Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.
Francis Bacon (22. või 21. jaanuar 1561 – 9. aprill 1626) oli Inglise filosoof, riigimees ja esseist. Eesti keeles on ilmunud rida Baconi teoseid, mõni neist isegi mitmes tõlkes. Mahukaim väljaanne on kogumik "Esseed" Ilmar Vene tõlkes sarjas Avatud Eesti raamat (Tartu: Ilmamaa, 2018).
Nii surm kui ka sünd on loomulikud, aga väetile vastsündinule on vaevalised nii üks kui teine.
Kättemaks juubeldab surma üle; armastus ei pea surma millekski; au vaatab surma poole igatsevalt, kurbus põgeneb surma juurde.
Inimesed kardavad surma nagu lapsed pimedat tuba; jutud suurendavad laste loomulikku hirmu pimeduse ees, täpselt nagu täiskasvanute surmahirmugi.
Üks Seitsmest tavatses öelda: "Seadused olid nagu ämblikuvõrgud, millesse jäid väiksemad kärbsed kinni ja suuremad lendasid läbi."
"Apothems"
Lugemine teeb inimese täisväärtuslikuks, arvamustevahetus kärmeks ja kirjutamine täpseks.
Mõnda raamatut tuleb maitsta, mõni tervelt alla neelata, vaid vähesed tasub peeneks närida ja ära seedida; teisisõnu, ühtedest raamatutest tuleb lugeda vaid katkendeid, teisi pealiskaudselt lehitseda ja kolmandad, need vähesed, tervikuna hoolikalt ja tähelepanelikult läbi lugeda. Mõnda raamatut võib lasta ka kellelgi teisel lugeda või sellest väljavõtteid teha.
Ajalooraamatud teevad targaks, luule vaimukaks, matemaatika nutikaks, loodusfilosoofia põhjalikuks, loogika ja kõnekunst osavaks väitlejaks.
Essee "Õpingutest", 1597
Studies serve for delight, for ornament and for ability.
Õpingud pakuvad naudingut, on ehteks ja annavad võimekust. (tlk Arthur Hone, "Renessansi kirjanduse antoloogia", 1984, lk 481).
Õpingutega tegeldakse sellepärast, et need naudingut ja taidu pakuvad ja meid kaunistavad. (tlk Karin Suursalu, "Uus Atlantis. Valik esseid", 2004, lk 43)
Õpingud teevad rõõmu, nad sobivad kaunistuseks ja võimekuse saavutamiseks. (tlk Ilmar Vene, "Esseed", 2018, lk 197)
Essee "Õpingutest", 1597
Noored pigem leiutavad, kui otsustavad, pigem mõistavad hukka, kui annavad nõu ning pigem alustavad midagi uut, kui jätkavad vana.
Tähtsatel ametikohtadel töötavad mehed on kolmekordsed teenrid: nad teenivad monarhi või riiki, kuulsust ja äri... Kas soov võimu juurde pääseda pole kummaline, kui selle eest tuleb loovutada vabadus?
Essee "Of Great Place"
Kõige levinum põhjus, miks inimesed vallaliseks jäävad, on Vabadus; iseäranis teatud enesekesksete veidrike puhul, kes muutuvad valvsaks iga piirangu suhtes, kuni selleni välja, et peavad võid ja sokihoidjaidki ahelateks ja jalaraudadeks.
Essee "Of Marriage and Single Life", 1623
Aastatelt noore mehe iga võib osutuda üsna soliidseks, kui vanust mõõta tundides. Ent seda juhtub vaid siis, kui aega pole raisatud, ehk teisisõnu: harva.
"De Augmentis Scientiarum", II raamat, "Fortitudo" (1623)
Parem on mõnedele ohtudele nende mittelähenemisele vaatamata pool teed vastu minna, kui liiga kaua oodata nende lähenemist, sest kui inimene liiga kaua ootab, võib ta magama jääda.
"Viivitusest", rmt: "Esseed", tlk Ilmar Vene, 2018, lk 95
Ainus lootus on tõelises induktsioonis.
Francis Bacon. ("Uus Organon", 1. raamat, aforism 14.)
Kui meenutada põhilist, tuleb öelda, et oma õnneks heasse peresse sündinuna sai Bacon hea hariduse ning valiti juba varakult parlamenti, riigiametis edenemist taotledes koostas ta mitmeid edumeelseid ühiskondlikke projekte – muu hulgas Inglismaad lõhestanud usuvastuolude lepitamiseks –, mille elluviimine mõningail hinnanguil võinuks Inglise XVII sajandi ajaloo märksa helgemale teele kallutada, kuid jäid teostamata, kuna tundusid kuningas James I-le oma ajast liiga kaugel ees olevat.
Nii või teisiti pidi Bacon veetma viimased eluaastad eraisikuna oma mõisas, minetanud õiguse veel parlamenti või riigiametitesse kandideerida. Tema filosoofiline ja teaduslik pärand sellest ootamatult tekkinud jõudeajast ilmselt võitis, ehkki ka nii jäi mitu teost lõpetamata, kui ta suri 65aastaselt külmetusse, mille sai, uurides lume toitu säilitavaid omadusi (väidetavalt toppinud ta oma kätega lund täis ühe tapetud kana).
Ei saa küll öelda, et ta olnuks oma aja teaduse esirinnas. Ta ei võtnud omaks koperniklikku maailmapilti ega uskunud ka rahvakeelte, eeskätt inglise keele suurde tulevikku, mistõttu kirjutas oma põhiteose, kuueosalise „Instauratio magna“ ehk „Suure uuenduse“, kus pakub välja teaduste suure ümberkorralduse, vana traditsiooni järgi ladina keeles. Selle teine osa ongi „Novum Organum“ ehk „Uus meetod“. Siiski pööras ta teadusliku uurimistöö aristoteleslikult rajalt empiirilisele alusele ja tänu tema nõudele läheneda looduse uurimisele induktiivselt võib teda pidada uusaja teadusliku meetodi rajajaks.
Sisuldasa pakuvad Baconi mõtisklused nii lugemisnaudingut kui ka mõtteainest, mistap nende lugemine võikski minu meelest olla peripateetiline protsess (unustagem siinkohal Baconi vastumeelsus Aristotelese loogika vastu!). Esseed on ju hõrgud palad, paar kuni mõni lehekülge pikad ja igaüks maius omaette, väärt aegamisi mekkimist ja nautimist. Nii et neid järjest lugeda tundub raiskamisena – nagu kühveldaks kulbiga kaaviari sisse! Seepärast tahaks pista raamatu taskusse (AERi sarja formaat on siiski natuke suur ja vaevalt võib loota müügiedu, mis õigustaks taskuformaadis kordustrüki väljaandmist) ja minna pikale rahulikule jalutuskäigule, istutades end kord siia, kord sinna, lugedes ja sekka mõtiskledes, kuni mõni äratundmine taas jalule tõukab ja uue puu vilusse viib.