Eve Annuk

Eve Annuk (sündinud 13. mail 1964) on Eesti kirjandusteadlane.

Artiklid

• Õnn on subjektiivne tunne ja objektiivselt seda mõõta ei ole võimalik. Ning miks peakski? Vaidlus nõukogudeaegse õnneliku lapsepõlve üle on tegelikult viljatu, sest tegelikkus ei ole mustvalge, kuigi meile meeldiks lähiminevikku üheselt paika panna.
• Lihtsustatud ehk mustvalge mõtlemine eeldab, et asjad on kas nii või teisiti (head või halvad), mitte aga mõlemat korraga ehk ambivalentsed. Ent nõukogude ühiskonnas elamise kogemust võib tõlgendada mitmeti, sest see sõltus nii ajaperioodist kui sotsiaalsest positsioonist. Oli ikka üsna erinev, kas olla laps stalinismiajastul represseerimishirmus või 1970. aastatel, mil nõukogude argielu võis tunduda kõrvaltvaatajale üsna turvalisena.
• Lapsed on lapsed igal ajal, neil on eriline võime tunda elust rõõmu erinevates, rasketeski tingimustes. Kirjanik Viivi Luik on oma raamatus "Seitsmes rahukevad" (1985) kujutanud väga ilmekalt üht stalinismiajastu lapsepõlve, kus segunevad hirmud ja lootused ning ajastu ideoloogia ja usk paremasse homsesse.
• Mälu ja mäletamine on alati subjektiivne ja igal inimesel on õigus oma subjektiivsele vaatepunktile. Iseasi, kuidas see suhestub üldiselt omaks võetud ettekujutustega teatud ajaperioodist või nähtustest. Rääkida oma (õnnelikust) lapsepõlvest ei tähenda tingimata hinnangut ajastule, vaid pigem inimese subjektiivse kogemuse esiletoomist. See kogemus võis olla positiivne või vähemalt inimene mäletab seda niiviisi, sest see, mida ja kuidas mäletatakse, sõltub paljudest erinevatest teguritest, mh. inimese vanusest ja positsioonist ühiskondlikus hierarhias.
• Mälu on samas lünklik ja alati on asju, mida ei mäletata või ei taheta mäletada. Näiteks inimesed, kes nõukogude ajal olid tihedalt seotud võimustruktuuridega ja tegid tänu sellele karjääri, ei taha selle taustategureid enamasti mäletada. See ei puuduta ainult poliitilist karjääri, vaid võtmepositsioonil olemist erinevates eluvaldkondades. Nii ei kirjuta kirjanik Vladimir Beekman, kes oli aastaid Eesti NSV Kirjanike Liidu sekretär ja esimees, oma mälestustes "Alles see oli…" (2008) suurt midagi selle ameti telgitagustest. Ometi oli see positsioon poliitiline ja seda said täita siiski ainult võimule ustavad kirjanikud.
• Väita, et nõukogude ajal ei saanud olla õnnelikku lapsepõlve, tähendab tühistada paljude nõukogude ajal elanud inimeste elu. Samamoodi võiks ju väita, et nõukogude ajal ei saanud armastada ja olla õnnelikus abielus. Ent ometi võis isiklik eraelu olla õnnelik ka siis, kui ühiskond oli totalitaarne ja neid isikuvabadusi, millel põhineb demokraatlik ühiskond, ei olnud.

Eraelu võis olla õnnelik ühiskonna kiuste. See ei tähenda, et ühiskonna pained ei võinud ulatuda eraellu. Ent teisalt võis eraelu toimida omamoodi kaitsena või vastupanuna ühiskondliku surve suhtes: inimesed tõmbusid avalikust sfäärist eemale, keskendudes oma isiklikule elule.

• Tuleks eristada õnnelikku lapsepõlve subjektiivse kogemusena ja "õnneliku lapsepõlve" kui metafoori nõukogude ühiskonna kohta. Viimane viitab teistsugustele tähendustele ja selle analüüsimine eeldab ka teistsugust vaatepunkti ning lähenemisviisi. Nõukogude ühiskonna loodud kuvand õnnelikust lapsepõlvest seostub ju ideoloogilise väljendusviisiga, mitte niivõrd tegelikkusega. Teisalt võivad sellised ideoloogilised kuvandid mõjutada inimeste arusaamu ja hoiakuid, kujundades neid raame, milles oma elukogemusi tõlgendatakse.
• Mentaliteet – inimeste hoiakud ja arusaamad – aga ei muutu nii kiiresti kui muu ühiskondlik reaalsus (nagu näiteks majandus). Võib kuluda terve inimpõlv, enne kui kujunevad uued arusaamad ja hoiakud. Näiteks on meie praeguseski ajas palju sellist, mis meenutab mulle nõukogude aega, alates riigibürokraatiast kuni autoritaarsete hoiakute esiletükkimiseni.
  • Eve Annuk, "Vaidlus nõukogudeaegse õnneliku lapsepõlve üle on viljatu, sest tegelikkus ei ole mustvalge ", Delfi, 22.10.2017

• Olen enda meelest osanud hinnata seda, mida polnud nõukaajal ja mis nüüd on olemas, kaasa arvatud vabadus, mida see iganes võiks tähendada. Aga viimasel ajal tunnen minagi üha sagedamini just sellise, rahamaailma ja selle poolt pealesurutud vajaduste ja reeglite vastu suunatud mässu vajadust.
• Ei, mu töö ei ole igav või tühine, vastupidi, äärmiselt huvitav ja rikastav. Ent reeglid, mis rahamaailma poolt sellele on seatud, on seda muutmas niivõrd, et selle töö olemus ja vajalikkus on muutunud küsitavaks. Kapitalistliku konkurentsi neoliberalistlik raamistus lihtsalt hävitab selle kriitilise, maailmamuutva potentsiaali, mida see töö tegelikult võimaldab.
• Ka mina ja mitmed mu ettevõtjatest tuttavadki on mõelnud sellisest põgenemisest soojale saarele. Lihtsam variant on tegelikult ka olemas, siinsamas käeulatuses. Kellel on maakodu, saab aru, mida ma mõtlen. On võimalik elada väga vähe tarbides ja nii elavad paljud Eesti inimesed. Sisuliselt naturaalmajanduslikes tingimustes, tootes ise enamiku eluks vajaminevast. Kas nad on õnnelikud, on iseküsimus.
• Ma ei teagi, kas see on ainult kapitalism, mis protesti tekitab. Ega siis sotsialism parem ei olnud, ikka vastupidi. Ainult et sotsialismiga kaasnes üks kummaline asjaolu – reegleid ei võetud liiga tõsiselt. Tabasin end hiljaaegu mõttelt, et minu nõukogudeaegne ülikoolikogemus tundub nüüd tagantjärele ja võrreldes tänase olukorraga ülikoolides vaimse vabaduse oaasina. See ei saa ju ometi tõsi olla, arvestades totalitaarse ühiskonna konteksti? Ja ometi oli võimalik nois piiratud tingimustes (tuleb meeles pidada, et toimis tsensuur ja raamatukogudes ning arhiivides olid erihoiuosakonnad, kuhu juurdepääs oli rangelt kontrollitud) luua vaimset õhkkonda, mis tänapäeval sellisena ei toimiks. Me võime ju nüüd kõigest rääkida ja kirjutada, aga upume sageli ebaolulise sisse. Toona olid ressursid piiratud ja neist võeti maksimum.
• Mäletan liiga hästi neid paljusid väikseid inimväärikuse alandusi koolis, arsti juures, poes, millest nõukogude ühiskond koosnes. Üks varasemaid selliseid mälestusi seostub mu emaga, kui mu nooremad kaksikõed olid veel alla aastased ja mina viiene. Mäletan, et pidime neljakesi jõudma rongile, et maale sõita, kuid mu ema jõudis perroonile viimasel minutil, siis, kui rong liikuma hakkas ja rongijuht pidi rongi kinni pidama. Ja siis sai mu ema, kolm väikest last käe otsas, selle eest sõna otseses mõttes sõimata, nii et tal olid pisarad silmis. Sellest alandatuse tundest on mu ema nüüd, palju aastaid hiljem, nutt kurgus, korduvalt rääkinud. See iseenesest väike vahejuhtum (tähtsusetu, kui võrrelda näiteks küüditamisega) on olnud tema jaoks nõukogude ühiskonna ebainimlikkuse sümboliks, kuigi ta mäletab ka palju karmimaid aegu pärastsõjaaegsest kolhoosielust, kui kolhoosipõllult viljapea võtmise eest võidi vangi panna. Ent see, kuidas koheldi teda kui naist ja ema, ei lähe tal meelest.
• Siiski – oskan vägagi hinnata neid vabadusi, mida praegune aeg võimaldab, või vähemalt peaks põhimõtteliselt võimaldama, nagu sõnavabadus ja kõik teised kodanikuvabadused, mis on vaba isiksuse ja sedakaudu ka vaba ühiskonna tagatisteks. On väga tähtis tunda end vaba inimesena, kartmata asjatuid repressioone ausa eneseväljenduse eest. Ainult et viimasel ajal hakkab see vabaduse tunne – et olen vaba inimene vabal maal – kuhugi kaduma. Ja kardan, et viga ei ole siiski ainult minus ja minu tundes, vaid miski meie ümber on muutunud. Võib-olla on see raha võim, mis määrab järjest rohkem ja paneb meid tegema valikuid, millega me sisimas rahul ei ole? See määrab meie olemist ja igapäevareegleid, riigibürokraatiast rääkimata. See dehumaniseeriv võim muudab meid mutrikesteks rahateenimise masinavärgis ja häda meile, kui me oma kohaga süsteemis rahul ei ole.
• Nii ei jäägi tõepoolest muud üle, kui protestida, nii, kuidas keegi oskab, kas pagedes hipisaarele või omandades sisepagulase positsiooni, jättes kindla sissetulekuga töö vabakutselise ebakindla eluviisi kasuks või lihtsalt põgenedes illusioonide maailma. Me ei saa eriti muuta maailma, kus me elame, aga me saame muuta oma valikuid, olles iseenda vastu ausad ja vaadates näkku sellele, mida me tegelikult tahame.
  • Eve Annuk, "Vabadus ilma vabaduseta?", Müürileht, 30. mai 2017

• Haigus pole ainult meditsiiniline, vaid samavõrra kultuuriline nähtus. Haigust ja haige olemist tajutakse kultuuri ja keele kaudu: haigusi ümbritsetakse kultuuriliste tähendustega, mis on haigusest lahutamatud; haigusega seotud metafoorid määratlevad haigust ja haige olemist, meie kogemust haigusest. (lk 39)
• Kultuur määratleb, kellel ja kuidas on õigus haigusest rääkida, s.t paneb paika diskursiivsed võimusuhted, luues diskursiivse raamistiku. Lääne kultuuris domineerib haigusest rääkimise-kirjutamise puhul meditsiiniline diskursus: kõike haigusega seotut peetakse eelkõige meditsiini pärusmaale kuuluvaks, meditsiinilist vaatenurka haigustele peetakse kõige autoriteetsemaks, teaduslikult põhjendatuks. (lk 39)
• Nüüdiskultuuris leidub haiguse kajastusi hulgaliselt ka kirjanduses ja kunstis, autobiograafilistes tekstides, filmides, meedias, internetis (nt blogid) jm. Need haiguse representatsioonid (haigusest rääkimise-kirjutamise viisid) toovad esile üksikindiviidi subjektiivse vaatenurga, mis vastandina meditsiinilisele diskursusele keskendub individuaalsele haiguskogemusele. (lk 40)
• Haigus on ka väga eksistentsiaalne teema, seostudes olemuslike küsimuste, elu ja surmaga, mis muudabki haigused altiks mütologiseerumisele. Teisalt nähakse haigusi eelkõige negatiivsest vaatenurgast kui normaalse elu katkestust, mis piirab selle "normaalse elu" võimalusi ja sellele omistatavaid tähendusi. (lk 40)
• Haigusest kirjutamine tähendab haiguse tekstualiseerimist, sellele tekstilise kuju andmist, olgu siis tegu pikema looga või haiguseteemalise luuletusega. Haiguskirjelduste kohta on kasutatud mõistet ‘haigusnarratiivid’, mis hõlmab nii inimese enda kirjapanekuid oma haigusest kui ka kellegi teise, tavaliselt lähedase inimese haigusest kirjutamist. Sellistena erinevad haigusnarratiivid meditsiinilisest haigusloost, mis on rangelt objektiveerivas vormis meditsiiniline ravidokument.

Haiguse tekstuaalset kujutust võib määratleda ka mõistega ‘patograafia’, mida kasutangi siinses artiklis analüütilise vahendina. Patograafia mõiste tähistab meditsiinilises diskursuses uurimust, mis käsitleb haiguse mõju inimese elule ja tegevusele. (lk 40)

• Patograafia võimaldab meile ettekujutust sellest, milline oleks meie olukord, kui meie igapäevaselt harjumuspärane korrastatud maailm äkki haiguse tõttu kokku kukuks. Meie argiilma näiv korrastatus ja koherentsus võib meile endilegi aeg-ajalt tunduda imena, kingitusena või juhusena, mis uueneb päev-päevalt, kuid enamik meist käitub nii, nagu oleks see ime endastmõistetav. Ja alles haigusega, mis lõhub igapäevase korrastatuse, saabub ka arusaam sellise korrastatud maailma haprusest. (lk 41)
• Eestis on patograafia suhteliselt uus žanr, raamatumahus patograafiaid on meil avaldatud veel üsna vähe. Võib oletada, et oma haigusest avameelselt kirjutamine ei ole varem kuulunud avalikku diskursusesse. Haiguskogemust on peetud privaatseks ja küllap on taustana mõju avaldanud ka nõukogudeaegsed arusaamad, mille järgi haigusest kirjutamine oli eelkõige meditsiini pärusmaa, sest arstiteadust peeti kõige autoriteetsemaks haiguste käsitlejaks. (lk 41)
• Ajalooliselt on haiguskujutused keskendunud teatud haigustele, näiteks tuberkuloosinarratiivid olid väga levinud 19. sajandil. Tuntud on ka 19. sajandi kuulsate kirjanike haiguskujutused, näiteks Charles Darwini autobiograafia, kus ta käsitleb oma vaimuhaigust, või Dorothy Wordsworthi päevikud. (lk 43)
• Kirjad eristuvad autobiograafiliste kirjutiste kontekstis selles mõttes, et nad ei esita lineaarset narratiivi (näiteks võrreldes traditsioonilise autobiograafiaga), vaid nad moodustavad pigem ruumilise kommunikatsioonivõrgustiku, sest kirjad kui saatja ja adressaadi vahelised sõnumid on ajas ja ruumis laiali paisatud. Erinevalt suurest osast autobiograafiatest ei ole isiklikud kirjad enamasti mõeldud avaldamiseks, välja arvatud juhtumid, kui nende autor, näiteks tuntud isik, kirjutab teadlikult silmas pidades laiemat auditooriumi kui ainult adressaat. Adressaadi erinevus isiklike kirjade ja (avaldamiseks mõeldud) autobiograafiate puhul määratleb osaliselt ka nende tekstide sisulisi ja vormilisi jooni. (lk 43)
• Tuberkuloosi surnud luuletaja Ilmi Kolla (1933–1954) kirjad on heaks näiteks haiguse kujutamisest kirjades, sest ta kirjutas oma kirjades haigusest suhteliselt palju elu lõpuaastatel 1953–1954, mil kopsuhaigus oli süvenenud ja ta veetis pikki perioode sanatooriumis ja haiglas. Ilmi Kolla kajastab haigust sellisena, nagu ta seda reaalselt koges, s.t küllaltki realistlikult või isegi naturalistlikus võtmes. Luuletaja toob oma kirjades esile haiguse iseloomulikke detaile ning kajastab oma haiguskogemust ja sanatooriumielu küllaltki põhjalikult. (lk 44)
• Haigusena on tuberkuloosi romantiseeritud, seda on peetud luuletajate haiguseks. Haiguse tegelik kogemus on olnud varjatud selle romantilise kultuurimüüdi taha. Ilmi Kolla luule võimendab romantilist tuberkuloosimüüti, ta luuletuste romantiline kujundistu romantiseerib ja mütologiseerib haigust. Seevastu ta kirjad pakuvad usaldusväärsemat ettekujutust haige olemise kogemusest. (lk 44)
• 1954. aasta juulist algas Ilmi Kolla viimane pikem haiglaperiood (mis kestis surmani 1954. aasta detsembris) Tallinnas Kivimäe tuberkuloosihaiglas, kus tal seisis ees raske operatsioon. Seetõttu on ta kirjutanud põhjalikult ka operatsioonist – torakoplastikast – ja selle võimalikest tagajärgedest, võimalusest invaliidistuda. Torakoplastika tähendas ribide täielikku või osalist eemaldamist ühelt rindkere poolelt eesmärgiga suruda haigestunud kops kokku. Operatsiooni poolt- ja vastuargumentide kaalumine on Ilmi Kolla jaoks olnud raske ja ta on sellest kirjutanud nii emale kui luuletaja Debora Vaarandile, kes tundis huvi ta käekäigu vastu. Operatsioonist kirjutamine toob esile kehalisuse temaatika: noore kena naisena oli Ilmi Kolla mures selle pärast, et ta võib kaotada oma kehalise veetluse ja muutuda invaliidiks. (lk 45-46)
• Haiguse kehalised kujutised Ilmi Kolla kirjades toovad esile ka soolisi tähendusi, sest kirjades kujutatav keha on naise õrn ja haavatav keha, vastukaaluks stalinismiaja avalikus diskursuses (nt meedias) domineerivale atleetlikule, jõulisele ja tervele naisekehale. Haigus – tuberkuloos – on see, mis võtab kehalise jõu, muudab haige inimese enesetunnet ning piirab kehalisi tegevusi ja kehalist võimekust, pannes mõtlema ka eksistentsiaalsetele küsimustele. (lk 46)
• Kuigi erakirjad on privaatsed tekstid, võivad nad kajastada ajastu avalikke diskursusi või olla ajastust teisiti mõjutatud, näiteks selle mõttes, et tabuteemad kirjades ei kajastu. Ilmi Kolla kirjad ei paljasta naisekeha toimimise eripäraseid aspekte või – mis on tema arvukaid meessuhteid arvestades olulisemgi – võimalikke probleeme kontratseptsiooniga. Viimane võis olla probleemiks stalinistlikus ühiskonnas, kus abort oli keelatud (see legaliseeriti alles pärast Stalini surma 1955. aastal) ning kontratseptsioon suhteliselt kättesaamatu. (lk 46)
• Ilmi Kolla kirjades kujutatakse ka sanatooriumites veedetud pikki perioode. Kirjeldatakse sanatooriumite sotsiaalset elu ja eripärast subkultuuri, mis hõlmas nii mees- ja naispatsientide vahelisi (flirtimis)suhteid kui ka nõukogude sanatooriumielu eriomaseid jooni, nagu näiteks seinalehtede tegemine, näidendite lavastamine jm isetegevus, mida patsiendid sanatooriumis harrastasid. Ametisse oli võetud isegi spetsiaalne kultuuritöötaja, kes pidi hoolitsema isetegevuse ja meelelahutuse eest. (lk 46)
• Ent sanatooriumielul oli ka tumedam poolus, mis kujundas sealset õhustikku, kuna paljud ravil olnud patsiendid surid tuberkuloosi. Seetõttu leidub ka Ilmi Kolla kirjades jõulisi tuberkuloosi surevate patsientide kirjeldusi [---]. Kuigi tuberkuloosi suremine oli sanatooriumis tavaline, püüdis Ilmi Kolla oma kirjades emale näidata seda ka optimistlikumas tonaalsuses [---]. Siiski võib surma-temaatika kajastuses näha ka hirmu ja ebakindlust, mida Ilmi Kolla püüdis oma vanemate eest varjata, kuna ta ei tahtnud neid enda pärast muretsema panna, sest ka Ilmi Kolla isa oli samal ajal väga haige. Luuletaja vajas tegelikult ise moraalset tuge raske otsuse ees, kas anda nõusolek operatsiooniks või mitte. (lk 47)
• Haiguse kujutamine Ilmi Kolla kirjades moodustab kontrasti haigusega seotud avalike diskursustega (nt meedia) sõjajärgses stalinistlikus Eestis, kus püüti pigem esitada ilustatud pilti meditsiini olukorrast ja erinevate haiguste ravivõimalustest Nõukogude Liidus. (lk 48)
• Sõjajärgsete aastate nõukogude avalikus diskursuses ei kajastatud eriti haiguse ja puuetega seonduvat, sest haiguste kujutamine ei sobinud kokku ideoloogilise püüdega kujutada nõukogude elu õnnelikuna. Puuetega inimesed olid nähtamatud nii sõna otseses mõttes (näiteks olid puuetega lapsed suletud spetsiaalsetesse institutsioonidesse) kui ka meedia tasandil. Meedias domineeriv visuaalne imago tõi esile terve, tugeva ja atleetliku mehe- või naisekeha, sellise, nagu on kujutatud Vera Muhhina skulptuuril "Tööline ja kolhoositar" (mis loodi 1937. aastal Pariisi maailmanäituse jaoks). Diskursiivsel tasandil mõisteti haigust ja kehalisi puudeid millegi negatiivse või isegi dekadentlikuna, mida on võimalik ületada tänu nõukogude meditsiini saavutustele. Ametlik propaganda püüdis näidata nõukogude meditsiini ja selle saavutusi eesrindlikuna, luues optimistliku diskursuse erinevate haiguste suurepärasest ravimisest Nõukogude Liidus. See kajastus ka statistikas, mis näitas tegelikkust ilustatuna ega olnud seetõttu alati usaldusväärne. (lk 48)
• Terve keha ja füüsilise tervise ametlik kultus ning nõukogude meditsiini saavutuste ülistamine ei jätnud eriti võimalusi inimeste endi haiguskogemuse väljendamiseks. Sellises ideoloogilises kontekstis ei olekski olnud võimalik avaldada haigusnarratiive või kirjeldada avalikus sfääris patsiendi kogemusi oma haigusest, sest see oleks läinud vastuollu stalinistlike ideoloogiliste ettekirjutustega õnnelikest nõukogude inimestest ja õnnelikust elust nõukogudemaal. Ideoloogilised ettekirjutused puudutasid ka ilukirjandust, mis pidi samuti kujutama elu positiivses võtmes. Seetõttu peeti isegi neid Ilmi Kolla luuletusi, mille teemaks oli nukrus elu kaduvuse üle, dekadentlikeks ja neid ei olnud võimalik avaldada luuletaja eluajal. Ka Ilmi Kolla sanatooriumikogemusi peeti dekadentlikeks ja väikekodanlikeks, nagu kirjutas talle luuletaja Debora Vaarandi vastuseks Ilmi Kolla sanatooriumielu kujutavatele kirjadele (D. Vaarandi I. Kollale 25.05. 1954. EKLA, f 220, m 4:14). Ainsaks haiguskogemusest kirjutamise võimaluseks oli teha seda autobiograafilistes tekstides, nagu kirjades või päevikutes, s.t tekstides, mis ei olnud mõeldud avaldamiseks. (lk 49)
  • Eve Annuk, "Haiguse kujutamine luuletaja Ilmi Kolla kirjades", Mäetagused 45, 2010, lk 39-52

• Tõepoolest, see ongi asja tuum, mis kipub abordidiskussioonis tagaplaanile jääma. Meeste roll ja vastutus seksuaalsuhetes ja raseduse vältimises jääb selleteemalistest aruteludest tavaliselt välja.

Aborti nähakse isoleerituna seksist, otsekui jääksid naised rasedaks pühast vaimust. Ometi eelneb abordile seksuaalvahekord ja alles selle tagajärjena soovimatu rasestumine. Kusjuures soovimatu võib see olla nii mehe kui naise vaatevinklist.

• Õigupoolest meenutab avalikkuse hoiak seksuaalsuse ja abordiga seotud teemade suhtes neid ammuseid aegu, mil meeste seksuaalsed privileegid (mida iseenesestmõistetavalt kahtluse alla ei seatud) õigustasid naiste seksuaalset ärakasutamist ja "abieluliste kohustuste" täitmatajätmine võis olla piisav põhjus abielu lahutada.

Kõik, mis oli seotud naudinguga, kuulus mehele, aga tagajärjed, vastutus ning ühiskondlik hukkamõist naisele. Kuigi tänapäeval peab Eesti end tsiviliseeritud Euroopa riikide hulka kuuluvaks, on paljud suhtumised, sealhulgas ka sooliste ja seksuaalsuhete valdkonnas, pärit möödunud aegadest.

• "Mina pean seksi saama" — nii võiks iseloomustada paljude meeste hoiakut. Tarvitseb vaid heita pilk vastavateemalistesse internetifoorumitesse, et selles veenduda. Mis tuleb "pärast", see mehi ei huvita.

Sellesama "meheliku vajaduse" loogikaga õigustatakse Eestis ju ka prostitutsiooni olemasolu. "Mehelikud vajadused" on piisav põhjus, et panna naised neelama karpide kaupa rasestumisvastaseid tablette või — kui need alt veavad — pöörduma abordi kui viimase päästja poole.

• Teisalt on valdav enamik efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid mõeldudki naistele ja meeste valikud selles valdkonnas on üsna piiratud. Aga nad on siiski olemas, iseasi, kuidas neisse suhtutakse.

Näiteks kondoomi peetakse nii ebamugavaks ja naudingut vähendavaks vahendiks, et seda võrreldakse kummikinnastes seksimisega. Ja enamasti ongi meestel mugavam loobuda pigem kondoomi kasutamisest kui omaenda seksuaalsest naudingust, veeretades vastutuse naise habrastele õlgadele.

• Kõige kaitsetum soovimatu seksuaalvahekorra ees on naine abielus olles. Sellele viitab ka väljend "abielulised kohustused", mis on elujõus tänapäevalgi. Sageli on naised vahekorras kartusest, et mees läheb teise naise juurde, püüdest mehele meeldida ja veel sajal muul põhjusel.
• Eestis domineerib arusaam seksuaalsetele privileegidele toetuvast mehelikkusest. Seda ei ole kõigutanud ka soolise võrdõiguslikkuse edendamise püüded, mida sageli naeruvääristatakse. Kõnealust mehelikkuse mudelit võimendab ka meedia, mille kaudu loodud kuvand mõjutab eriti noori. Kui aborti on meedias käsitletud ainult naisi puudutava probleemina, unustades ära meeste rolli, siis ei saagi ju mõtlemisviis muutuma hakata.
• Kui meestele on seks nii oluline, siis miks ei taha nad võtta vastutust selle tagajärgede eest? Näiteks kondoomi kasutamine ei nõua mingeid eriteadmisi ja paksu rahakotti, küll aga eeldab suhtumise muutmist, mis teatavasti ongi kõige raskem. Sest traditsioonide ja tavauskumuste võim on suur ka veel praegu, 21. sajandi infoühiskonnas. Või riivaks vastutuse võtmine mehelikku uhkust ja eneseväärikust?
  • Eve Annuk, "Mehelikkus, seks ja abort", Delfi, 28.10.2008

• Raha võimu tänapäeva Eesti ühiskonnas ei maksa alahinnata. Ühiskonnas, mille hinnatase on euroopalik, kuid palgad tagasihoidlikud. Ja võrreldes igapäevase raske tööga tundub võimalus telesaates osalemise eest raha teenida lihtsana. Isegi siis, kui see tähendab intiimseid paljastusi või võimalust kaotada saate tõttu töökoht või püsisuhe.
• Tiina Jõgeda peab Eesti Ekspressis "Tõehetke"-taolisi tõsielusaateid emotsionaalseks reostuseks, väites: "Sellist saasta vaadates murdub midagi ka vaatajas." ("Emotsionaalne reostus ja paljaks kistud inime", EE 26.09)

Ta tõlgendab saadet läbinisti negatiivselt, nähes selles vaataja jaoks närvikõdi teiste inimeste alandamisest ja kannatustest. Ka mõne aasta tagune "Naistevahetuse" saade tekitas samasugust negatiivset vastukaja meedia poolt ärakasutamise teemal, kusjuures ohvriteks peeti tookord eelkõige lapsi.

• See, et inimesed seksivad (ja mõnikord isegi tööruumides), on ju üldteada, isegi Nõukogude ajal tegeldi sellega, kuigi siis ei saanud sellest meedias kirjutada. Ka selles, kui seaduserikkumise eest ei taheta anda üles oma sõbrannat, pole midagi erakordset – kes meist oleks valmis seda tegema, kui asi puudutaks meie lähedasi, lapsi, vanemaid, südamesõpru?
• Saate meediakajastusi lugedes jäigi arusaamatuks, miks seda niivõrd maha materdati ja miks nähti esinejates ainult meedia ohvreid. Mitte et meedia ei võiks inimest ära kasutada – kindlasti on see oht olemas –, aga selle saate puhul on asi palju keerukam ja mitmekihilisem. Nii nagu meedia võib ära kasutada inimest, võib ka inimene oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutada meediat. Millised need täpselt on, sõltub inimesest, kes meedias esineb, ja ka meediakanalist, olgu selleks siis televisioon, raadio, trükiajakirjandus või hoopis internet.
• Televisiooni kui avalikkuse mõjutaja võim on küll suur, ent kirjutatud tekst on palju püsivam kui televisioonis esitatud suuline kõne, mis hajub avalikkuses üsna ruttu. Näiteks internetiavarused on täis igasugust isiklikku ja privaatset informatsiooni tekstilisel kujul. Kas avameelitsemine internetis on erinev kui televisioonisaates? Kas inimene, kes toob oma eraelu pisimadki detailid blogis avalikkuse ette, oskab näha kõiki tagajärgi, mida see endaga kaasa võib tuua?
• Inimesi kasutatakse Eestis palju räigemalt ära, kui seda teeb meedia. Inimesi tapetakse, sõidetakse autodega surnuks, jäetakse nälja ja külma kätte, inimeste tööjõudu kasutatakse ära neile ebainimväärselt madalat palka makstes. Isegi loomade pärast tuntakse Eestis rohkem muret kui inimeste pärast, nagu kajastavad igapäevased uudistesaated.
• Tõde, mida saates eksponeeritakse, on meie endi nägu. Sellised me olemegi: teiste jaoks näitame endast paremat poolt, ent tegelikult on meil kõigil kapis oma luukered. See meie peidus pool ei peagi olema midagi erilist või intiimset, lihtsalt oleme hakanud pidama oma välist imagot iseendaks. Kui tihti me vaatame selle omaenda maski taha? Ja kas julgeme endale tunnistada, mida me seal näeme?
• "Tõehetk" tõstatab küsimuse avaliku ja privaatse piiridest: mida tohib avalikult välja öelda ja mis peaks jääma varjatuks. Kas politseinik võib ausalt tunnistada purjuspäi autojuhtimist ja kas ta on sellise aususe tõttu halvem politseinik?
• Nõukogude ühiskonnast tulnud inimesele võib selline avameelitsemine teleriekraanil tõesti tunduda liiast, eriti kui seda tehakse raha pärast. Kas tõesti "lõpuks on kõik üks enesemüümine", kui kasutada luuletaja Paul-Eerik Rummo sõnu? Kas on vahet, mis eesmärgil ennast paljastatakse, ja kui on, kust läheb piir ja kes selle tõmbab? Kui palju on tavalisel inimesel selles protsessis mõjutamis- või otsustusõigust?
• Piir avaliku ja privaatse vahel ei ole jäik ja muutumatu, vaid sõltub ajastust ja ühiskonnast. Näiteks see, mis meile tundub sobimatu avameelitsemisena meedias, võib Ameerikas olla täiesti tavaline, nagu kinnitavad sealsed talk-show'd. Igal konkreetsel juhul võib see piir samuti nihkuda, sõltudes situatsioonist ja kõnealusest inimesest. Nii väitis üks vähihaige e-terviselugu puudutava artikli interetikommentaarides, et ta annaks igasuguse privaatsuse, kui ainult saaks sellest haigusest terveks.
• Võib-olla ongi privaatsus tänapäeval ainult illusioon? Riik kogub ilma meie käest küsimata meie kohta väga palju andmeid, ka isiklikke. Hea näide ongi digitaalne terviseandmete kogu, mille andmed ei ole kättesaadavad mitte ainult arstidele, nagu meedia eelkõige rõhutab, vaid ka statistikutele, andmesisestajatele ja paljudele teistele mittemeedikutele.

Ka mitmed teised riiklikud andmebaasid sisaldavad isiklikke andmeid. Millegipärast me ei protesteeri, kui meie kohta kogutakse ilma nõusolekuta isiklikku infot, ent peame sobimatuks seda, kui inimene ise oma vabal tahtel avalikustab oma elust üht-teist.

Ometi võib eeldada, et ise oma elu avalikustades võib säilida vähemalt illusoorne kontroll selle üle, samas kui meie kohta kogutud andmete kasutamises (kuni andmete lekkimiseni välja, mida Eestis aeg-ajalt juhtub) ei saa me ise kuidagi kaasa rääkida.

• Ka Eesti arhiivid on täis mitmesuguseid isiklikke materjale, nagu näiteks KGB dokumendid. Tõsi küll, enamasti on sellised allikad juurdepääsupiiranguga, st neid ei saa kas üldse kasutada või seda võib teha ainult väga piiratud juhtudel. Näiteks inimesel endal on õigus tutvuda enda kohta käivate andmetega ja teatud juhtudel on võimalik neid materjale kasutada ka teaduslikuks uurimistööks. Siiski on arhiivides küllalt palju sellist materjali, millele juurdepääs ei ole otseselt piiratud, kuid mis on väga isiklikud, nagu näiteks erakirjavahetused ja päevikud.

Kui sedalaadi allikad pärinevad vanemast ajaperioodist, näiteks 19. sajandist, siis oleme valmis privaatsuse küsimuse kõrvale heitma ja käsitlema neid lihtsalt ajalooliste allikatena. Kas me mõtleme neid 19. sajandi tekste lugedes sellele, et tungime kellegi eraellu? Asi muutub aga kohe keerukamaks, kui sedalaadi materjalid pärinevad 20. sajandist või kui nende autoriks on tuntud isik või kultuuritegelane.

• On väga inimlik tunda huvi teiste inimeste vastu ja seda ei tuleks näha ainult negatiivses võtmes. Kogu kultuur on tegelemine nii või teisiti inimese eluga. Me loeme teiste inimeste elust, olgu selleks ajaloo suurmeeste biograafiad või tavaliste inimeste elulood, mille on meie ette toonud kolmeköiteline sari "Eesti rahva elulood".

Me uurime teaduslike meetoditega teiste inimeste elusid ja nende põhjal loodud narratiive – sellega tegelevad etnoloogid, kirjandusteadlased, sotsioloogid, ajaloolased ja seda tegevust rahastatakse riiklikult. Kas peaksime selle kõik tegemata jätma hirmus, et see riivab kellegi isiklikku elu? Ranged tabud selles vallas eksisteerisid alles üsna hiljuti, Nõukogude ajal, ent vaevalt tahaksime seda ajastut tagasi.

• Nii või teisiti peab saate auditoorium ja ka ühiskond laiemalt suhestuma näidatavaga. See võib tähendada nii ükskõiksust, täielikku eitust kui positiivset kaasaelamist, iseenda äratundmist ekraanil. Aususe ja privaatsuse piiride proovilepanek võib olla ühtaegu valus ja lohutav, aga ühiskondliku diskussiooni tekitajana vajalik igal juhul.
  • Eve Annuk, "Ausus kui ühiskonna proovikivi", Postimees, 2. oktoober 2008