From Wikipedia, the free encyclopedia
Willi Apel (10. oktoober 1893 Konitz – 14. märts 1988 Bloomington) oli saksa päritolu ameerika musikoloog, eelkõige varajase muusika uurija.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2024) |
Sündinud Konitzis Lääne-Preisimaal (nüüd Chojnice Poolas), õppis ta matemaatikat 1912–1914, ja pärast Esimest maailmasõda 1918–1922, Weimari vabariigi ajal, mitmes Saksamaa ülikoolis. Muusikahuvi elavnes temas matemaatikaõpingute ajal ja ta hakkas võtma klaveritunde. Hiljem tegutses ta täiskohaga muusikuna ning hakkas iseennast täiendama musikoloogia vallas. Kaitses 1936. aastal Berliinis doktorikraadi dissertatsiooniga 15. ja 16. sajandi tonaalsuse teemal ("Accidentien und Tonalität in den Musikdenkmälern des 15. und 16. Jahrhunderts") ja emigreerus samal aastal Ameerika Ühendriikidesse. 1936–1943 õpetas õppeasutuses Longy School of Music Cambridge'is (Massachusetts), samal ajal olles professor Harvardi ülikoolis (1938–1942) ning alates 1950. aastast õpetas muusikateadusi Indiana Ülikoolis. 1972. sai ta ülikooli audoktoriks.[1]
1940. aastatel töötas Willi Apel mitmesuguste üldteoste kallal, näiteks Harvard Dictionary of Music (1944) toimetajana[2] ja Historical Anthology of Music koostajana (1949, kaasautor Archibald Thompson Davison). Tema lähenemise aluseks oli soov anda muusikateatmeteostes keskaja, renessanss- ja maailmamuusikale sama palju tähelepanu, kui oli antud varem näiteks Mozartile või Beethovenile. Tema vaatenurk mõjutas oluliselt Ameerika Ühendriikides antavat kõrgemat muusikaharidust ja tema teos varajase polüfoonia notatsioonist (ilmus 1942) on siiamaani selle valdkonna üks põhilisi teoseid.
1950. aastatel viis Apeli huvi varajase polüfoonia üleskirjutuste vastu publikatsioonini 14. sajandi lõpu Prantsusmaa ilmalikust muusikast. 1958. aastal avaldas ta teose gregooriuse laulu kohta, mis andis olulist teavet selle repertuaari ja allikate kohta[3]. 1960. aastate alguses asutas ta sarja "Corpus of Early Keyboard Music (CEKM)", milles ilmusid uurimused varajase klahvpillimuusika kohta, tutvustades vähem tuntud 16. ja 17. sajandi heliloojaid ja vähetuntud muusikakäsikirju sellest perioodist; Apel ise oli pikka aega sarja peatoimetaja.
1967 ilmus temalt "Geschichte der Orgel- und Klaviermusik". Willi Apeli viimane raamat oli kogumik esseesid aastaist 1973–1981, kõik käsitlesid 17. sajandi Itaalia viiulimuusikat.
Willi Apel suri 94 aasta vanusena Bloomingtonis Indianas[4].
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.