Alison Lurie

Alison Stewart Lurie (3. september 1926 – 3. detsember 2020) oli Ameerika Ühendriikide prosaist ja kirjandusteadlane. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Real People" (1969) ja "The Last Resort" (1998).

"Tõelised inimesed"

Alison Lurie, "Tõelised inimesed". Tõlkinud Meelike Palli. LR 14-16/1992.

• Nüüdseks on mulle reeglid selged. Caroline’i lauas istutakse esimesel õhtul ja viimasel õhtul ja viisakuse mõttes paar korda ka vahepeal. Siin valitseb eriline käitumislaad; suud tupsutatakse sagedamini ja taktitundelisemalt, süüakse väiksemate suutäitega. Üle kõige kehtib siin eriline vestlusmaneer; mingi formaalne, muretu, ent (vähemalt mõnegi esituses) kohmakas naljatlemine. Ma pole väljaspool Illyriat midagi niisugust kuulnud, raamatutest lugenud aga küll — Edith Whartoni humoristlikud stseenid või varasem James. Vesteldakse teatud ettekirjutatud teemadel: paikkonna ajaloost; geograafiast, botaanikast ja meteoroloogiast; ning räägitakse uudiseid (ainult mitte skandaalseid) endiste külastajate kohta. Nende kirjanike, kunstnike ja muusikute nimesid, kes pole kunagi siin viibinud, ei mainita.

Vestluse juurde kuulub silmatorkav teatraalne toon. Osaliselt sellepärast, et Caroline kuuleb halvasti, nii et me kõik peame rääkima ebaloomulikult valjusti. Me just nagu improviseeriksime sellesse ruumi sobivat dialoogi, jäljendaksime vaimukusi ja komplimente, mida kuuekümne aasta eest tõid siin kuuldavale kunstnikud ja luuletajad, kellele esimesena langes osaks Moffatite külalislahkus. Või kõnelevad meie kaudu hoopis nende vaimud nagu kõhurääkijad? Mis ilmselt seletabki tõsiasja, et pärast söögisaalist lahkumist nõuab suurt pingutust räägitust midagi meenutada. (Selle üritamine oleks igatahes hea treening.) (lk 10)

• Ühiskonna normid sündsusetuse suhtes on minu kolledžiaastatega võrreldes aga pea peale pööratud. Praegu võib kirjanik trükkida lasta või avalikul esinemisel ette kanda ridu, mida ta tavalises seltskonnas ei söandaks välja öelda. (lk 11-12)
• TEDDY: On teatud tüüp naiskunstnikke, kaugeltki mitte kõik, aga mõned, kes hakkavad tegema ilusaid pilte sellepärast, et on kaotanud lootuse oma näo juures värvimisega asja parandada. (lk 14)
• Leonard meeldib mulle ka, ehkki ma kriitikuid üldiselt ei usalda. Eks ta kaldugi pisut kritiseerima, vigadele osutama. (Kui ma märkisin, et Illyria on nagu Eeden, ütles tema: "Jah, ja sama­sugused "Mitte puutuda" sildid ripuvad iga asja küljes.") Aga tema silmis vähemalt ei ole, nagu kriitikute puhul enamasti on, iga kirjanik vääramatu pahe: käpardist käsitööline, keda on õnnistatud küll visaduse ja vilumusega, ent mitte just erilise taibu ja maitsega, kodus töötav pusija, tõepoolest, kelle toodang nõuab viimistlust ja pakendit, et kõlbaks tarbijale pakkuda. (lk 20)
• Kui Westfordis keegi ütleb, et ma näen kirjaniku moodi välja, on mu esimene reaktsioon siiski järele vaadata, ega mul sukasilmad ei jookse või näpud tindised pole — sest just seda tavaliselt mõeldaksegi. Inimesed on märganud, või usuvad olevat märganud, mõra minu maskeeringus konservatiivselt võluvaks, hästi riietatud kindlustusametnikuprouaks. Mis polegi õieti maskeering, vaid pool tõde.

Naiskirjanik. Miks peaks see mind üldse häirima? Kas mind häirib, et ma olen kirjanik? Või et ma olen naine? (lk 21)

• Küllap on igal kirjanikul kujuteldav ideaallugeja, visandlik jumalasarnane kuju, kes muigab iga tema nalja peale, tabab iga vihjet, mäletab ja mõistab kõike. Temaga päriselt kohtuda ei loodetagi. (lk 23)
• Muist Kennethi lootustandvamaid üliõpilasi olevat loobunud tema tundidest ühe külalisõppejõust popkunstniku Bill Eatsi kasuks ning liimivat nüüd radiaatorite külge angooraküüliku karvu ja tegevat kohalikust telefoniraamatust kaheteistkümne jala pikkusi pornograafilisi kollaaže. Ning isegi järelejäänud olevat muutunud võimatuks.

KENNETH: Sel kevadel oli mul modelli tunnis üks tüdruk, kes selle asemel, et modelli joonistada, kinnitas lõuendile terve portsu värvilappe ja kallas neile otsa purgitäie värnitsat. "Mis see peaks olema?" küsisin ma temalt. "Mulle tundub, et tasapind on oma võimalused ammendanud," vastas tema.

Hakkasin selle jutu peale tahtmatult naerma, ja selle peale, kuidas Kenneth oma üliõpilast järele tegi; tema ise ei naernud. "Ei, ei," ütles ta kõlatult. "Asi on läinud liiga kaugele, et olla koomiline." Ma vaatasin teda ja mul tekkis tunne, et näen katastroofist eluga pääsenut, kes istub minu sohval nagu esmaabipunkti koikul, pooloimetu ja segaduses. (lk 24)

• Ma ei ole olnud ühelgi New Yorgi peol, kus tõelisi kunstnikke poleks üles kaalunud kriitikud, toimetajad, kirjastajad, kollektsionäärid, kaubitsejad ja agendid. Pluss muidugi nende naised ja armukesed ning kõik need päris- ja poolripakil plikad, keda Kennethi sõbrad nimetavad "tibudeks". (lk 27)
• Oma lapselikus naiivsuses olin ikka kujutlenud, et kindlasti on tohutult tore olla autor. Mulle ei tulnud pähegi, et kui ma selleks kord saan, lakkan ma paljude silmis olemast inimolend. Keegi ei olnud mulle kunagi rääkinud kirjanduse kõige hullemast tööstuslikust ohust: tuntuse mürkgaasist, mida levib iga kirjaniku ümber võrdeliselt tema eduga.

Ma ei püüa väita, nagu ohustaks see gaas hingamist ja edevusest või eneseteadvusest mindaks paiste, mis varem või hiljem hävitab loomingu. Aga kui autor ise ongi immuunne, kannatavad tema teosed, sest on hävinud tema kui vaatleja anonüümsus. Ümbritsevad inimesed hingavad seda gaasi sisse ning nende käitumine tema juuresolekul moondub, nagu viibiksid nad kaamera ees. Tõeliselt kuulsal kirjanikul õnnestub haruharva kohata kedagi, kes ei oleks teadlikult kuulsa kirjanikuga kohtumise ebaloomulikus seisundis. (lk 29)

• Ann Landers väidab, et mehed ei abiellu tüdru­kutega, keda nad ei austa, aga kunstnikud ja kirjanikud abiellu­vad küll. Mõni neist, tõsi, kordab seda umbes kümneaastase vahega ikka ja uuesti, unustades iga kord, et tibudest saavad paratamatult kanad. (lk 34)
• KENNETH: Kolledžiõued kubisevad kulunud sõnadest rohkem kui kulunud kujunditest. Pealegi ei talla maalikunstnikel ja skulptoritel pidevalt kandadel neist arvulises ülekaalus olevad kriitikud, nagu see sünnib kirjanikega enamikus inglise keele kateedrites. Meid ei sunnita pidama sissejuhatavaid loenguid, passima eksamitel, parandama referaate ja lugema kursusetöid. Minu ainus töö on õpetada maalimist. (lk 37)
• Ühtlasi on mul vedanud, et olen avangardistlik kirjanik. Tava­liselt varustab mind vajaliku ainesega elu ise: mul ei ole vaja oma eluringist välja minna uusi kogemusi ja teravaid elamusi otsima. Samas kui Gerry tunneb endal kohustust avardada oma teadvust igas võimalikus suunas. Ta kirjeldas meile kaht LSD-tretti, mis ta kaasa on teinud, ja oli ilmne, ei need olid ametireisid, et ta ei olnud "pilves" mitte kui turist või naudinguotsija, vaid erialasest kohustusest. Samasugusel tõsisel, andunud moel on ta proovinud joogat, Reichi ja Jungi analüüsi, paastumist ja meditatsiooni, homoseksualismi, langevarjuhüppeid ja autohüpnoosi - oma elamusi alati hoolikalt talletades. Nagu siingi kaks aastat tagasi: saanud teada, et Charles Bell ronib igal hommikul enne sööki männi otsa, tundis Gerry, et ka tema peab männi otsa ronima, vähemasti ühe korra. (lk 37-38)
• TEDDY: Tegelikult, nagu me kõik teame, ei suuda moodsat muusikat kuulata keegi peale muusikute endi. Tavaline haritud inimene, isegi kui tal on sügavamaid teadmisi kunstis ja kirjanduses, ei ole enamasti Bartókist tolligi kaugemale saanud, ega saa saamagi. Ometi arvavad nad kõik, et peavad teesklema. (lk 38)
• Ligi kakskümmend aastat olin ma mõelnud, mingil ebamäärasel moel, et kui mul peaks raamat ilmuma, "läheb kõik korda". Ma uskusin seda täpselt nii, nagu tüdrukud usuvad, et pärast pulmi elavad nad igavesti õnnelikult. (Minagi mõtlesin kord nii.) Mul oli mingi kujutlus, et sealtpeale meeldin ma maailmale rohkem; ja kui selgus, et suurem osa maailmast ei pannud kogu seika tähelegi ning ülejäänud osale meeldisin ma, kui üldse meeldisingi, siis endisest vähem, tundsin ma end petetuna. (lk 47)
• Ma olen süüdistanud Anna Mayd selles, et ta toob inimestes ühel või teisel viisil esile halvima — nii, nagu Illyria toob nendes esile parima. Kuid mõnel puhul on seda halvimat õige lihtne esile tuua: edevus, lapsikus ja agressiivsus on pealispinnale õige lähedal, sarm või head kombed katavad seda imeõhukese kihina. (lk 51)
• Tõepoolest, ma tahaksin kirjutada neid jutte, mida ma olen mõttes kandnud ja seejärel kõrvale heitnud, sesl nad võiksid kedagi vapustada või solvata: Illyriast ja Paulast, kindlustustöötajatest ja Westfordi Elukindlustusest ja oma perekonnast.

Ainult et ma mõistagi ei saa.

Ma olin naeratanud ja sisimas vastu vaielnud, kui Gerry ütles, et mul on patroon, nagu oli kirjanikel seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil. Tegelikult on see tõsi. Clark ja kõik need teised on mulle patroonid just niisama palju, kui nood Inglise lordid olid Drydenile ja Pope’ile. Ning minu kirjutised väljendavad sõltuvusi täpselt nagu nende omad. Seal on sedasama häirida võivate teemade vältimist, sedasama labast või peent elulaadi ülistamist, kiitust nende voorustele (usaldatavusele, heale maitsele, õiglusele, mõõdukusele) ning pimedust nende puuduste suhtes.

Lootusetu. Kogu asi on lootusetu. (lk 89)

• Kõige rabavama märkuse tegi Nick siis, kui rääkisin talle, milline lootusetu tunne mul on ja et kavatsen kirjutamisest loobuda. Temal olevat jäänud mulje, et ma olengi seda juba teinud. Ta ei pidanud silmas vaeva, mida olen oma tööga näinud siin, või tänavu kevadel kodus. Tema mõtles seda, et kui ma otsustasin jätta kirjutamata jutud, mis võiksid valmistada piinlikkust Clarkile ja lastele, ma loobusingi tõsiselt kirjutamast. Mis on muide tõsi. Ja see ei juhtunud üleöö. Ma olen tsenseerinud end järk-järgult juba aastaid sedamööda, kuidas lapsed õppisid lugema, kuidas Clarki tähtsus ümbruskonna silmis tõusis, kuidas mu jutte hakati avaldama enamloetavates ajakirjades.

Ma olen sellest juba rääkinud. Aga praegu märkan midagi veelgi rahutumaks tegevat. Nimelt olen ma aja jooksul hakanud vältima tegemast — vahel isegi nägemast — asju, millest ma ei saa kirjutada. (lk 94)

• Gerry omakorda peal) romaani kaotust kasulikuks. Tema filosoofia kohaselt on igasuguse kehtiva süsteemi või institutsiooni hävitamine kasulik, ja kuivõrd Charlie oli töötanud oma raamatu kallal üle viie aasta, käivat see just sinna alla. Gerry usub, et Charlie tõuseb fööniksina paberikorvist, ja kui ei tõuse, siis sellepärast, et üritab ikka veel korda saata käraka ja Marxiga seda, mis kukub märksa paremini välja meskaliini ja Buddhaga. (lk 96)
• Westfordis püüan ma ilmselt elada täiuslikku (Westfordi moodi täiuslikku) elu: olla hea naine ja ema ja teha seda, mis on õige. Ja see pole nagu jutt, mida saab lõpetada. Seda, mis on õige, peab tegema ikka ja jälle, päevast päeva, nagu iga majapidamistööd. (lk 102)
• Kui elust lõpptulemusena midagi muud kestma ei jää kui see, mis kunstnikud on jäädvustanud, ei ole meil õigust jäädvustada teadlikku valet. (lk 111)