Austraalia näitleja ja produtsent From Wikiquote, the free quote compendium
Cate Blanchett (Catherine Élise Blanchett; sündinud 14. mail 1969 Melbourne'is, Austraalias) on Austraalia näitleja, lavastaja, produtsent ja aktivist, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku hea tahte saadik.
Asjad astuvad sulle ette ja see, kuidas sa otsustad nendega toime tulla, näitabki, kes sa oled. Eks me kõik räägime palju selle kohta, kes me oleme ja kuidas mõtleme. Kuid lõpuks näitavad su iseloomu ikkagi sinu teod, see, kuidas sa asjaoludele reageerid.
[Botoxist:] Asi pole üksnes naistes, kes on filmitööstuses, vaid isegi 18-aastased tüdrukud tunnevad survet teha ennetavaid süste. Ma näen kellegi nägu, kellegi keha, kellel on lapsed, ja ma mõtlen, et need on read sinu kogemuste laulust, miks sa tahad seda välja juurida? Ma vaatan inimesi, kes end ise hauda müürivad ja kõik, mida sa neist näed, on nende väikesed hirmuaugud... ja ma mõtlen, ela lihtsalt oma elu, surm ei muutu sellepärast lihtsamaks, et su nägu ei saa liikuda.
Sa tead, et oled tõeliselt läbi löönud, kui sinust on plastmassist nukk valatud. Aga kui sa tead, mida lapsed Barbie-nukkudega tegelikult teevad, siis õigupoolest on see natuke hirmutav.
Muidugi muretseb igaüks vananemise pärast – pole mõtet ennast hanitada, me kõik kardame surma. Ma lihtsalt ei satu paanikasse sellest, et mu naerukurrud süvenevad. Kes tahaks endale nägu, millel pole ajalugu ega huumorimeelt?
Käisin eelmise aasta märtsis Bangladeshis ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hea tahte saadikuna, et näha, mida saaksin teha seal avanevate tohutute humanitaarabivajaduste rahuldamiseks.
Nähtud kannatuste ulatuse ja sügavuse jaoks poleks mitte miski saanud mind ette valmistada.
Nagu teie, olen minagi kuulnud kõhedust tekitavaid jutustusi. Lugusid raskest piinamisest, jõhkralt vägistatud naistest, inimestest, kelle lähedased on tapetud nende silme all. Lastest, kes on näinud oma vanavanemaid lukustatuna põlema süüdatud majadesse.
Ma olen ema ja ma nägin oma lapsi iga pagulaslapse silmis, keda kohtasin. Igas vanemas nägin ma iseennast. Kuidas saab ükski ema seda taluda, kui näeb oma last tulle visatavat?
Paljud lähedal elavad Bangladeshi külaelanikud, kellel on väga vähe, mida omaks nimetada, on viimase aasta jooksul rohingja põgenikke aidanud. Kui inimesed, kellel on nii vähe, saavad abi anda, siis miks ei võiks meiegi rohkem teha?
Pagulased peavad oma peresid toitma. Nad vajavad pesemiseks, toiduvalmistamiseks ja koristamiseks puhast vett ja kanalisatsiooni. Nad vajavad turvalist peavarju kaitseks mussoonvihmade ja kuumuse eest. Nende lapsed vajavad haridust. Nende vanavanemad vajavad hoolitsust.
Kuid nad vajavad enamat kui lihtsalt toitu ja vett, mitteametlikke koole, ajutist peavarju. Nad vajavad tulevikku.
Paljud pagulased, kellega ma rääkisin, peavad Myanmari oma koduks, kuid neil on tõeline ja sügav hirm sinna naasmise ees.
Neilt võetud liikumisõigus, õigus abielluda, õigus tööle, õigus tervishoiule ja haridusele muudab üheks planeedi kõige haavatavamatest rahvastest.
Pagulased naasevad koju, kui see on ohutu ja turvaline.
Rohingjad ei saa naasta samadesse tingimustesse, kust nad olid sunnitud põgenema.
Nad peavad teadma, et neil on koht, kuhu nad kuuluvad. Selge tee täieliku kodakondsuse saamiseks on hädavajalik.
Ma arvan, et kogunemisvajadus on meile olemuslikult omane ja Covid-19 on seda takistanud, kuid ka rõhutanud, ja meie vajadus kogukonna järele osutab raskele õppetunnile, mille me peame omandama: äri ei ole valitsus ja valitsus ei ole äri.
Ma võin olla tõeline pessimist. Sa mõistad seda, kui sa võidad Oscari ja astud lavalt maha ning su esimene mõte on: "Oh jumal, ma olen saavutanud oma tipu."
Keegi pole kunagi see, kellena ta ennast esitab. Ja ma arvan, et mind huvitab kõige rohkem lõhe selle vahel, kellena me end sotsiaalselt projitseerime ja kes me tegelikult oleme.
Oma karjääri jooksul olen ma arvanud, et ma pole kunagi tahtnud eriti kuhugi jõuda. Olen lihtsalt tahtnud töötada huvitavate inimestega huvitavate projektide kallal.
Ma ei ole väga ettevaatlik ega hoolikas. Olen alati pigem otsinud erinevaid kogemusi, mitte liikunud planeeritud trajektoori mööda. [---] Ma arvan, et teatud mõttes valivad projektid hoopis sinu.
[Kõmulehtedest:] Ma ei loe neid. On mingi kohutav statistika, et keskmine inimene loeb oma elu jooksul ainult 300 raamatut – kahe lapsega tundub isegi see kättesaamatu. Milleks siis oma aega raisata? Ma kujutan ette, et enda välja lülitamiseks, aga ma püüan leida selleks muid viise peale rämpsutöötlemise – nagu näiteks magamine!
[Ajahaldusest lapsevanemana:] Teatud asjadel tuleb minna lasta ja enda eest hoolitsemine tundub olevat esimene. See tähendaks lihtsalt kaks tundi vähem magamist. Vanemate ja õpetajate õhtu, teater, õhtusöök, lendamisest väsinud lapsed ja kodus ootavad meilid – kell saab olema üks öösel. See ei ole sugugi ainult minuga nii – ja mina olen vägagi privilegeeritud olukorras.
[Koos abikaasaga Sydney Theatre Company kaasdirektoriteks hakkamisest:] Kui see mõte esile kerkis, mõtlesin, et vau, vat see on midagi, mida oma eluga peale hakata. Kompanii põhikirja on kirjutatud, et seda peab juhtima kunstiinimene, mitte bürokraat. Muidugi, nüüd peame hakkama nägema ränka vaeva kõigi oma visioonide ja ideede teostamisega!
Teater on see koht, kust ma tulin – see on kogu asja juures suur iroonia. Tundsin end alguses filmitegemises pisut väljaspool seisjana ja sellest naudingu ülesleidmine võttis päris kaua aega.
Ilmselgelt on uudishimul suur osa selles, miks me näitlejad oleme. Avastasin varakult, et mõned esinejad elavad kogu oma elu selleks, et näidelda, nii et kõik nende suhted on lihtsalt kogemus, mida nad saavad oma loomingusse tagasi anda. Seda pean ma vampiirluseks. Muidugi on inimese 20ndates ja hilisteismelistes eluaastates teatraalsust ning mul on hea meel, et sain kogu selle jama kaelast ära draamakoolis, suletud uste taga!
[Abiellumisest Andrew Uptoniga:] Kolm päeva hiljem pöördus ta minu poole, olime parasjagu voodis, nagu kolm päeva pärast tutvumist ikka ollakse. Ta ütles, "Cate," ja ma mõtlesin, oh kurat, nüüd ta palub mul endaga abielluda ja ma pean vastama jah ja siis ta ütles: "Ei, ma olen näljane. Kas sa tahaksid minna ja tuua midagi söögipoolist?" Aga siis umbes 21 päeva hiljem ta küsiski minult seda ja ma vastasin jah.
Tegin talle kõige halvemat sorti söögi. Otsustasin millegipärast, et oleks hea mõte toppida forelli sisse kreeka pähkleid ja kitsejuustu. Ta sõi selle ära ja siis palus mul temaga abielluda, nii et ilmselgelt olid tal, ma ei tea, hallutsinatsioonid. Ta sai aru, et ma ei oska süüa teha.
[Mehe südame võitmisest halva kokakunstiga:] Ei, sa tekitad talle toidumürgituse, ta satub deliiriumisse ja siis on ta sul käes.
Ma arvan, et abielu sõltub eelkõige ajastusest. Abiellumine on hullumeelsus. Ma pean silmas, et see on risk – kes seda teab, kas te igaveseks kokku jääte? Kuid te mõlemad ütlete: "Me võtame selle riski", samas vaimus.
Ainus hetk oma elus, mida ma võiksin tahta korrata, on veel kord abielluda, sest me ei teinud ühtegi fotot. Meil polnud tol ajal raha ja me ei saanud endale fotograafi lubada.
Ma arvan, et iga lapse kohta, kes ei ole koomas ja on veidike edev, ütlevad inimesed, et temast tuleb kindlasti näitleja. Ma olin sellest palju kamandajam ja seitsmeaastaselt mõtlesin, et hakkan lavastama – kuigi ma ei teadnud veel piisavalt isegi mitte selleks, et liiklust suunata.
Räägin hea meelega oma elust, aga mulle ei meeldi rääkida oma perest, sest nad on kõik üsna privaatsed inimesed.
[Lavakooli astumisest:] Koolinäidendis oli üks tüdruk, kes ütles mulle ausalt, et ma ei meeldi talle. Üldse mitte pahatahtlikult. Ta lihtsalt ütles, et on mõned inimesed, kellega sa ei saa läbi, ja mõned, kellega sa saad. Ja ma olin tema aususest jahmunud. Mõtlesin: kas maailmas on inimesi, kellele ma ei meeldi? Milline idioot ma küll olin. Noh, ta soovitas mul minna ja ma mõtlesin, et proovin. Läksin katsetele ja sain sisse.
Oli üks selline segane olukord, kus rolli pidi mängima teine tüdruk – ma tunnen end selle pärast siiani halvasti – ja lõpuks mängisin seda mina. Mul ei olnud kuigi palju aega proove teha, sest toimus näitlejavahetus ja mina olin see, kes pooleteise nädala jooksul kohal oli, nii et...
Teate küll, milline on draamakool. See oli üks neist olukordadest, kus, kuna pidin selle rolli enda kanda võtma, sain alles tükk aega hiljem aru, kui palju halbu tundeid selle kõige ümber oli. Minul ei olnud aega karta. Sa keskendud millelegi täielikult ja pole vahet, kas see õnnestub või ebaõnnestub – ja see pole tegelikult enam sinu teha.
[Shakespeare'i "Hamletist":] Mulle meeldib kõik see, millega see näidend maadleb. Paljud lavastused kukuvad läbi, sest nad üritavad näidendile kindlat otsust tembeldada, mitte lasta keerukusel hingata.
Hea koreograafia tegeleb pausihetkedega ja minu arvates teeb seda ka hea näitlejatöö. Vaadake, kuidas keegi end kogub, enne kui ta tegutsema asub.
[Abikaasast, stsenarist Andrew Uptonist:] Ta on üks väheseid kahe jalaga maa peal seisvaid inimesi, keda ma tean, kelle pea on pilvedes. Ta suudab sirutada end taeva ja maa vahele. Sellised inimesed on väga haruldased.
[Kohtumisest tulevase abikaasaga 1997. aastal, kui Blanchett mängis Tšehhovi "Kajakas" Ninat:] Tema arvas, et mina olen omaettehoidev, ja mina arvasin, et ta on edev. See lihtsalt näitab, kuidas inimene eksida võid. Aga kui ta mind kord juba suudles, siis oli kõik paigas.
No ütle aga ausalt välja. Ma nägin kole välja. See on okei. Ma arvan, et suurim kompliment, mille kunagi saanud olen, oli see, kui üks teine näitleja ütles, et mul on "näitleja nägu". Botho Straussi näidendis "Suur ja väike" on üks rida, kus tegelase kirjeldus on "naine... ei vana ega noor" ja ma loodan, et ma olen naine, ei kole ega ilus. Olgem ausad, ma olen sama edev kui iga teine inimene, kuid on tõesti oluline püüda sellest edevusest vabaneda. Mul pole midagi selle vastu, et näha välja nagu see, mida tavaliselt nimetatakse inetuks.
Kui ma oma tahtmist saaksin, kui mul oleks piisavalt õnne, kui saaksin terve oma elu läbimurde eelse ääre peal kõõluda – selles suures ootustundes ja põnevuses ilma pettumuseta – see oleks ideaalne seisund.
Ootan Cate Blanchettit hommikusöögikohvikus Balmainis, Sydney sadama poolsaarel, mis on täis 19. sajandi majakesi, selle naabruskonna lähedal, kus ta elab koos oma abikaasa ja kahe kuldlokilise poisiga. Arvestades Blanchetti streepilikkutäiuslikkust ekraanil, on raske ette kujutada, milline ta päriselus välja näeb. Kas need fotogeensed põsesarnad heidavad hirmuäratavaid varje? Kas ta räägib värssides?
Hollywoodi ökosüsteemis, mis on tulvil tähelepanusõltlasi, ülenurgalaskjaid, sabassörkijaid ja kassavaalasid, on Blanchett haruldane, sest ta teeb pidevalt häid ja stiilseid valikuid. Nii töös kui ka eraelus näib ta olevat peaaegu võimetu eksima, justkui hoiaksid teda kõrgel tema kättesaamatud põsesarnad. Naiste jaoks on ta blondiininaljadevastumürk. Ta on resoluutne selles, et ei kasuta oma eraelu üksikasju intervjuude täitematerjalina, kuigi on meeleldi valmis arutlema töö üle.
Tal on nägu, mis võib väljendada võimast tundelainet ilma ainsagi sõnata.