Korfu (kreeka keeles Κέρκυρα Kérkyra) on Kreeka saar Joonia saarestikus.
Udu kerkis kärmete nõtkete lintidena üles ja saar lebas meie ees.
Mäed oleksid nagu maganud ruskete kortsus tekkide all, mille voldid olid oliivisaludest roheliselaigulised. Säravkuldsete, punaste ja valgete kaljulinnade vahel kaardusid piki merekaldaid kihvvalged supelrannad. Me sõitsime ümber põhjapoolse neeme - see kujutas endast siledalt kumerat roostepunast rannakaljukühmu, millesse oli õõnestatud hulk hiiglasuuri koopaid. Tumedad lained tõstsid meie kiiluvee üles ja kandsid selle hellalt ranna poole, kus vesi siis koopasuudes kurdu kiskus ja kaljude vahel januselt sisises.
Teispool neeme jäid mäed selja taha, saar vajus vähehaaval madalamaks ning mähkus oliivipuude hõberohelisse sirendusse, millelt siin-seal mõni küpress oma musta sõrme manitsevalt taeva poole tõstis. Madalates lahtedes virvendas libliksinine vesi ja isegi üle laevamasinate müra koitis meieni peenikeste häälte koorina tsikaadide kime ning juubeldav kisa. (lk 17-18)
[Theodores:] "Nagu teate, ei tehta ühtki asja siin Korful nagu kord ja kohus. Kõige kallale asutakse... ee... parimate kavatsustega, kuid miski veab ilmselt alati viltu. Mõned aastad tagasi külastas saart Kreeka kuningas ja tema ringsõidu... ee... kõrgpunktiks pidi saama mingi etendus... ee... näidend. Draama kulminatsiooniks oli Termopüülide lahing ja kui eesriie langes, pidi Kreeka armee pärslased võidukalt... mm... kuidas see sõna nüüd oligi... ahah, kulisside taha ajama. Noh, aga tuli välja, et pärslasi kehastavad näitlejad polnud sugugi rahul, et nad pidid kuninga nähes lüüa saama. Juba see, et neil tuli pärslasi mängida, ajas neil... teate... hinge täis. Tüli algas tühjast asjast. Lahingustseeni ajal... mm... hindas Kreeka väepealik õnnetuseks vahemaad valesti ja andis Pärsia väepealikule oma puumõõgaga kaunis kõva matsu. See juhtus tal muidugi kogemata. Tähendab, vaene poiss ei tahtnud nii teha. Kuid sellest oli küllalt. Pärsia armeed ärritas see sedavõrd, et nad... ee... taganemise asemel hakkasid peale tungima. Lava keskele kuhjus kiivrites sõdurite rüselev pundar, kes võitlesid elu ja surma peale. Kaks meest visati orkestrisse, enne kui kellelgi jätkus kainet mõistust eesriie alla lasta. Hiljem tähendas kuningas, et lahingustseeni... mm... realism jätnud talle eriti sügava mulje." (lk 146-147)
Kitsaste tänavate kohal kõrgete majade vahele tõmmatud nööridel laperdab puhas pesu, pesuloputusvahendi intensiivne lõhn matab hinge. Korfu saare keskus Kérkyra on kui Pariisi ja Veneetsia ühine maimuke: mõned laiad bulvarid uppumas rohelusse, siis aga kitsad tänavad, mis keerutavad ja hargnevad, tõusevad ja langevad, kord mahutavad koguni neljarattalise sõiduki, siis aga ahenevad kitsaks trepistikuks, keeruline on vastutulijast mööduda teda puutumata.