Konstantinos Kavafis

Konstantinos Kavafis, u 1900.

Konstantinos Kavafis (29. aprill 1863, Aleksandria, Egiptus - 29. aprill 1933, Aleksandria) oli Kreeka ajakirjanik ja luuletaja.

Luule

Nii kaalumatult, häbitult ja julmalt
mu ümber kerkinud on kõrged müürid.

Meelt heites istun, ei saa lohtu uimalt,
ja mõtlen vaid: mu mõistus hukatusse tüürib.

Kui palju asju kutsub tagasi mind ellu!
Miks lasksin kõrvust mööda ehituse kära?

Ei kuulnud kordagi, kui kõlksus kellu —
märkamatult lõigatud ma olen ilmast ära.

• Konstantinos Kavafis, "Müürid", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 5

Ühe üksluise päeva järel ootab
ees teine, täpselt niisama üksluine. Võtta
või jätta on ikka ühtsama, pea jällegi loota —
ühesuguseid hetki reas saabub ja edasi tõttab.

• Konstantinos Kavafis, "Üksluisus", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 6

Neis pimedates tubades, kus püsin ja
päevi veedan rusuvaid, käin ringi ega saa
teisiti kui otsida mõnd akent. — Ju ühest aitaks,
kui ta vaid avaneks, see oleks lohutav.
Kuid aknaid pole siin või siis ei suuda ma
neid leida. Ehk paremgi on nii, et jäävad leidmata.
Saaks vahest valgusest piin uus ja kohutav.
Kes teab, mis uusi asju ta mul näitaks.

• Konstantinos Kavafis, "Aknad", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 7

Tulevased päevad seisavad me ees
kui rida küünlaid läidetuid,
kuldseid, kuumi, elavaid küünlaid.

Möödund päevad maha jäävad,
kurblik rida kustund küünlaid,
lähimaist veel suitsu tõuseb,
kiiva suland külmi küünlaid.

• Konstantinos Kavafis, "Küünlad", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 9

On inimesi, kel see päev end ükskord loob,
mil ütlema nad peavad suure Ei või suure Jaa.
Siis selgub kohemaid, kes neist ei kauem saa
Jaa’d rinnas varjata, mis väljaöeldult toob

tal usaldust ja au ja kiidulaulu melu.
Ei־ütlejas ta vastus kahetsust ei ärata.
Kui küsitakse taas, taas ütleb Ei. Mis parata,
kui muserdab see — õige — Ei tal kogu elu.

• Konstantinos Kavafis, "CHE FECE ... IL GRAN RIFIUTO", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 10

Me ikka kinni peame jumaliku käe,
me pimedad, kes hetkest enamat ei näe!
Eleusise ja Phthia kuningapaleedes
hääd teha võtnud nõuks on Demeter ja Thetis
kesk suitsu, tuleleeke. Metáneiras ent väetis
ju hirm on tärganud ja jumalannat needes
ta tuppa tormab, juuksed sassis, ning teeb kära,
ja ikka kardab Peleus ning sekkudes kõik rikub ära.

• Konstantinos Kavafis, "Vahelesegamine", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 11

Au neile, kes elus otsusele jõudnud
on kaitsta Termopüüle.
Eal kohuses ei väärata,
kõik teod neil õiglased ja ausad,
kuid omased ka kurbus ja kaastunne neile.

...
Kuid suurim au küll kuulub neile,
kes näevad ette (ja paljud näevad ette),
et lõpuks siiski ilmub Ephialtes,
lõpuks meedlased murravad läbi.

• Konstantinos Kavafis, "Termopüülid", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 12

Ideaalsed ja kallid hääled,
kas nende, kes surid, või nende, kes
on meile kaotsis kui surnud.

Mõnikord nad räägivad meie unedes,
mõnikord mõtetes kuuleb neid aju.

Ja hetkeks tulevad nende kõlades tagasi
helid meie elu esmapoeesiast —
nagu muusika öös, kauge ja vaibuv.

• Konstantinos Kavafis, "Hääled", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 13

"Mida ootame siin turuplatsil kokkutulnult?"
Täna barbarid pärale jõuavad.
"Miks valitseb senatis säärane loidus?
Miks istuvad ega tee seadust senaatorid?"

  Sest täna barbarid pärale jõuavad,
  mis seadust senaatoreil enam teha,
  küll barbarid teevad, kui tulevad.
"Miks tõusis nii vara me valitseja
ja istus troonile suure linnavärava ette,
kroon peas, seljas pidulik rüü?"
  Sest täna barbarid pärale jõuavad
  ja valitseja ootab nende pealikut,
  et anda talle üle ammuvalmis
  pärgament, kus küllaga kirjas
  on tiitleid, aunimesid.
...
"Kust korraga see ärevus, rahutu kära
ja äng? (Kui tõsiseks on läinud näod!)
Miks tänavad ja platsid nii kähku tühjaks jäävad
ja mõttesse vajunult koju kõik ruttavad?"
  Sest on juba öö ja barbareid ei tulnud
  ning piirilt saabus sõnum,
  et barbareid pole enam olemas.
"Ja mida me nüüd barbariteta peale hakkame?
Nad olid ju vähemalt mingigi lahendus."

• Konstantinos Kavafis, "Barbareid oodates", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 14-15

Me püüdlused on nii kui troojalastel.
Me oleme, täis mehist otsustavust,
valmis muutma vaenulikku saatust
ja välja läheme, et võidelda.

Ent niipea kui on käes suur hetk,
on läinud julgus, otsustavus
ja võpatab me hing ning tardub,
ja ümber linnamüüri joostes
me otsimegi pääsu paos.

• Konstantinos Kavafis, "Troojalased", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 16

"Ei leia sa teisi paiku, ei muud merd mõnda.
Linn kannul sul käib. Samul tänavail
vantsid vanaks sa end, ikka neilsamul mail —
neis majades on juustel aega valgeks minna.
Ara loodagi — ikka jõuad sa sellesse linna.
Pole laeva su jaoks, mis mujale viiks, ei teed.
Nii nagu siin läksid aastad sul need,
ses väikeses nurgas, kõikjal raiskad nad nõnda."

• Konstantinos Kavafis, "Linn", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 19

Kui asud teele Ithaka poole,
siis soovi, et see tee oleks pikk,
täis seiklusi, täis värskeid tarkusi.
Laistrügoone ja kükloope
ära karda, ka raevust Poseidonit mitte,
eales ei kohta sa neid oma teel,
kui kõrgeks jääb su mõttelend, kui õilsaiks tundeiks
on võimelised nii su keha kui su hing.
Laistrügoone ja kükloope
sa ei kohta, ei metsikut Poseidonitki,
kui nad su enda hinges ei peitu,
kui su hing neid ei mana su ette.
...
Ithakalt said selle kauni reisi.
Ilma temata poleks ju teele sa läinud.
Ei ole tal muud sulle anda.
Kui sa leiad ta olevat vaese, siis ei petnud sind Ithaka.
Kõiges, mis kogesid, targaks nüüd saanuna
mõistad küll juba, mis mõte neil Ithakail on.

• Konstantinos Kavafis, "Ithaka", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 22-23

Caesarion seisis kõigist eespool,
seljas roosikarva siidist rüü,
rinnas kimp hüatsinte,
vööks kaks rida safiire, ametüste,
kingad kätketud valgeisse
lintidesse, tikitud roospunaste pärlitega.

• Konstantinos Kavafis, "Aleksandria kuningad", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 26