Ita Saks

Ita Saks (sünninimega Itte Saks; 3. detsember 1921 Valga – 23. märts 2003) oli Eesti tõlkija ja publitsist.

Mälestused

• Äsja oli avatud restoran Gloria oma ilusa ümmarguse saaliga.

Restoran oli puupüsti täis. Minul sääl tuttavaid ei olnud. Juhanil oli. Orkestrilähedasest lauast viipas keegi, läksime sinna.

Sääl istusid Oskar Põlla ja Salme Reek.

Põlla oli juba kõvasti svipsus. Ta hakkas mulle komplimente tegema ja ütles, et tahab minuga abielluda.

Juhan võttis asja tõsiselt ja põrutas rusikaga lauale: mina ise abiellun Itiga.

Läksime tantsima. Juhan hakkas rääkima, kui kurb see on, kui sul kedagi ei ole, kui puudub lähedane inimene.

Läksime koos koju. Õieti polnud ju meil kummalgi kodu, elasime mõlemad toimetuses: tema omas, mina omas. Meie toimetused asusid mõlemad ühes Pika tänava majas, olid isegi omavahel ühendatud.

Sest päevast alates olime kogu aeg koos. Käisime koos söömas ja pidudel.

Kahe kuu pärast abiellusime.

• Pärast läksime Juhani koju. Ta oli vahepeal saanud endale toa Kivimäele Jaan Kärneri korterisse.

See asus pikas madalas majas, mis paistab kätte, kui Pääsküla poole sõita.

Olin seal varemgi käinud – salaja, nüüd läksin kui seaduslik abikaasa.

Kärnerid tegid meile väikese peo. Jaan Kärner kinkis pühendusega raamatu.

Meil oli selles korteris kena väike tuba. See oli kindlasti kunagi olnud eelmiste elanike tütre tuba, ta oli sisustatud valge mööbliga.

Oleksime võinud elada selles toas kaua ja mõnusalt, aga üks asi tuli vahele.

Kärner jõi kohutavalt. Ta vist töötas tollal Loomingu toimetajana. Õhtul koju tulles oli ta alati purupurjus ja siis ta kippus tüli norima.

Ta oli võtnud endale pähe, et Juhan tahab tema naisele külge lüüa.

See oli nii naljakas, et ei saanud isegi vihastada. Proua Kärner oleks võinud olla meie ema. Ta oli ümmargune halli peaga koduperenaine. Aga Kärnerile ei lugenud see midagi.

• Läksimegi. Aga seekord saime elamiseks toimetuse fotolaboratooriumi. See oli pime ruum, kuhu mahtusid parajasti diivan, väike kapp ja paar tooli.

Seal elasime niikaua, kuni saime Pärnu maanteele nõukoguliku fantaasiavilja seninähtamatusse leiutisse – ühiskorterisse.

Nüüd oli meil kaks tuba – üks suur ja teine väike – väga ilusas uhkes eestiaegses majas.

Aga meie endi elu enam ei laabunud.

• Nelja aasta pärast tõime ära lahutuspaberid sealtsamast Pikalt tänavalt, kus olime kunagi alustanud.

Ma mäletan teid, ütles elupõline perekonnaseisuametnik elutargalt, aga mis temal. Meil oli peale paberite veel midagi tallel.

Minu jaoks algas siis pime öö, mis ei selitunud enne kuut aastat, kuni sündis mu väike tütar.

• Ita Saks, "Mina ja Juhan", Sirp, 29.10.2021

• Teolt jõudis suvituskohta kiri. Kirjas seisis, et mind on tagaselja vastu võetud komnooreks ja ühtlasi valitud maakonna­komitee liikmeks.

Olin kodunt nii läinud, et ma põrutavatest sündmustest polnud suuremat osa saanud. Tallinnast oli meile imbunud mingi ebamäärane kumu – sääl olla toimunud demonstratsioon või midagi niisugust. Teinepäev tänavale minnes nägin linnavalitsuse juures väikest rahvasumma. Keegi mees, kes osutus meie ajalehe toimetajaks, pidas kõnet. Inimesed kuulasid vaikselt, plaksutasid hõredalt ja läksid laiali. Peatänavat pidi kõndisid üles-alla poisid, sinimustvalged lindid nööpaugus.

• Teo isa oli sotsiaaldemokraat ja võttis nõukogude tuleku heatahtlikult vastu. Tema vaene siis veel ei teadnud, et sotsiaaldemokraatia oli kompartei vaenlane number üks. See tehti talle peagi selgeks ja ta pääses vaevu Siberist.
• Näen juba praegu ette, et mul tuleb paljude meenutuste puhul teha etteruttavaid ekskursse, sest heade inimeste dramaatilist lõppu pole hetkekski võimalik mälust kustutada.
• Üllatus, üllatus – komitees kohtasin Lembitut! Lembitut – kui komsomoli sekretäri.

Olin teda viimati näinud tänaval rahvusvärvides. Minu lauasahtlis lebas ikka veel väike kirjapakk: jumalagajätukiri enne Soome Talvesõtta pagemist, kuhu ta paraku ei jõudnud. Siis üks hilisem kiri Petseri kloostri mungakongist – enne pühitsemist, mis samuti pooleli jäi. Nüüd siis komsomol.

Mis siis ikka. Ankeet oli ju Lembitul igati sobiv: kehviktalupoegade hulgast. Et ta vaene oli, paistis näost välja. Ja kool kah lõpetamata, tõsi küll, joomise pärast.

• Ütlen kohe ette ära, et Lembitu metamorfoosid veel sellega ei lõppenud. Poole aasta pärast sai ta sekretäri koha pealt lahti. Olevat jokkis peaga semudele "midagi öelnud", semud polnud kitsid, teatasid kus vaja.
• Peagi hakkas maalt tulema kirju-esseid täis argumenteeritud Lenini-kriitikat.

Kui ma aastaid hiljem juhtusin seda kirjapakki Mariale nimetama, langes mu Leningradi-eestlannast sõber päris näost ära: Sa pead mulle tõotama, et põletad need kirjad kohe ära, sa pead.

Polnud ahju, kus põletada...

Ahi tuli taas kord meelde, kui elu täiesti juhuslikult, nagu tihti juhtub, mulle epiloogi kätte mängis: Lembit – Hitleri-armee sõjakirjasaatja.

Mul hakkas jube: Lembit oleks võinud mind ahju ajada. Kuradile poliitika.

• Onu Meiše oli kommunist. Peale selle oli ta neid harvu täiskasvanuid, kes lastele meeldivad. Ma ei saanud teisiti, kui pidin hakkama kommunistiks, sest muidu oleksin oma armast onu sügavalt kurvastanud. Ta ju võttis mind nii tõsiselt. Kuidas ta vajus longu mu vahepealseid kõrvalhüppeid jälgides. Olin mõjutatav ja muutliku meelega: kord astusin kodutütardesse, kord jälle kõige sõjakamasse juudi noorsoo-organisatsiooni. Üldse kardan, et mu hilisem kauaaegne truudus kommunistlikule parteile tuli pigem valikuvabaduse puudumisest.
• Aga kui nüüd ikkagi piire tõmmata, siis tuleb ilmselt vahet teha kommunistide ja kommunistliku partei vahel. Nagu selgub, ei lange need asjad sugugi alati ühte.
• Onu Meiše polnud kunagi kompartei liige, ei põranda all ega põranda peal. Ta oli südame poolest kommunist. Ta oli lihtsalt hea ja tahtis, et kõigil oleks hea.

Aga kuidas teha nii, et kõigil oleks hea?

Vastust otsis onu Meiše ilmselt tihedat kirbukirja täis trükitud sahisevatelt siidpaberilehtedelt, mida ta alati pungil portfellis endaga kaasas kandis. Die Weltbühne, Die Neue Weltbühne ja mitmed teised nimetused, mida ma enam ei mäleta. Ja raamatud: "Kommunistliku partei manifest", kommunistliku partei ajalugu, "Kuidas karastus teras" ja "Pedagoogiline poeem" – ekstra minu jaoks. Muide, neid viimaseid võis osta Tallinnas nõukogude kirjanduse kauplusest.

• Praegu pole moes rääkida Eesti Vabariigi varjukülgedest. Kui keegi minult praegu küsiks, milline oli elu toona, võiksin maalida värvilise klantspildi puhtast, ilusast, rahulikust väikelinnast, kus haljendasid pargid, kus kõik majad olid alati värskelt värvitud ja tänavad korralikult sillutatud, kus inimesed käisid ilusti riides ja poeakendel, ja mitte ainult akendel, rõõmustasid silma rohked kaubad.

Ja see kõik oleks tõsi.

Aga siinsamas võiksin ma käigu pealt, pikemalt mõtlemata, jutustada tõestisündinud klassikalisi lugusid neidudest, kes jätsid maha oma vaesed armastatud peigmehed ja läksid mehele mittearmastatud rahajõmmidele. Ma võiksin rääkida mesallianssidest ja nende alandatud osalistest. Ma võiksin rääkida tuhkatriinudest, kes pärast balli ei saanudki printsessideks.

• Muide, kapitalistlik ühiskond ei ole oma "paiseid" kunagi varjanud, loe ja vaata – praegugi.
• Kui tuli nõukogude võim, see tähendab, kui saabus onu Meiše tähetund, siis selgus äkki, et teda polnud kellelegi vaja. Temast aktivisti ei saanud, aktiviste olid nüüd kõik kohad täis.
• Sonja oli lesknaise tütar. Ta tahtis üle kõige arstiks saada, aga ei saanud. Laagris lubati tal töötada polikliinikus õena. Kümne aastaga omandas ta hea praksise. Aga kui ta vabanenult esitas oma tõendid, heitis kaadritöötaja pilgu passi numbrile ja kehitas õlgu: "Kahjuks..."

Sonja ei suutnud enam muud teha, tema jõud oli otsas. Ta oli kaotanud kodu, mehe, kodanikuõigused. Ta oli kaotanud tervise. Ainult suured tumepruunid silmad hiilgasid veel endiselt väikses lumivalges näos ning janunesid elu järele.

Lõpuks ei jäänud üle muud kui minna tagasi Siberisse, mitte enam traat­aia taha, vaid siiapoole tara, kuhu oli asunud palju endisi vange, kellel enam kuhugi minna polnud. Vanglaõed aitasid Sonjal saada töökoha sanatooriumi, aga seda ei läinud tal enam kauaks vaja.

Ma reetsin oma sõbra. Selleks pole alati vaja sõnu ega tegusid, reeta võib ka mõttes.

Ma kartsin. Ma ei julgenud ennast temaga näidata, ma kartsin paaniliselt passikontrolli. Ma ootasin, et ta meilt ära läheks.

• Sonjale näiteks pandi süüks sala­kuulamist ja kodumaa reetmist. Talle öeldi, et vene gümnaasiumis õppimise ajal valmistati teda ette nõukogude võimu kukutamiseks. Samaks otstarbeks olevat talle ka õpetatud soome keelt.

"Ma ei oska soome keelt."

"Oskate küll. Te oskate eesti keelt, järelikult oskate ka soome keelt."

Sonja mõisteti surma.

Kas pole naljakas?

Sonja hakkas kohtusaalis laginal naerma.

Sel ajal, kui ta istus kolm kuud üksikkongis, oli mõnel kohtumõistjal terake mõistust pähe tulnud. Surmanuhtlus muudeti ära, Sonjale mõisteti kümme aastat – ainult.

• Partei on nagu abielu. Kui sa võtad endale mehe või naise, siis teed seda ju eluajaks. Kui sa siis märkad oma väljavalitu puudusi, ei jookse sa otsemaid minema. Ta on ikkagi oma.

Ja nii võib see kesta väga kaua.

Kuni tuleb – või ei tulegi? – kõige raskem: äratundmine, et kõik oli algusest peale vale.

Krahh ligineb tasahilju, pikkamööda ja vallandub suure raginaga.

• Parteil ei olegi nägu, ta on silmitu. Nüüd ta paneb endale veel minki peale, see teeb teda veelgi inetumaks, lausa võikaks.

Minu kommunistid pole sinna iial kuulunud. Nad lahkusid juba väravas, pimestatud helgiheitjate kõledast valgusest, kurdistunud kõrvulukustavast trummipõrinast.

Mina astusin traataia taha. Ma ei saanud enam välja ilma end veristamata. Ma kartsin verd.

Nüüd - nüüd tahaksin olla õnnelik, nüüd koos nendega, kes ei kartnud.

• Ita Saks, "Minu kommunism", Sirp, 29.10.2021

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Ita Saks