Zacharias (679 ? – 15. märts 752) oli paavst 741–752. Ta oli 91. paavst.
 |
See artikkel räägib paavstist; samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Zacharias (täpsustus). |
| Zacharias | |
|---|---|
| Valitsemisaja algus | 3. detsember või 5. detsember 741 |
| Valitsemisaja lõpp | 15. märts 752 |
| Eelkäija | Gregorius III |
| Järeltulija | Stephanus II |
| Sünnikuupäev | 679 ? |
| Sünnikoht | Santa Severina |
| Surmakuupäev | 15. märts 752 |
| Surmakoht | Rooma |
Zacharias oli pärit Calabriast Santa Severinast ja tema isa nimi oli Polichronius (Polycronius). Zacharias oli viimane kreeklane, kes sai paavstiks.
Zacharias ordineeriti Gregorius III ajal diakoniks ja preestriks (kardinalpreester, Salvador Miranda järgi ordineeriti ta preestriks alles pärast paavstiks saamist). Ta osales 12. aprillil 732 Roomas peetud sinodil. Ta võis 737 või 738 kohtuda germaanlaste apostli Bonifatiusega.
Zacharias valiti paavstiks 3. detsembril või 5. detsembril 741 ja pühitseti ametisse järgmisel päeval Lateraani basiilikas San Lorenzo oratooriumis. Ta oli esimene paavst, kes ei teavitanud Bütsantsi keisrit ja Konstantinoopoli patriarhi enda paavstiks saamisest.
Zacharias dateeris oma pastoraalseid kirju Bütsantsi usurpaatori Artabasdose ajal tolle valitsemisaastate järgi.
Bütsantsi keiser Konstantinos V kinkis paavstile Lazios Norma ja Ninfa piirkonna.
Zacharias taganes aastal 741 või 742 Gregorius III sõlmitud lepingust Spoleto hertsogi Thrasimund II-ga, kuna hertsog ei täitnud oma lubadusi. Paavst saatis saadikud langobardide kuninga Liutprandi juurde ja kohtus ise kevadel 742 Liutprandiga Ternis San Valentino kirikus. Kohtumise tulemusena sõlmis kuningas paavstiga 20-aastase vaherahu, tagastas konfiskeeritud kindlused ja alad ning vabastas pantvangid.
28. juunil või 29. juunil 743 külastas paavst Liutprandi Pavias, et vahendada rahu sõlmimist langobardide kuninga ja Bütsantsi eksarhi Eutychiose vahel.
Uus langobardide kuningas Ratchis kinnitas rahulepingut paavstiga, kuid ründas eksarhile kuulunud Ravennat. Paavst saatis aastal 749 kuningale kingitusi ja kohustas teda loobuma Ravenna vallutamistest. Ta tunnustas Ratchise tagasiastumist ja tema siirdumist koos perega kloostrisse.
Aastal 750 saatis Frangi riigi majordoomus Pippin Lühike paavsti juurde Würzburgi piiskopi Burchardi ja Saint-Denis' abti Folradi, kes soovisid paavstilt saada juriidilist õigustust Merovingide soost kuninga Childerich III tagandamiseks.
Paavst vastas neile:
| „ | Ut melius esset, illum regem vocari, qui potestatem haberes, quam illum qui sine regali potestate maneret. (Oleks parem, et kuningaks kutsutakse seda, kellel on võim, kui seda, kes jääb võimule ilma regaalideta). |
“ | |||
Ta tunnustas aastal 747 majordoomus Karlmanni siirdumist kloostrisse.
Zacharias kohustas renditalunikke harima kirikule kuuluvaid põllumaid. Ta toetas tühjaks jäänud piirkondade taasasustamist. Ta sätestas maksukohustuse Calabrias ja Sitsiilias pärast nende alade tagasisaamist Bütsantsi keisrilt.
Zacharias pidas aastal 742 või 743 Roomas sinodi, mis sätestas liturgilisi normide kasutamist misjoneeritavatel aladel. Muuhulgas keelas ta germaanlastel abielluda neljanda põlve veresugulastega, mitte seitsmenda põlve sugulastega, nagu oli sätestanud Gregorius III.
Ta saatis aastal 746 või 747 Pippin Lühikesele kirja, milles rõhutas, et alamdiakoniks ordineeritud vaimulik ei tohi abielluda.
Ta määras 4. novembril 751 Fulda kloostri paavstliku jurisdiktsiooni alla ja andis abtile privileege.
Ta lasi Püha Jüri reliikvia paigutada Rooma San Giorgio al Velabro kirikusse.
Ta saatis aastal 744 Roueni metropoliidile Grimole palliumi.
Ta tunnustas püha Kiliani imetegusid ja lubas Würzburgi piiskopil Burchardil teda pühakuna austada.
Ta sätestas ekskommunikatsiooni läbiviimise vormeli.
Zacharias ordineeris 85 piiskoppi, 30 preestrit ja 5 diakonit. Ta pühitses 21 kardinali, sealhulgas hilisemad paavstid Stephanus II ja Paulus I. Tema ajal sai kardinaliks ka paavstiks valitud, kuid ametisse mitte asunud Stephanus. Zacharias ordineeris preestriks hilisema paavsti Stephanus III.
Zacharias tunnustas 1. aprillil 743 Bonifatiuse rajatud Würzburgi, Büraburgi ja Erfurdi piiskopkondi. Ta tunnustas ka aastal 744 Bonifatiuse poolt pühitsetud Roueni, Sensi ja Reimsi metropoliite. Ta määras Bonifatiuse 1. mail 748 Mainzi peapiiskopiks ja Germaania priimaseks.
25.–28. oktoobril 745 kinnitas Zacharias Lateraani sinodil Bonifatiuse poolt sätestatud ekskommunikatsiooni piiskop Adelbertile ja Clementile.
Adelbert oli kutsunud usklikke ennast järgima ja kuulutanud oma üleloomulikke võimeid. Ta jagas usklikele oma juukseid ja naelu reliikviate pähe. Ta kuulutas, et inimestel pole vaja patte pihtida, kuna need on juba südames andestatud. Clement väitis, et Jeesus Kristus vabastas enne oma ülestõusmist põrgust kõik hinged. Paavst mõistis mõlemad mehed taas 747 hukka.
Bonifatius kaebas paavstile ka Salzburgi abti Vergiliuse peale, kes kuulutas oma teooriat maailmast ja kes kasutas oma ristimisvormelit. Vergiliuse teooria järgi oli maapinna all teine maailm, kus elasid mõistuslikud olendid, seal paistavad teine Päike ja Kuu.
Zacharias kohustas 1. mail 748 Bonifatiust kutsuma kokku sinodi, mis uuriks Vergiliuse vaateid ja, kui need on vastuolus kiriku õpetusega ning Vergilius ei ütle neist lahti, siis tuleks ta ekskommunitseerida ja preestriametist tagandada.
Zachariase ajal jagati Lateraani paleest vaestele regulaarselt almuseid.
Ta ostis Veneetsia kaupmeeste käest ära kõik orjad, et need ei satuks araablaste kätte.
Zacharias viis paavsti residentsi tagasi taastatud Lateraani paleesse, kuhu ta lasi rajada ka suurejoonelise söögisaali. Alates Johannes VII-st oli paavsti residents asunud teises palees.
Ta tõlkis Gregorius I "Dialoogid" kreeka keelde.
Ta lasi taastada Roomas mitu kirikut, sealhulgas Santa Maria Antiqua kiriku, kus asub teda kujutav fresko. Langobardidega sõlmitud rahu märgiks ehitati Rooma Peetri kirikusse kabel.
Ta pühitses aastal 749 Monte Cassino kloostri kiriku ja kinkis kloostrile manuskripti Benedictuse ordu reeglitega.
Ta käskis Bonifatiuse poolt aastal 745 Rooma saadetud mittekristliku sisuga raamatuid säilitada paavstlikus raamatukogus.
Zacharias suri 15. märtsil 752 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse. Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on katoliku kirikus 15. märts, õigeusu kirikus aga 5. september.
- Werner Affeldt: Untersuchungen zur Königserhebung Pippins. Das Papsttum und die Begründung des karolingischen Königtums im Jahre 751. "Frühmittelalterliche Studien" 14, 1980: 95–187.
- J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
- Liber Pontificalis.
- Jose Luis Saenz Ruiz-Olalde: Correspondencia de san Bonifacio con el papa san Zacarías. J. Saranyana, "Hispania Christiana. Estudios en honor del prof. dr. José Orlandis Rovira en su septuagesimo aniversario". Pamplona, 1988: 217–237.
- Artikkel Zachariase kohta. (inglise keeles)
- Artikkel Zachariase kohta. (inglise keeles)
- Zachariase dokumendid.
- Zachariase kardinalid.
| Eelnev Gregorius III |
Rooma paavst 741–752 |
Järgnev Stephanus II |
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
