Diplomaatia on riike või rahvusvaheliseid organisatsioone esindavate isikute (diplomaatide) vaheline suhtlemine, mis on välispoliitika peamine vahend, kuid välispoliitika eesmärkide saavutamiseks võidakse kasutada ka muid vahendeid (spionaaž, sõjaline jõud vms). Tavapäraselt üritatakse diplomaatiliste läbirääkimiste kaudu säilitada rahu.
[Spock:] "Me peame teadvustama, praegu ja alati, et diplomaatia eesmärgiks on kriiside pikendamine."
"We must acknowledge once and for all that the purpose of diplomacy is to prolong a crisis."
"Star Trek: The Original Series", 3.16 "The Mark of Gideon", 7:20, Paramount Television, 17. jaanuar 1968, stsenaarium George F. Slavin, Stanley Adams, vikitõlge BirgittaMTh
Kuidas valitsetakse maailma ja peetakse sõda? Diplomaadid luiskavad ajakirjanikel suud-silmad täis ja jäävad siis uskuma, mida nood kirjutavad.
Saksamaa kulutas tollal palju raha propagandalemuhamediusuliste rahvaste seas. Kummalisel kombel tunti siin keisri vastu mõningast sümpaatiat — orientaalne kära ja suured žestid meeldisid siinsetele inimestele, sest see kõik sarnanes fantasia kebir'iga, kus samuti tehti palju tühja lärmi ja paugutati õhku.
Sellest järeldasid Saksa diplomaadid Oriendis, et on võimalik muhamedlasi kihutada džeha'sse, pühasse sõtta; Oriendi tundjad olid muidugi teisel arvamusel, ent kas on eales leidunud diplomaati, kes oleks asjatundjalt õpetust võtnud? (lk 63-64)
Tollal ilmus diplomaatilistele suareedele veel "metsikuid" pašasid sisemaalt. Need olid barbarid, kes seltskondlikke kombeid eriti ei tundnud, kuid olid praktilise mõtteviisiga, sest alati nad "võtsid kaasa" igasuguseid asju. Keegi maiasmokk nende seast olevat pärast korralikku einestamist terve langusti taskusse libistanud. Üks noor atašee märkas seda, haaras ülemeelikusehoos kastmekannu ja tühjendas selle paša taskusse, sõnades: "Votre Excellence a oublie la sauce".
Noore atašee karjäär ei olevat olnud eriti edukas. (lk 75)
Neis ringkondades, kus elasin varem, polnud iialgi juhtunud, et mehed oleksid end daamide juuresolekul purju joonud, äärmisel juhul läks mõni Ungari diplomaat sentimentaalseks ja hakkas kaunitaridega kurameerima või kuulutas nukralt, et keegi teda ei armasta. (lk 113)
Kummatigi ainuke diplomaat suguvõsas — välja arvatud lord Essexi isa, kes oli osutanud juhuslikke teeneid kuningas Edwardile — oli üks hiline Essex, kelle George III saatis türklaste juurde läbirääkimisi pidama, et ässitada neid sõtta venelaste vastu. Too Essex oli lõpetanud oma missiooni Istanbuli "Seitsmes Tornis", kindluses, mille sultan oli lasknud ehitada kahtlasevõitu ja liialt pealetükkivaks muutuvate välismaalaste tarvis. Sinna tolle Essexi kondid kõdunesidki. (lk 25)
Vana kuningas ohkas. "Täna jah. Täna hommikul ja siin praegu on ta laps. Järgmine kord, kui sa ümber pöördud, on ta nooruk või veel hullem, mees, ja siis on sul juba liiga hilja temaga üldse midagi peale hakata. Kuid võta ta praegu, Regal, vooli teda ning kümne aasta pärast on ta ustavalt sinu käsutuses. Rahulolematu sohilapse asemel, keda võib veenda troonile pretendeerima, on temast saanud truu kilbikandja, kes on perekonna külge liidetud nii vere kui ka vaimuga. Sohilaps, Regal, on ainulaadne asi. Pane tema sõrme pitsatsõrmus ja saada ta välja ning sa oled loonud diplomaadi, kellele ei julge ust näidata ükski võõramaine valitseja. Teda saab vabalt saata sinna, kus seadusliku printsiga ei tohi riskida. Kujutle, mida kõike saab teha inimesega, kes on ja samas ei ole ka kuninglikku verd. Pantvangide vahetused. Abieluliidud. Vaikne tegutsemine. Noadiplomaatia." (lk 62)
Diplomaatia kunst seisneb selles, et sa tead oma vastase saladusi paremini kui tema sinu omi. (lk 469)
Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000
[Serafine von Uberwald:] "Me ootasime mõnda rohkem... kogenud... diplomaati."
"Oh, ma oskan õhukesi kurgivõileibu ulatada nagu nalja," ütles Vimes. "Ja kui on vaja kullapaberis šokolaadikuule kuhja seada, siis olen ma just õige mees."
Terry Pratchett, "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2006, lk 193
Kuningannade diplomaatia on nagu pitsikudumine - niidid liiguvad kummalisi teid, aga moodustavad lõpuks ootamatuid pilte. (lk 110)
Et pea igal tähtsamal Perekonnal oli kuningakojas mõni esindaja - kes rohkem pantvangina, kes tööjõuna, kes spioonina, aga kuninga ümber oli alati palju ülikuid - sai õukonna juhtumiste abil mõista mõndagi kogu Kuuevalla poliitika ja diplomaatia tihedast võrgust.
Samas on omas vallas ja omas kantsis alati raskem teeselda kui teades, et oled nüüd kuninga mail ja pead käituma, nagu selle paiga kavad ja tavad nõuavad, kui oled kogu aeg hillitsetud, mask näol ja kehalgi.
Perekondade mõistused ja endavalvamine, lakkamatud mõlemad. (lk 107)
Kontinendi lääneosas oldi 2014. aastal aga šokis. Ei tulnud ettegi, et kakskümmend aastat kestnud Moskvameelitamine oli üks põhjustest, miks Kremlis otsustati, et endale saab lubada Euroopas sõda alustada.
Sama aasta novembris hüüdis ühe Lääne-Euroopa riigi minister EL-i välisministrite nõukogus Venemaa tegevusele karmimat reaktsiooni nõudnud Leedu kolleegile nii: Linas, ma saan aru, et teil on oma ajalooline kogemus, aga me peame siin arukat välispoliitikat ajama! Ikka ei olnud kohale jõudnud – või ei soovitud seda näha – kibe tõsiasi, et Euroopa on sõjas. Et Ukraina on Euroopas, et Donbass on Euroopas, me lähinaabruses.
Liiga pehme reaktsioon Krimmi annekteerimisele ja sõjale Donbassis oli vaid üks viga, mida EL (ja laiemalt lääs) sõja süttides tegi. Veel hullem oli sõja lõpetamise liiga kergelt võtmine. Nn Normandia formaadi loomine juunis 2014 oli veel kuidagi arusaadav – sa kasutad juhust, räägid nendega, kes kohal, räägitavad on. Ehkki Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide väljajätmine-väljajäämine oli lühinägelik juba siis.
Ent selle formaadi kiivas kuulutamine ainsaks diplomaatiliseks protsessiks sõja lõpetamiseks, ka siis, kui alates veebruarist 2015 seitsme aasta jooksul õieti midagi saavutada ei suudetud, on vastutustundetuse ere näide.
Ka 2014–2022 püüti Ukrainat välispoliitiliselt käsitleda osana Venemaa probleemist, funktsioonina sellest. Euroopa Liidus, vabatahtlikult liitunud klubis, kus lõhestavate teemade arutamist viimse võimaluseni välditakse, polnud selgeks vaieldud: kas Ukraina näol on tegu riigiga, mis peab meie eest sõda (ühe rühma liikmesriikide arvamus, nüansierinevustega muidugi) või korruptsioonipesaga, kuhu me raskesti arusaadavatel põhjustel miljardeid kallame, vähe vastu saades (teine rühm liikmesriike, samuti nüanssidega).
Me ei peaks toetama üht korrumpeerunud riiki ainult geopoliitilistel põhjustel, kõlas teise rühma jutupunkt.
Ukraina oli aga vahepeal arenenud, emantsipeerunud, kaugelt enamaks kui vaid korruptsioonipesaks. On hõlpus aru saada, miks hoovõtt selleks kauem kestis kui näiteks Balti riikidel.
Käesoleva aasta 24. veebruarist on palju asju muutunud. Euroopa liidrid ei räägi enam vaid dialoogi vajadusest (dialoog agressoriga on igal juhul vähemalt kaheldav asi) ega karda Venemaad provotseerida. Venelastega rääkides paremal juhul lihtsalt asjatundmatu, halvemal juhul agressiooni õhutav sõnakõlks "konfliktile pole sõjalist lahendust" on unustatud.
Kitsaste formaatidega tehtud vigu pole meil õigust korrata. Seda enam, et kogu maailma pildis pole asjad, Hea ja Kuri, sugugi nii selged kui meile Euroopas ja Põhja-Ameerikas tunduvad. Hiinast rääkimata, aga ka riigid IndiastLõuna-Aafrikani näevad Ukraina sõda kui lääs-kõigi-teiste-vastu-olukorda.