Janka Kupala

Janka Kupala 1930. aastail.

Janka Kupała (kodanikunimega Ivan Daminikavič Łucevič; 7. juuli (vkj 25. juuni) 1882, Viazynka, Minski kubermang, Venemaa keisririik – 28. juuni 1942 Moskva, NSV Liit) oli Valgevene kirjanik, valgevenekeelse kirjanduse suurkuju rahvuslikul ärkamisajal 20. sajandi algul.

Eesti keeles on ilmunud 1953. aastal Kupala värssjutustus "Poiss ja lendur" (vene keelest tõlkinud Hardi Tiidus), 1966. aastal luulevalimik "Aga kukulind see kukkus..." (sarjas "XX sajandi luule", valgevene keelest tõlkinud Helvi Jürisson ja Muia Veetamm), 1982. aastal selle kordustrükk pealkirja all "Laul sünnimaast" ning 1986. aastal eesti, vene ja valgevene keeles poeem valgevene pärimuste ja rahvalaulude ainetel "Kurgaan. Курган. Курган" (valgevene keelest vene keelde tõlkinud Nikolai Braun, eesti keelde Andres Jaaksoo).

Luulevalimikust "Aga kukulind see kukkus..."

Tsitaadid väljaandest: Janka Kupala, "Aga kukulind see kukkus...", tlk Helvi Jürisson ja Muia Veetamm, 1966.

Et olen mats, kõik seda teavad,
kui suur see ilm siis on me ees,
ja kõik ka tohmakaks mind peavad,
sest olen mats, juhm talumees.

Ei tunne kirja, kuid ka kõnes
ma pole teab mis kiita mees,
tööst selleks mahti jääb vaid unes,
sest olen mats, juhm talumees.
...
Kui aga suren, suren jalal
kui seen, kord lössi vajudes,
kaon nagu koer, ja kes mind halab,
sest olen mats, juhm talumees.

Ei tea, kas kaua kiratseda
mul tuleb veel, ja mis veel ees,
kuid eal ei unusta ma seda —
on inime ka talumees.

Ja igaüks, kes minult küsib,
võib kindel olla vastuses:
ma elan, kuni maailm püsib,
sest olen töömees — talumees.

• "Mats" (1905), lk 3-4

Maailm nii veidralt loodi,
et halba seal ja head:
üks elab looma moodi
ja teine nagu peab.

Üks aina äri ajab,
võib kõike saada talt
ja päise päeva ajal
sul petab tallad alt.

No kuis siis mitte naerda,
mis kasu silmaveest:
on vareseid meil palju,
kuid pole püssimeest.
...
Näe, ahnitseja raha
on kokku ajanud
ja vabriku kui mõisa
on sellest rajanud.
...
Näe, tohter, tähtis isand,
kes nõnda ravib, et
tal viletsate tarvis
on eri kabinet.
...
Näe, preester, püha isa
meil aina jutlust peab,
et patt on õel ja visa,
et jumal kõike teab.
...
Näe, opman aina sõimab,
et maailm lajatab,
kuid tublisti tal endal
on arust vajaka.

Ja küla rahvast aina
ta võtab sarjata,
kuid samas külas ise
kord sigu karjatas.
...
Näe, maamees oli kaval,
sai vallavanemaks,
nüüd tähtsusest on pungil,
käib ringi nagu saks.
...
Noh, olgu. Panen värsid
nüüd veidi kõrvale.
Eks mõnelgi neid kuulda
on valus kõrvale.

Sest öeldakse ju nõnda,
et küll see niheleb,
kel omaenda nahal
kärn ükskord kiheleb.

No kuis siis mitte naerda,
mis kasu silmaveest:
on vareseid meil palju,
kuid pole püssimeest.

• "No kuis siis mitte naerda..." (1905), lk 5-10

Mühama on löönud männid,
võpatama väljad,
võpatama ka türannid,
kes meid hoidnud näljas.

Laul me hingi kaasa kandes
lajab võimsalt üles:
"Kaua, kaua kannatand me,
priius, ärka üles!"
...
Meie veri, vaev ja valu
õigust taga nõuab,
täites maad ja taevaalust
pakases ja põuas.

Meie laulud ühinevad
üheks häälterajuks
üheks võimsaks, mühisevaks
põuda võitvaks sajuks:

"Maha see, kes nuumab ennast
teise nälja kaudu!
Maha see, kes saadab venna
kandma vangiraudu!"

• "Mühama on löönud männid" (1906), lk 11-13)

Meie sünnimaa — küll on ta
ikka kehv ja kurb:
mehed — Janka ja Sõmonka,
linnud — rästas, kurg.

Põld — vaid kivid, räharünkad,
rähal higilehk,
heinamaa — vaid mättad, künkad,
tarn ja piibeleht.

Rukkis võtab võimust luste,
odras nõgikatk,
kaeras lokkab kõige kiuste
vaid harakalatv.
...
Rahvas pime, nõnda pime,
et ei oska ta
kirjutada oma nime
ega lugeda.

Kõnnib köötsus, töntsil sammul,
kael kui silguniisk,
kehakatteks paklavammus,
jalavarjuks viisk.

Äranaerdud kõikidest ja
lolliks sõimatud...
Lihtsalt nutan, vaadates ta
elu võimatut.

Sünk on minu Valgevene,
sünk kui haud, ma tean,
siiski teda armastan ja
kalliks, kalliks pean.
...
Võõrsil ükski hing ei tunne
minu hinge keelt,
sellest üksildusetunne,
et või heida meelt!

Laulan seal — kes seda sallib,
seda kuulab, kes? ...
Seal... just seal on kodu kallim
elust südames.

• "Laul sünnimaast" (1905-1907), lk 21-23

Kirjandus

• Olev Jõgi, "Meie tutvus Janka Kupalaga" (Kupala loomingu tõlkimisest ja tutvustamisest) – Sirp ja Vasar, 2. juuli 1982 ja raamatus: O. Jõgi, "Hetki ja viipeid", Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 341–346.

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Janka Kupala