütmis Gailitil; katkendlikes helides, külmas koloriidis, valitud kaadrikompositsioonides ja tasakaalukaotuse motiivi kordumises Keedusel; tumedates toonides, pildi raami surutud ilmekates inimfiguurides Haameril. Need variatsioonid on osa paadipõgenemiste mentaalsest tekstist eestlaste kultuurimälus. Emotsionaalselt värvingult on tekstid erinevad, kuid huvitaval kombel näevad kõik kolm autorit rahva saatuse otsustajana rannal seisvat naist, kelle vastupidamisest sõltub, kas rahvas jääb kestma või hukub lõplikult. Mehelik ja mõistusepärane aegruum on neis katkestatud, määratlematus ja piiripealsus on naiselik printsiip.
• Ajaloosündmuse kui teksti paljukeelne kordamine ehk ülelugemine kultuuris on viljakas, sest aitab sügavamalt mõista nii olnut kui ka lugeja enda – kultuuri – tõlgendavat potentsiaali. See ühelt poolt säilitab möödunu elevana, sidustab ja kinnistab kultuuri identiteeti. Teisalt on taoline mõtestamisprotsess loomult ammendamatu ning erinevate kultuurikeelte võimalike põimumiste reservuaar põhjatu. Mida mitmekesisemad on kultuuri vahendid enese ja eneses toimuva mõistmiseks ja mõtestamiseks, seda rikkam on kultuur, sest metakeeleline ja metatekstiline mitmekeelsus annab aluse järjest uute tähenduskihtide avamisele ning tõlgenduste sügavusele.
• Ehkki kunstniku käekirja muundumist võib täheldada juba viimastel kodumaa-aastatel, võib nõustuda Haameri uurija Reeli Kõivuga, kes viitab, et alates kodumaalt lahkumisest ehk 1944. aasta sügisest on olemas otsekui kaks erineva kujutamislaadi ja temaatikaga Eerik Haameri nimelist kunstnikku, üks Eestis, teine Rootsis.
  • Maarja Ojamaa, "Kultuurimälu transmeedialisus: Rand Teise maailmasõja paadipõgenemisi vahendavates kunstitekstides", Keel ja Kirjandus 8-9/2013

Intervjuud

• Kõige hullem on see, kui platvormiseerumine ja andmestumine hakkab domineerima haridusvaldkonnas. Õnneks on Euroopa Liit selle valdkonna reguleerimisega jõudsalt tegelema hakanud. See näitab, kuidas igale ühtlustumisele toimub ühel hetkel vastuliikumine, et luua tähenduslikku eristumist. Küsimus on, millal see juhtub ja kui palju kohalikku eripära jõutakse enne ära süüa.
• Keskkonnaprobleemidele lahenduste otsimine ei saa olla kildkondlik tegevus. Sotsiaalmeedia koos tehisintellektiga on loonud lahenduste leidmiseks võimalusi. Seal saavad kokku teadmised, kommunikatsioon ja aktivism. Heaks näiteks on siin Greta Thunbergi tegevus.
• Kõige olulisem on küsida, kuidas meediasüsteeme reguleerida, kellele nad kuuluvad ja millistest huvidest lähtuvalt nad tegutsevad.
• [Raamatust "Digitaalsest semiosfäärist":] Lotmani eluajal tänast digikultuuri sellisel kujul olemas ei olnud. Meie väide on, et tema lähenemine on siiski väga hästi rakendatav ka digitaalse keskkonna mõistmiseks ning selle koha mõtestamiseks elussüsteemide kontekstis.
• Meie erakordselt individualistlikul ajastul kipume ära unustama, et inimene on alati osa tervikust. Selleks, et meil oleks hea olla, peame seisma selle eest, et meid ümbritseval keskkonnal oleks hea olla. See eeldab ühtaegu sisemist mitmekesisust ja sidusust.
  • Maarja Ojamaa, intervjuu: Juhan Hellerma, "Semiootik: suurte meediaplatvormide laienemine sööb kohalikku eripära", ERR, 29.11.2022