Gaas

Proosa

• "Aga kasvataja, kuidas see päike nii kuum saab olla?" küsis Henri.

"Päike hõõgub kogu aeg," ütles kasvataja.

"Mismoodi?" küsis Madis.

"Niimoodi, et on tuline ja õhetab," ütles kasvataja.

"Kas ta põleb või?" küsis Henri.

"Umbes nii," ütles kasvataja.

"Mis asi seal põleb?" küsis Reedik.

"Kas Päikese sees on puud ja need põlevad või?" küsis Jaan.

"Ei, puid ei ole. Päike koosneb gaasidest," ütles kasvataja.

"Mis gaasidest? Kas seal on niisugune gaas nagu see, mis pliidi sees põleb?" küsis Reedik.

"Aga mille sees see gaas on?" küsis Madis.

"Kas see gaas haiseb ka või?" küsis Jaan.

"Need gaasid ei olegi millegi sees, nad lihtsalt on ja hõõguvad," ütles kasvataja.

"Aga kasvataja, kuule, ma tahan sinult ühte asja küsida," Madis läks kasvatajale ligemale.

"Kasvatajale öeldakse "teie"," parandas Reedik.

"Teie," ütles Madis, "ütle mulle, kui see gaas kogu aeg põleb ja põleb, äkki ta saab ükskord otsa?"

"Kas sa mõtled nii, et ta põleb nagu puud ahjus? Et on täpselt nii nagu puudega — need põlevad ära tuhaks ja tuli kustub? Ja et on nii nagu gaasiballooniga — ühel päeval saab gaas lihtsalt otsa?"

"Jah, ma mõtlen, et see on niimoodi, et see gaas põleb äkki ära ja siis ei olegi enam päikest, et on tühi koht. Ütle, kas saab kunagi niimoodi olla? Ei saa ju, eks?"

"Ei ole ega tule sellist asja. Päike ei saa kunagi otsa," ütles kasvataja Piret. "Ja nüüd minge mängima."

• Mare Müürsepp, "Lehmaga mere ääres", 1987, lk 81

• Liitiumi võib ükskõik kui kaua mõjutada kollase valgusega – ta ei loovuta elektrone, aga vaevalt süttib nõrguke helesinine kiir – ja nad on väljas (fotoefekti lävi on ületatud)! Jahuta hapnikku alla saja kraadi, suru teda kokku kuidas tahes – gaas püsib, ei vannu alla. Aga niipea kui on saavutatud miinus sada kaheksateist – ta voolab, on vedelik.
  • Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", esimene osa – "Vanglatööstus"

• Oma lapselikus naiivsuses olin ikka kujutlenud, et kindlasti on tohutult tore olla autor. Mulle ei tulnud pähegi, et kui ma selleks kord saan, lakkan ma paljude silmis olemast inimolend. Keegi ei olnud mulle kunagi rääkinud kirjanduse kõige hullemast tööstuslikust ohust: tuntuse mürkgaasist, mida levib iga kirjaniku ümber võrdeliselt tema eduga.

Ma ei püüa väita, nagu ohustaks see gaas hingamist ja edevusest või eneseteadvusest mindaks paiste, mis varem või hiljem hävitab loomingu. Aga kui autor ise ongi immuunne, kannatavad tema teosed, sest on hävinud tema kui vaatleja anonüümsus. Ümbritsevad inimesed hingavad seda gaasi sisse ning nende käitumine tema juuresolekul moondub, nagu viibiksid nad kaamera ees. Tõeliselt kuulsal kirjanikul õnnestub haruharva kohata kedagi, kes ei oleks teadlikult kuulsa kirjanikuga kohtumise ebaloomulikus seisundis.

• Alison Lurie, "Tõelised inimesed", tlk Meelike Palli, LR 14-16/1992, lk 29

• Lõbusa alkeemiaraamatud olid oivalised, iga lehekülg oli graveerimiskunsti meistriteos, kuid neis polnud kuskil selliseid juhtnööre nagu "Avage kindlasti aken". Neis olid sellised õpetused nagu "Lisa tsinkumile Quirmi wett, kuni Ägedalt alustab eraldumist Gaas", kuid mitte kunagi ei lisatud "Ära tee seda mitte Kodus" ega isegi "Ning jäta hüwasti oma silmakulmudega".
  • Terry Pratchett, "Savijalad", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 141

Luule

Kui ära võeti käest meil õhuruum
ja alla heitis issand meie mesti,
all hiigellõke kõrvetavalt kuum
keskküttena jäi loitma igavesti,
siis valitses seal hirmus ruumikitsus,
nii ebamugavalt meid kokku litsus,
et kuradid kõik võidu turtsatasid,
eest, tagant gaase välja purtsatasid.
Kõik põrgu ujus vänges väävlihaisus
ja pinge tõttu maakoor muudkui paisus
ja sisesurvest oli niivõrd pungis,
et lõpuks gaas maakoorest läbi tungis
ja plahvatus kõik paiskas läbisegi —
kus enne org, nüüd sinna harja tegi.

• Johann Wolfgang Goethe, "Faust", II osa, 4. vaatus, Mefistofeles, tlk August Sang, Tallinn: Eesti Raamat 1972, 2. trükk, lk 271