Eesti molekulaarbioloog ja modell From Wikiquote, the free quote compendium
Ilona Faustova (sündinud 29. märtsil 1982) on Eesti molekulaarbioloog, modell ja filmitegija.
Me isegi ei tea veel, mis võib lähema kümne või kahekümne aasta jooksul toimuda – võib-olla midagi sarnast, nagu on kaasa toonud infotehnoloogia areng, ainult et nüüd programmeerimerakke.
Kuigi tänapäeval vaadatakse väga palju rakendusteaduste poole, on oluline mõista, kuidas toimuvad fundamentaalsed protsessid – et oleks teadmisi, mida rakendada.
Kui sa lood hea, toetava õhustiku, paneb see inimeste silmad särama ja innustab endast parimat andma. Ma näen, et üliõpilased on väga motiveeritud, nad ise ütlevad, et on võistlusel osalemise käigus teadustöös väga kiiresti edasi arenenud.
[iGEM-i võistlusest:] Enne projekti tähtaega töötavad tudengid ööd-päevad, sealhulgas nädalavahetustel, tiivustatuna vaid iseenda entusiasmist, olles täielikult pühendunud projektile ja tiimile, aga nii sa õpidki ka vastu pidama ja asja lõpuni viima.
Kui midagi läheb untsu, ei maksa arvata, et sa oled halb teadlane. Sinu ees on küsimus, millele pole veel vastust. Kui saad vastuse, mis sind ei rahulda, tuleb olla loov ja tulemusi tõlgendada, võib-olla oma hüpoteesi või planeeritud eksperimente muuta. Ja mõnikord ei tulegi välja. Läbikukkumised ei ole alati halvad, nagu meile koolis õpetati. Muidugi oleme kõik inimesed ja väsime ära, aga teadlane ei viska seepärast püssi põõsasse.
Ma toonitan tudengitele, et kui tahad minna kiiresti, siis mine üksi, aga kui tahad minna kaugele, siis koos teistega.
[Välistudengitest:] Kuigi nad tahavad selles vanuses, 17–18-aastasena, olla iseseisvad, on kõik need muutused ühekorraga üsna rasked. Me püüame neile siinolemist meeldivamaks teha: et nad suhtleksid omavahel, toetaksid üksteist, leiaksid teise kodu.
[Vastuseks küsimusele, kuidas teadlasest sai modell:] Õigem oleks küsida, kuidas modellist sai teadlane. Ma olin 13–14-aastasena poisilik, sportlik tüdruk ja vanemad hakkasid muretsema, et ma ei omandagi naiselikku käitumist. Nii et nad panid mu modellikooli. Mulle hakkas seal meeldima, mind märgati ja mulle hakati tööd pakkuma. Kuid kõik see aeg, mil ma modellina töötasin, mõtlesin ikka, et see on tore hobi küll, aga ma tahan kindlasti edasi õppida.
Mul soovitati majandust õppida. Niisiis astusin sisse nii majandusse kui ka keemiasse. Mõtlesin terve suve, ent augustis otsustasin, et valin ikkagi selle, mis on südamelähedane. Alles ülikoolis sain aru, kui lai eriala on keemia ja kui palju võimalusi see pakub. Näiteks ka haigused on seotud keemiliste reaktsioonidega. Otsustasingi bioorgaanilise keemia kasuks, et uurida, mis toimub organismis.
[Teadustööst:] Esialgu tulin poole kohaga, mind huvitas uute meetodite õppimine, kloneerimine ning ensüümide ekspresseerumine. Nagu elus sageli on – kui sa hakkad millegagi tegelema ja selle vastu huvi tekib, soovid edasi areneda. Nii ma siia jäingi.
Kui sa tahad edu saavutada, pead olema sihikindel, püsiv, vastupidav, töökas, distsiplineeritud. Modellina pead oskama laval kõndida ja julgema foto- ja videokaamerate ees olla. Sa ei tohi unustada, et su ülesanne on esitleda moekunstniku loomingut, ega hakata oma arvamusi või ennast väljendama. Kui sul on oskused ja klapp disaineriga, sa sobid tüpaaži, aga ka iseloomu ja käitumise poolest, siis sind kutsutakse. Disainerile on moe-show alati suur stress ja sa pead koostöö temaga mugavaks tegema, et mitte lisastressi põhjustada.
Ühte tööd tehes puhkan teisest. Mul on veel üks hobi. Nimelt olen töötanud filmiprojektides ja reklaamides režissööri assistendina. Kõige kuulsam film, milles olin režissööri abi, oli "Tenet". Töötada nii andeka režissööri ja kuulsate näitlejate kõrval põhimeeskonnas oli väga põnev – see, kuidas nad töötavad, on ulme! Mul õnnestus olla ka produtsent Ukraina Netflixi seriaalis "Nuuskija". Töötasin võttemeeskonnas 3.–4. hooaja filmimisel. Lisaks olen teinud saateid, reklaami- ja muusikavideoid.
Kui ma olen Eestis, siis ikka võtan telefoni vastu ja mõtlen palju tööasjadele. Seepärast, kui tunnen, et puhkust on vaja, sõidan kas Aasiasse või Lõuna-Euroopasse – kuhugi, kus on päikest ja on soe.
[Ingliskeelse õppekava plussidest:] Teise riiki kolimine on alati seotud stressiga – uus keskkond, uued seadused, kõrval ei ole lähedasi ja sõpru. Muidugi annab see kõik oma elukogemuse ja uusi oskusi, kuid ka Eestis saab rahvusvahelise õppekavaga avardada silmaringi, kohtuda inimestega eri kultuuridest ja riikidest, tutvustada eesti kultuuri ning leida häid sõpru üle maailma.
Meil õpivad tudengid ligi 40 riigist. Mulle meeldib väga, kui hästi toimib rahvusvahelistel tudengitel meeskonnatöö. Nad oskavad koos ühisesse projekti panustada ja toetavad üksteist palju nii õpingute käigus kui ka ülikoolist väljas. Üritame luua sooja ja südamliku keskkonna, mis motiveerib õppima, arenema, teadust tegema ja endast parimat andma.
Oleme leidnud võimaluse, kuidas kontrollida rakkude pooldumist. Selle teadmisega on võimalik jõuda mõjuka arenguni mitmes valdkonnas, olgu selleks tööstuslikus biotehnoloogias kasutatavate sünteetiliste disainerrakkude töö juhtimine või uued vähiravimeetodid.
[Tartu iGEM-i võistlustööst, pärmikultuurist POP Culture:] Keemilise ühendi rakust kätte saamiseks peab rakuseina tavaliselt katki tegema, aga üliõpilased leidsid viisi, kuidas see lagunemine toimuks iseenesest. See tähendab, et tootmisele kulub vähem aega ja raha.
[Mõttekaaslaste tähtsusest välistudengitele:] Kui sinu ümber on soe atmosfäär ja tunned end siin mugavalt, siis on ilmselt ka kergem õppida.
Seda on hästi näha, kuivõrd rohkem on tudengid motiveeritud, kui saavad toimetada oma projektiga. See pole lihtsalt hinde pärast tuupimine, vaid nad teevad midagi endale ja ka ühiskonnale, sest sel võistlusel on kokkupuude ühiskonnaga.
Täna näeme, et teadlaste ja ühiskonna vahel puudub neid ühendav sild. Teadlased on muutunud inimeste jaoks kaugeteks, kuid enda teadust populariseeriva tegevusega toome selle inimesele lähemale.
Teadlastele peab olema tähtis teaduse kommunikeerimine ühiskonnale, et tekiks arusaam, miks meile teadust vaja on. Samuti on oluline noortele näidata, et teadlase elukutse on atraktiivne. Selleks, et Eestis oleks järeltulev põlvkond edukaid tippspetsialiste ja teadlasi, peame selle nimel juba praegu tööd tegema.
Tegelikult töötan ma võtteplatsidel juba kümme aastat. Produktsioonitiimides teatakse hästi, mida ma suudan. Lihtsalt ma ei ole sellest eriti palju rääkinud, pole vaja.
[Valimisest filmi "Tenet" meeskonda:] Ameerika filmimaailm on hästi hierarhiline ja selgete reeglitega. Esmalt kutsuti mind intervjuule, USA esindajatele ma sobisin. Alguses nad võtsid rohkem ADsid (assistent director – K. H.), aga teatasid kohe, et võime valida ka kedagi teie seast põhimeeskonda, olge selleks valmis. Selle juhtumise tõenäosus tundus minu jaoks väga väike, sest ma polnud ainus, kes vabalt kolme keelt rääkis (inglise, vene, eesti), ja seal oli palju suurema kogemusega filmiinimesi ka tiimis.
Nolan ei ole üldse jutukas inimene. Ta suhtles otse ainult kõige lähemate tiimikaaslastega ja sedagi napilt. Kui ta otse minu poole pöördus, tähendas see ise juba suurt tunnustust. Kõik märkasid seda ja soovisid õnne – järelikult oled selle au ära teeninud. Nii kõvade tipptegijate kiitust kuulda oli väga eriline.
[Mida teeb režissööri assistent?] Kõike, mida režissöör vajab. Kui võte algab, pean jälgima, et võttemomenti midagi segamas ei oleks. Vaatan, et näitlejad oleksid õiges kohas, tunneksid ennast hästi, astuksid õigel ajal kaadrisse. Lisaks jälgid, kuidas kraanad liiguvad, et kõik sujuks täpselt nii, nagu Nolan tahab. Sul on pidevalt kolm saatjat kõrvas, et oleksid kogu aeg kursis, mis toimub, ja alati valmis silmapilk reageerima.
Nolan ei salli ühtegi telefoni võtteplatsil. Kui sa võtad telefoni taskust välja, on see väga suur probleem. Neid ei tohtinud olla ei näitlejatel ega meeskonnaliikmetel.
Mitte keegi ei tohtinud teha mitte ühtegi pilti mitte ühestki hetkest. Salastatus oli tohutu. Mul polegi tollest asjast üldse fotomälestusi, ainult paparatsopildid.
Minagi nägin käsikirja ainult seetõttu, et olin otseselt abiks nii näitlejatele kui ka režissöörile. Kõik oli nii rangelt salastatud, et printisime hommikul selle teksti, mis vaja läks, ning päeva lõpul hävitasime kõik paberid. Iga viimase kui sõna!
Vaikimiskohustus oli lepingutes väga rangelt sees. Igasuguse info väljaandmisega, isegi vihjamisega, kaasnesid suured trahvid. Need trahvid lepingutes olid ikka kosmilised – miljonid! Ma ei ole nii suuri summasid näinudki. Ma täpselt ei mäleta, aga see summa oli ikka ülisuur! Vaatad ja on kohe selge, et sellise eksimusega ei hakkaks iialgi riskima, kindlasti mitte!
Mul ei olegi vaja oma nime kusagil näha ega välja paista. Mulle piisab sellest, kui režissöör mulle ütleb: "Sa oled asendamatu!"
Mina pooldan pigem loomulikku ilu, samas arvan, et mõningad muutused võivad olla õigustatud. Näiteks, kui inimesel on kompleksid, millest vabanemiseks pole muud lahendust, kui iluoperatsioonile minek. Kui oma välimuse muutmine tõesti aitab enesekindlust juurde saada ning parandab elukvaliteeti, siis miks ka mitte.
Eks me kõik kardame mingil määral vananemist, kuid seda saab ka vääriliselt vastu võtta. Tuleb lihtsalt hoolitseda oma välimuse eest ja seda igas vanuses. Tean mõningaid naisi küpses eas, kes näevad kadestamisväärselt head välja! Aga selle jaoks ei piisa vaid välisest ilust, oluline on välimise ja sisemise ilu kooslus.
Kui vanasti õppisime arvuteidprogrammeerima, siis nüüd õpime programmeerima elus rakke, et need käituksid nii, nagu meil on vaja. [---] Saame luua raku, mis otsib sinu organismis vähirakke ja lagundab need.
Kõikides ulmefilmides, mida praegu näeme, kasutatakse väga palju sünteetilist bioloogiat. Näiteks ka uues filmis "Blade Runner 2049".
[Osalemisest Massachussetsi tehnoloogiainstituudi sünteetilise bioloogia võistlusel iGEM (International Genetically Engineered Machine):] Me saame näidata ka muule maailmale, et on olemas Eesti ja et siin tehakse suuri ja häid asju, seega tutvustada end. See on äge.