- "Ohoo!" hüüatas Puhh. Ja märgates siis Öökulli ootavat, et ta veel midagi ütleks, lisas: "Kas seal antakse ka neid väikesi roosa suhkruvaabaga koogiasjandusi?"
- Kookidel võiksid olla luud, et teaksime, mitu tükki oleme juba ära söönud.
- Õhtupoolik oli nagu koogi keskpaik, mille Berenice läinud esmaspäeval oli küpsetanud, untsuläinud koogi keskpaik. Toonane Frankie oli koogi untsumineku üle rõõmustanud — mitte pahatahtlikkusest, vaid sellepärast, et sääraseid lohkus kooke armastas ta kõige rohkem. Talle meeldis nätske paks kiht keskpaiga juures ja ta ei saanud aru, miks täiskasvanud sääraseid kooke untsuläinuteks pidasid. See oli vormikook, tol läinud esmaspäeval, äärtest kergeks ja kõrgele kerkinud ning keskelt niiske ja täiesti lohkus — kirka, kerge hommikupooliku järel oli õhtupoolik tänkjas nagu tolle koogi keskpaik.
- Kehvim sugulasist, lesknaine-käsitööline, tõi ka ikka midagi: suure biskviitkoogi. Kook ise oma kodukootud ning garneerimata välimusega ei reetnud kuidagi, mis maksis tema saamine. See oli tõeline ohvrileib. Kõik lihavõtteks korjatud munad neelas ta ära, lisaks suure hulga suhkrut ja peenimat poejahu. Seda kõik oma laste suu eest. Ja mis hullem, needsinased maiasmokad ei saanudki proovida, kuidas need kallisained maitsevad koogina. Ainult selle meelihullustavat lõhna võisid nad sisse hingata, kui kook ahjust välja tuli. Koogi küljest tükki ära lõigata, see võrdunuks koogi täielisele hävitamisele. - Nüüd lamas see kümme sõiduversta põlvedel hoitud kullakarva kohev sõõr tooja ettesirutatud kätel ning rõõmustas siitmaja laste silmi.
- Artur Adson, "Neli veskit", rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 55-56
- Aga Maili ei tahtnud magada. Ta oli südamepõhjani solvunud. Mõelda vaid: isa ja ema sõitsid sünnipäevale ja tema jäeti koju! Mine tea, kui häid kooke ja uhkeid torte nemad praegu seal peol söövad, kuid tema, Maili, hoopis "magagu hästi"! Ei, tema just kiuste magama ei jää!
- "Vanaisa, ma tahan kooki!" hüüdis Maili valjusti.
- Vanaisa tuli uksele:
- "Voodis kooke ei sööda — hambad juba pestud. Küll sa homme saad. Aga nüüd maga ilusti." Vanaisa silus sirge teki veel sirgemaks ja pani ukse kinni.
- Homme! Homne kook Mailit ei huvitanud. Tema tahtis tänast saada!
- Ta heitis pilgu uksele hetk enne seda, kui Kettricken sealt sisse astus. Kui ta oli tuppa sisenenud, lükkas Rurisk eesriide ette ning võttis õe käest kandiku. "lstu maha," ütles ta talle karmilt. "Ja vaata, milline on teine mõrtsukaga käitumise viis." Rurisk tõstis kandikult raske kruusi ning jõi sellest suure lonksu, enne kui kruusi mulle ulatas. Ta heitis Kettrickenile veel ühe pilgu. "Ja kui see oli mürgitatud, siis tapsid sa just praegu ka oma venna." Ta murdis õunakoogi kolmeks tükiks. "Valige üks," sõnas ta mulle, võttis siis selle tüki endale ning andis minu järgmise valiku Kettrickenile. "Et te veenduksite, et toidul ei ole midagi viga."
- "Ma ei näe erilist põhjust, miks te peaksite andma mulle mürki täna hommikul pärast seda, kui te tulete ja ütlete, et mind mürgitati eile õhtul," tunnistasin ma. Kuid mu maitsemeel oli ärgas ja otsis vähimatki kõrvalmaiku. Midagi sellist aga polnud. See oli rammus kihiline kook, mis oli täidetud küpsetatud õunte ning vürtsidega.
- Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, 2000, lk 435
- Päkapikud peavad küpsetamist sõjakunsti osaks. Kui nemad teevad marmorkooki, siis mõtlevad nad seda sõna-sõnalt.
- Kookidest kirjutamine, nende kirjeldamine ja kujutamine nende söömise asemel on sama mannetu kui muusikast rääkimine ilma seda kuulmata. See on nagu lend kujutlustes või suudlus ilma armastuseta, käeviibe pilvede poole, millel pole lootuski taevani küündida.