Veneetsia harta
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Veneetsia harta (inglise keeles Venice Charter) on mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvaheline harta, mis loodi 1964. aastal.
Veneetsia harta näeb muuhulgas ette, et igasugused lisandused kultuurimälestise arhitektuurses kompositsioonis peavad olema eristatavad ning igasuguseid taastamistöid tuleks vältida. Viimastel kümnenditel ja seda eriti seoses kultuuripärandi hävimise või ulatusliku kahjustumisega erinevates konfliktikolletes on hakatud ümber hindama mõningaid selliseid seisukohti ning kutsuma üles kokku panema uut hartat.[1]
RAHVUSVAHELINE HARTA ARHITEKTUURIMÄLESTISTE JA NENDE KOMPLEKSIDE KONSERVEERIMISE JA RESTAUREERIMISE KOHTA
Ajaloomälestistega tegelevate arhitektide ja tehniliste spetsialistide teine rahvusvaheline kongress, Veneetsia, 1964.
Vastu võetud ICOMOS-i poolt 1965. a.
Küllastunud ajaloolistest sõnumitest on inimpõlvede kultuuripärand ammuste traditsioonide elavaks tunnistajaks tänapäeval. Inimkond on üha teadlikum üldinimlikest väärtustest ning tunnistab ajaloolisi mälestisi ühise kultuuripärandina. Ühiselt tunnistatakse ka vastutust nende säilimise eest tulevastele põlvedele, pidades oma kohuseks anda kultuuriväärtused üle kogu nende rikkuses ja autentsuses.
Seetõttu on oluline mälestiste konserveerimise ja restaureerimise põhimõtete ühine kindlaksmääramine rahvusvahelises ulatuses, andes igale riigile vabaduse nende rakendamiseks vastavalt selle rahva oma kultuurile ja traditsioonidele.
Põhiprintsiibid, mis esmakordselt formuleeriti 1931. a. Ateenas vastuvõetud hartas, leidsid suurt rahvusvahelist vastukaja, mille tulemuseks oli rahvuslike dokumentide ilmumine, ICOM-i (Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu) ja UNESCO tegevus, aga ka hilisem Kultuurivarade Konserveerimise ja Restaureerimise Rahvusvahelise Teadusliku Keskuse asutamine. Seoses terve rea keeruliste ja mitmepalgeliste probleemide tekkimisega ilmes vajadus nimetatud harta uueks läbivaatamiseks, süvendamiseks ja tema tähtsuse rõhutamiseks uues dokumendis.
Silmas pidades ülaltoodut, võttis ajaloomälestistega tegelevate arhitektide ja tehniliste spetsialistide teine rahvusvaheline kongress, mis toimus Veneetsias 25.–31. maini 1964. a. vastu järgmise resolutsiooni:
DEFINITSIOONID
Ajalooliste kultuurimälestise all mõistetakse nii üksikuid arhitektuurilisi ehitisi kui ka terveid komplekse nii linnas kui maal, mis on seotud teatud tsivilisatsiooni, oluliste arengute või ajaloosündmustega. See mõiste hõlmab mitte ainult väljapaistvaid kunstiteoseid vaid ka tagasihoidlikumaid, mis aegade jooksul on omandanud tähelepanuväärse kultuurilise väärtuse.
Mälestiste konserveerimine ja restaureerimine on distsipliin, mis vajab kõigi nende teadus- ja tehnikaharude kaasabi, mis võivad kaasa aidata ehitatud pärandi tundmaõppimisele ja säilitamisele.
Mälestiste konserveerimise ja restaureerimise eesmärgiks on nende kaitsmine nii kunstiteostena kui ka ajaloo tunnistajatena.
KONSERVEERIMINE
Mälestiste konserveerimisel ja säilitamisel on esmatähtis nende pidev hooldamine.
Mälestiste konserveerimine on alati põhjendatud kui see teenib ühiskondlikult kasulikku eesmärki. Selline kasutus on oodatud, kuid ainult juhul, kui sellega ei kaasne mälestise üldlahenduse ja kujunduse kahjustamist. Funktsiooni muutusest tingitud ümberehitusi võib lubada ja ette võtta ainult neis raamides, mis on kooskõlas eelnevaga.
Mälestiste konserveerimisel tuleb arvestada tema ümbrust. Kui ümbrus on mälestisega traditsiooniliselt seotud, tuleb seda säilitada. Uusehitised, lammutamine või ümberehitamine, mis võivad muuta mahtude proportsioone ja värve on lubamatud.
Mälestis on lahutamatult seotud ajalooga, mida ta on tunnistanud, kui ka oma asukohaga, kus see on aset leidnud. Selle ümberpaigutamist, olgu tervikuna või osade kaupa, ei tohi lubada. Erandi moodustavad need ümberpaigutused, mis on hädavajalikud mälestise säilitamiseks või tingitud eriti tähtsatest rahvuslikest või rahvusvahelistest vajadustest.
Elemente nagu skulptuurid, maalid, dekoratsioonid, mis on mälestise lahutamatuteks osadeks, ei tohi sellest eraldada, välja arvatud juhtudel, mil see osutub ainsaks säilitamise võimaluseks.
RESTAUREERIMINE
Restaureerimine on kõrgeid erialaseid oskusi eeldav protsess. Selle eesmärgiks on säilitada ja esile tõsta mälestise esteetilisi ja ajaloolisi väärtusi ning on see peab põhinema austusel algupäraste materjalide ja autentsete dokumentide vastu. Restaureerimine peab lõppema seal, kus algab oletus. Juhul, kui lisandused on hädavajalikud, peavad need olema arhitektuurses kompositsioonis eristatavad ja kandma nende loomise aja iseloomu. Restaureerimisele peab alati eelnema ja järgnema mälestise nii arheoloogiline kui ajalooline uurimine.
Juhtudel, mil traditsioonilised töövõtted osutuvad mittesobivaks, võib mälestise restaureerimisel kasutada kaasaegseid restaureerimis- ja ehitusvõtteid, mille tulemuslikkust on näidanud teaduslikud andmed ja tõestanud kogemused.
Mälestise olemasolevaid, erinevate ehitusperioodide kihistusi tuleb austada ja säilitada, kuna stiiliühtsus ei ole restaureerimise lõppülesandeks. Kui mälestis kannab erinevate ajastute ladestunud kihistusi, on pealmiste kihtide eemaldamine õigustatud ainult sel juhul, kui eemaldatav osa pole väärtuslik ning avatav omab pärast restaureerimist silmapaistvat väärtust ajaloolisest, arheoloogilisest või esteetilisest seisukohast ja kui mälestise seisukord võimaldab tööde ettevõtmist. Kõrvaldamisele määratud elementide olulisusele hinnangu andmine ja nende eemaldamise otsustamine ei tohi sõltuda ainuüksi nende tööde teostajast.
Puuduvate osade asendused peavad mälestisega harmooniliselt sobima, kuid samal ajal olema originaalist eristatavad viisil, et nad mälestise kunstilist ja ajaloolist ainest ei võltsiks.
Lisandused on lubamatud, nad on põhjendatud vaid juhtudel, kui nad ei vähenda ehitise kõige huvitavamate osade, selle traditsioonilise ümbruse, kompositsioonilise tasakaalu ja selle ümbritsevaga seotu olulisust.
AJALOOLISED PAIGAD
Laiematesse kultuuriväärtustega seotud paikadesse ja aladesse tuleb nende terviklikkuse säilitamise huvides suhtuda erilise hoolega, tagada nende heakord ning kombekas esitlemine. Selliste paikade konserveerimis-restaureerimistöödel tuleb lähtuda eespool nimetatud printsiipidest.
VÄLJAKAEVAMISTEST
Arheoloogilised väljakaevamised tuleb läbi viia vastavalt teaduslikele normidele ja põhimõtetele, mis on vastu võetud UNESCO poolt 1956. aastal.
Tuleb kindlustada abinõud varemete alaliseks kaitseks nii arhitektuursete elementide kui ka leitud esemete osas. Samuti on vaja võtta kasutusele abinõud, mis aitavad mõista avastatud mälestiste tähtsust, sealjuures tema tõelist olemust moonutamata.
Igasuguseid taastamistöid tuleb "a priori" vältida, vaid anastüloos s.t. olemasolevate laialivajunud osade uuesti kokkuseadmine on lubatav. Sellistel puhkudel kasutatav sideaine peab olema eristatav ja selle kasutamine ainuvõimalik lahendus mälestise konserveerimiseks ja selle vormi ennistamiseks.
DOKUMENTATSIOON JA PUBLIKATSIOONID
Konserveerimis-restaureerimis-, samuti arheoloogiliste töödega peab alati kaasnema põhjalik dokumentatsioon analüütiliste ja kriitiliste aruannete näol, mis on illustreeritud jooniste ja fotodega. Dokumentatsioon peab hõlmama läbiviidavate tööde kõiki faase nagu näiteks puhastamine, kinnitamine, mis tahes osade ümberpaigutamine, täiendamine, samuti tööde käigus esile kerkinud tehniliste ja vormiliste tunnuste määratlemine. Dokumentatsioon peaks säilitatama avalikult kättesaadavas arhiivis ja tehtud kättesaadavaks uurijatele. Soovitatav on taoliste aruannete publitseerimine.
Tekst: ICOMOS Eesti Rahvuskomitee ja Siim Raie täiendused (2018)
