Küünlapäev

Küünlapäev (ka pudrupäev, küünlamaarjapäev, Maarja puhastamise päev) on 2. veebruaril Eesti rahvakalendri püha, millega meenutatakse, kuidas Tartu rahu sõlmimise päeval 1920. aastal elekter ära läks.

Proosa

• Mu kallile vennale Petrusele, kes õpib Pariisis, vend Mauricius, tema sõber, tervitus koos siira armastusega. Kurat võttis kõik Cristina riided jõulude paiku ära ja tõi kõik segamini tagasi küünlapäeval, ja tegi talle teisi vaevasid. Kirjutatud kiirustades pühapäeval "exurge! quare obdormis?". (lk 185)
  • Tallinna Mauricius, kiri 16. veebruarist 1270

• "Mitu sülda neid puid oli, mille eest Anna-Liisa mulle veel maksnud pole?" paisus jälle Tiittase bass.

Mari pidas hinge kinni, nagu oleks küsimuses maailma huvitavaimad sündmused ja mitte proosalised halud.

[Anna-Liisa:] "Kuus sülda... ja... te... lubasite oodata kevadeni. Mu poeg vajab nüüd raha enam kui kunagi varem."

"Kevad algab küünlapäevast. Nüüd on kevad. Kui ei sobi minna kiriklasse, siis sobib küll otsida välja 510 marka siia pigisesse kotti."

"Armas Tiittanen, mõtelge nüüd..."

"Mina olen küllalt mõtelnud. Kas tulete mulle või annate rahad. Muidu tulen politseiga." (lk 16)

• [Tiittanen:] "Kuus sülda. See teeb kokku 510 marka."

[Jali:] "Ja millal nende eest on lubatud maksta?"

"Kevadel. Nüüd on kevad."

"Kas on tunnistajaid?"

"Ei. Mis me kaks õiglast inimest tunnistajatega teeme?"

"Hästi. Halud makstakse."

"Mina tahan kohe raha."

"Ja mina ütlen, et need makstakse kevadel."

"Kevad algab küünlapäevast."

"Ja lõpeb jaanipäeval. Ja tuleb järgmisel aastal uuesti." (lk 17)

• Hilja Valtonen, "Hädaabi", tlk S. Sinimetsa, 1994

• Kõige esmalt kedrati pererahva lina ja vill. Talutüdrukud ja sulased võisid töötasuna saadud lina kedrata vaid mihklipäevast mardipäevani, s.o. 29. septembrist kuni 10. novembrini, kui väljas olid põllutööd pooleli ja alates küünlapäevast (2. veebruar), kui pererahva kangad olid juba üles loodud.
  • Helene Kuma, "Eesti rahvavaibad", 1976, lk 7

• Karu läheb mihklipäeval pessa ja jääb sinna talveunne, küünlapäeval (2. veebruaril) pöörab teist külge ja maarjapäeval (25. märtsil) tuleb enne päikesetõusu pesast välja.
  • Kustas Põldmaa, "Nurmelt ja niidult", 1976, lk 213

• [---] uue majandusaasta algustähise tunnuseid kannab küünlapäev nn lugunädalate arvestusega: küünlast on kümme (nädalat) kündi (künnipäevani, 14. IV), kaheksa karjalasku (karjalaskepäevani, 1. IV), seitse siguje (sigade väljalaskmiseni, paastumaarjapäev, 25. III). Küünlapäevaga algab koguni 50 protsenti lugunädalate loenditest eesti vanasõnavaramus. (lk 12)
• Minevikus vanasõnadeks vormunud hinnangutes on Põhja-Eestis talvekeskmeks tõnisepäev 17.1 ("talve selg murtud"), Lääne-Eestis paavlipäev 25.1 ("pragu meresse"), Lõuna-Eestis küünlapäev 2. II ("külma süda lõhki"). Räägitakse ka talveharjapäevast, daatumit nimetamata. Nii olekski õigem - on ju tegemist mõttelise ajapunktiga. Enne 1918. a kalendrireformi oli tõnisepäev 30. jaanuari, paavlipäev 7. ja küünlapäev 15. veebruari kohal, seega kujuteldav talihari tegelikkusega rohkem vastavuses. (lk 109)
• Küünlapäevast (2.11) hakkavad kõrred lund vihkama, kaaren paneb esimese pesapalgi, madisepäevast (24. II) tuleb putukatele hing sisse, maod ärkavad elusse ja keeravad külge; saarterahvas teab ütelda, et sellel päeval lõigatakse lõokese keel lahti. (lk 111)
• Tõnise- või küünlapäevasest (2. II) seapea (-kõrva, -külje) söömisest loodeti edu seakasvatuses, jõulukombestikus niisugune uskumus puudub. (lk 194)
  • Mall Hiiemäe, "Pühad ja argised ajad rahvakalendris", 2010

• Kalendripärimuse kontekstis ei tohi unustada ka kalendrireformi, mis toimus Eestis 31. jaanuaril 1918, kui mindi Juliuse ehk nn vanalt kalendrilt üle Gregoriuse ehk nn uuele kalendrile. Kui inimesed hommikul silmad lahti tegid, oli käes 14. veebruar 1918. Tol aastal küünlapäeva, 2. veebruari, mis mõnel pool Eestis tähistas veel toonagi pikkade jõulupühade lõppu, tähistada ei saanudki. (lk 22-23)
• Eesti rahvakalendris on maarjapäevad säilitanud suuresti oma agraarse tähenduse ja sisu, millele viitavad ka maarjapäevade rahvapärased nimetused: ussimaarjapäev ehk Maarja sündimise päev 8. septembril; heinamaarjapäev ehk Maarja kohtumine Eliisabetiga, ka Maarja koduotsimise päev 2. juulil; rukkimaarjapäev ehk Maarja surmapäev (taevamineku- ehk uinumise päev) 15. augustil; küünlapäev (pudrupäev) ehk Maarja puhastamise päev 40 päeva pärast Kristuse sündi 2. veebruaril ning paastumaarjapäev (punamaarjapäev, kaps(t)amaarjapäev) ehk Maarjale Kristuse sünni kuulutamise päev 25. märtsil. (lk 220)
• Küünlapäev (küünlamaarjapäev, Lääne-Eesti pudrupäev, 2. veebruar) on roomakatoliku kirikus (läänekirikus) Neitsi Maarja puhastumise püha 40. päeval pärast Kristuse sündi; kreekakatoliku kirikus (idakirikus) Kristuse esmakordne kirikusse viimise päev. Moosese Seaduse järgi oli sünnitanu pärast lapse ilmaletoomist ebapuhas (vt 3. Moosese raamat 12. ptk) ning võis templisse ohverdama tulla alles 40 päeva pärast poisslapse ja 80 päeva pärast tütarlapse sündi. Seadus nägi ka ette, et esmasündinud tuli pühendada Jumalale. Kristliku pärimuse kohaselt süttisid sel hetkel, kui Maarja astus Kristusega kirikusse, kõik küünlad. Päeva tähistamise traditsioon sai alguse 4. sajandil Bütsantsis ja 7, sajandil Roomas, kus küünlavalgus sümboliseerib Kristuse valgust. Alates 11. sajandist õnnistatakse kristlikus kirikus sel päeval kogu aastaks kirikuküünlad. (lk 226-227)
• Talurahvakalendris märkis küünlapäev kesktalve lõppu (Lääne-Eestis ja saartel oli ka pikkade jõulupühade lõpetajaks), talve poolitajat (murtakse talve selgroog, kõrred hakkavad "lund vihkama", pool loomatoitu peab alles olema, karu pöörab koopas teist külge). Söödi tanguputru, sealiha või keedetud seapead ning valmistati küünlaid. Peatselt algavaks põllu- ja heinatööde ajaks palgati kõrtsis suvilisi (suilisi) ja teenijaid ehk peeti "mokalaata". Naistel pidid ketrustööd tehtud olema, algas kangakudumine. Ketramine oli sel päeval keelatud, soositud oli õmblemine kui maagiline tegevus - "torgiti" soe (hundi) silmad pimedaks. Piirkonniti (Lääne-Eestis, saartel; vähem Lõuna-Eestis) oli küünlapäev tuntud ka naistepühana: naised jõid küünlapuna (punaseks värvitud viina), mis arvati andvat kogu aastaks hea jume ja tervise ning takistavat suvel sääskede sigimist. Jälgiti ilma: päikesepaiste lubas kuiva heinaaega ning rohket viljasaaki. (lk 227)
  • Marju Kõivupuu, "Meie pühad ja tähtpäevad", 2018

• Vanadel eestlastel olid rahvakalendri pühad, mil tööd ei tehtud, puhati, peeti kinni kombetalitustest. Neid pühi, kui rahvakalendrit uurida, oli hämmastavalt tihti ning kõikvõimalikel puhkudel. Näiteks küünlapäeval soovitati kõik tööd meeste teha jätta, naistel aga minna kõrtsi marjavärvi jooke mekkima, et palged terve aasta kenasti punased püsiksid! Vanarahval oli tarkust ja huumorimeelt.
  • Tiia Kõnnussaar, "Oma õiguse põrgulava", Postimees, 29. märts 2021

Luule

Nädalaid juba kummutan seda õllepudelit
ning katsun kujutleda su suud
  uuesti
kannatlikkuse armutud küünlad silmis
üha vingerdava fantaasia koreograafia
  uuesti

• Erzsébet Tóth, "Küünlapäev", rmt: "Valge linnuga", tlk Tiiu Kokla, 2006, lk 57

viimased viis aastakümmet
tulevad kogu aeg tagasi
nagu ülejäänud aega
ja ajalugu
ei olekski olemas
vaht keerutab
ennast ringi
80s coming back
again and again
moodsa inimese
igavene küünlapäev
elu imeõhukesel
pealiskihil

• Mart Kangur, "*kõik tuleb tagasi...", rmt: "Kellegi teisena", 2021, lk 28

Vanasõnad

• Küünlapäeva sula ja maretapäeva põud on nälja ema.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929