Kalliskivi ehk vääriskivi on looduses harva või väikestes kogustes leiduv, peamiselt juveelina kasutatav mineraal või kivim. Enamik vääriskive ei näe lihvimata kujul kuidagi eriliselt kaunid välja, aga pärast kvaliteetset lõikamist, lihvimist ja poleerimist tuleb esile nende värvus, läbipaistvus, läige ja sära. Lihvitud vääriskivi nimetatakse juveeliks. Inimesele tuntud 2000 mineraalist peetakse vääriskivideks ainult umbes 70.
kõike kätte võtta parem ära proovi
järjest teritada mis siis alles jääb kulda kalliskive täis on maja kes küll seda kaitsta suudab rikkad kuulsad upsakaina iseendast jäävad ilma
13 neljandas reas: krüsoliit, karneool, nefriit; kuldäärisest ümbritsetuna olid need oma asemeis.
14 Kivid olid vastavalt Iisraeli poegade nimedele nende kaheteistkümne nimega, igal pitsatitaoliselt uurendatud nimi vastavalt kaheteistkümnele suguharule.
On öeldud, et Mu‘awwidh ibn ‘Afra’ ütles: "Ma tõin Prohvetile, Allah õnnistagu teda ja andku talle rahu, taldrikutäie värskeid datleid ja kurki, ja tema andis mulle peotäie kalliskive ja kulda."
Qadi Ayyad "Ash-Shifa", 2. ptk, lõik 13
Kui Aleksander VI poeg, Valentinois' hertsog, külastas Prantsusmaa kuningat Louis XII-t, siis oli tema hobune Brantôme'i jutu järgi lehtkullaga kaetud ning ta mütsil ilutses kaks rida eredalt säravaid rubiine. Inglismaa Charles oli sõitnud jalustega, mille küljes oli nelisada kakskümmend üks teemanti. Richard II-l oli kolme tuhande margase väärtusega kuub, mis oli kaetud roosipunaste rubiinidega. Halli kirjelduse kohaselt kandis Henry VIII enne oma kroonimist teel Towerisse "voolitud kullast kuube, teemantide ja teiste kalliskividega kaunistatud rinnaplaati ning kaelas suurte roosipunaste rubiinidega kaelakeed". James I favoriidid kandsid kuldfiligraanist raamistuses smaragdkõrvarõngaid. Edward II kinkis Piers Gavestonile punakuldse hüatsinte täis tipitud turvistiku, türkiisidega kaunistatud kuldsetest roosidest kaelavõru ning toamütsi, mis oli üle külvatud pärlitega. Henry II kandis küünarnukkideni ulatuvaid kalliskividega kaunistatud kindaid ning tema jahikullikindale oli õmmeldud kaksteist rubiini ja viiskümmend kaks suurt orientpärlit. Charles Südi, viimase oma soost Burgundia hertsogi peakatet kaunistasid pirnikujulised pärlid ja see oli täis tipitud safiire.
Kui oivaline oli elu kunagi olnud! Kui hiilgav oma toreduse ja ehetega! Nende surnute luksusest lugeminegi oli juba imeline.
Damaskuslastel oli tõepoolest õigus, kui nad olid oma linnale uhked. Saledad minaretid, kust kõlasid kutsed palvusele, olid võrratud, võrratu oli suur turg, mis laius teise linnana keset Damaskust. Kõrge kupli all kulgesid soojas hämarikus terved tänavad ning igas tänavas oli isesuguseid kauneid asju. Mõõkadel ja pistodadel mänglesid valgushelgid; kaupmees võttis saleda tera, painutas ta täiesti kokku ja laskis siis tasase sahinaga jälle sirgeks vetruda. Pistodade ja mõõkade käepidemed olid kaunistatud vääris- ja poolkalliskividega ja sädelesid eredalt. Teises tänavas müüdi lahtisi kalliskive. Kaupmehe sõrmede vahelt nirisesid tillukesed sinised akvamariinilained, ühel muinasjutuööl oli ta Linnuteel käinud, nüüd lebasid saagiks saadud kuukivid kastis ja kumasid õrnalt. Nurgas helkisid salakavalalt suured punased rubiinid nagu tigedad silmad, mahedad türkiisid naeratasid siniselt nagu tükk põhjamaa taevast, mis siia eksinud.
[Katarina:] Kui me ütleme valgus, siis mõtleme tule või päikse valgust, — aga mis on see võrreldes taevase valgusega, mis ei paista ainult silma, vaid otse inimese hinge? Me räägime kullast ja kalliskividest, kui tahame edasi anda taevase linnarikkust, aga tõepoolest ei ole seal ei kulda ega kalliskive, mis on ainult tühjad kestad, vaid midagi muud, mille jaoks meil ei ole sõnu.
[Alain de Carnillac:] Inimesed koguvad mitmesuguseid asju — kulda, hõbedat ja kalliskive. On neid, kes koguvad kuulsust või võimu. Mulle on korraga tulnud tuju koguda muusikuid ja ma ei usu, et oleksin neist rumalam, sest mul on neist kindlasti rohkem rõõmu kui surnud esemetest.
Juudid ja lombardlased on juba ammu leidnud kõige parema viisi kullategemiseks, ütles ta [krahv Drachenheim]. Ei ole paremat viisi, kui lasta seda teiste kukrust oma kukrusse voolata. Aga ma ei usu, et see kellegi õnnelikuks teeb, kui tal on kogu maailma kuld ja kalliskivid. Inimest ei tee õnnelikuks mitte elutu metall, vaid elav inimene.
Ta on loodu kroon, meistritöö. Rüüstatakse meresügavusi, et vaid Teda katta pärlite ja korallidega; maapõu kistakse lahti, et Ta võiks kanda kulda, safiire, teemante ja rubiine.
Kunagi võis ainult aristokraatlik leedi nõuelda tiitlit "Loodu Kroon"; vaid Tema käed olid küllalt valged, tema jalad küllalt tillukesed, tema talje küllalt peenike, tema juuksed piisavalt pikad ja kullased; kuid viimane kui üks jõukal järjel oleva pürjeliemand püüdis Teda ahvida - kuni minu daam oli sunnitud end vaatamiseks välja panema tohutute rubiinide ja seakõrva-suuruste pärlitega ülekoormatud kuldnukuna. Tänapäeval peab Inglismaa kuninganna ikka veel oma kuningliku naiselikkuse osaks kanda kõikidel avalikel ülesastumistel uhkeldavalt korraga nii palju perekonnajuveele, kui ta vähegi jaksab, ehkki meessoost monarhid on juba põgenenud selle nende abikaasadele osaks saanud vitriinikohustuse eest.
Germaine Greer, "Stereotüüp", tlk Maris Müürsepp, rmt: "VTK-raamat", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999-2004 (artikkel raamatust "A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice", London, 1995; katkendid Greeri teosest "The Female Eunuch", 1970)
Arvukalt on väikestel tänavatel juveelipoode. Nende kaubarohkus oleks isegi imedega harjunud Aladdini hämmastama pannud. Nõiduse väeta täidavad siin karbikesi ja kastikesi rubiinid, smaragdid, briljandid, ametüstid, topaasid, safiirid, kuukivid, tiigrisilmad ja pärlid, kriitvalgest kuni soeroosani. Neid mitme värvilisi kive vaadates jääb mu süda külmaks. Ma ei suuda aru saada, miks raiskavad inimesed terveid varandusi, et neid endale saada. Alles siis, kui kullassepp nad kunstipäraseks ehteks on töödelnud, kui nad pole enam kivid, vaid kaunistused, pääseb mõjule nende tegelik ilu. Kui nad on asetatud sametpolstrile sõrmusekivina, on mõistetav ka hind, mille juveliir ruupiates nimetab. Lanka, sa kalliskivide saar, mind rõõmustavad küll rohkem sinu džunglid kui su aaretekambrid!
Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 10
Miks peaks kalliskivi meile ilus paistma? Briljant on nagu kobarprisma. Briljanti tungiv valgus põrkub selles rikošetiga, peegeldub selle tagapinnalt ja pillub värve heldemalt kui tavaline klaasprisma. Osav teemandilihvija paneb valguse kivi paljudes tahkudes sähvima ja nurga all kivist välja kiirgama. Pöörake briljanti pihus, ja te näete üht puhast värvi teise järel. Vaheldusrikkus on see, millega mateeria elus asju õnnistab. Me näeme elu energiat, liikumist ja vahelduvaid värve, mis on vangistatud väikese briljandi ahtrasse ruumi, mis kiiskab ühel hetkel otsekui neoon ja heidab järgmisel välja valgussaableid. Meid valdab imetlus: kõik on nihestunud, süüdatud on võlulõke, elutu ärkab ootamatu välgatuse saatel ellu ja alustab leekide keskel kerget üürikest tantsu.
Raske on tunnistada, mida su esivanemad tegid. Uskuge mind, ma olen britt! Üks meie kuulsamaid turismiatraktsioone on kindlus, milles me sajandite kaupa inimesi hukkasime ja mis nüüd on täis varastatud juveele nagu teemant Koh-i-Noor, mis Londoni Toweri veebilehe teatel "anti kuninganna Victoriale". Ja see tegusõna ponnistab üsna kõvasti. Teemant "anti" üsna samamoodi nagu Indiagi, ses mõttes, et see oli olemas ja Britannialihtsalt kuradima võttis selle ära.
Sääl tuhmjasvalge puhkas armastusopaal
ja siras truudusteemant mustal siidil.
Sääl verev leegitses su kirgede rubiin
ja naersid suudluspärlid leebelt vastu.
Karin Saarsen, "Loobumine" kogus "Üksilduse aastaajad", lk 25