Vokatiiv

Vokatiiv on üttekääne, mis leidub indoeuroopa keeltes, nagu näiteks ladina keeles ja läti keeles, ja kartveli keeltes, näiteks gruusia keeles.

Vokatiivi kasutatakse kellegi või millegi kõnetamisel, näiteks legendi järgi Gaius Julius Caesari veidi enne tema mõrvamist öeldud lauses "tu quoque, Brute" ('ka sina, Brutus') on Brutuse nimi vokatiivis.

Keeleajalooliselt on peetud vokatiivi indoeuroopa käänesüsteemi osaks. Vokatiiv on olemas lisaks ladina keelele ka näiteks sanskriti keeles, paali keeles ja vanakreeka keeles. Hulgas tänapäeva indoeuroopa keeltes on vokatiiv kadunud, kuid vokatiiv on säilinud balti keeltes, osas keldi keeltes ja suuremas osas slaavi keeltes (kuid näiteks mitte vene keeles).

Kuigi tänapäeva keeleteadus eesti keeles vokatiivi ei erista, on kõige varasemates eesti keele grammatikates ladina keele käändesüsteemi eeskujul eeldatud vokatiivi olemasolu, nagu ka teisi ladina keele käändeid. 1637. aastal ilmunud Heinrich Stahli grammatika toob vokatiivi näideteks eesti keeles määramata artikliga ainsuses "o üx Jummal" ja mitmuses "o öhet Jummalat" ning määratud artikliga ainsuses "o se Innimenne" ja mitmuses "o needt Innimesset".^[1]

Vaata ka

• eesti keele grammatika

Viited

1. Heinrich Stahl. Anführung zu der Esthnischen Sprach, Revall MDCXXXVII, S. 4–5.