Leukotsüüt ehk valgelible (ka immuunrakk; vere valgelible, ladina leucocytys; lüh WBC) on koondnimetus vere ja sidekoe granulotsüütide, lümfo- ja monotsüütidele ning mitmetele teistele rakkudele.[1]
Leukotsüüdid on paljude selgroogsete lümfisüsteemi (lümfoid(-immuun)süsteemi) rakud, kes liiguvad mitmete kehavedelikega: normaalselt vere ja lümfiga.
Leukotsüütide areng, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.
Leukotsüüdid ujuvad ühtses voos, kuid sarnanevad üksteisega väga vähe. Leukotsüütide ülesanne on leida, jälitada ja hävitada baktereid, viirusi ja kõike, mis tundub organismile ohtlikuna.
Leukotsüütide füsioloogiline tähtsus seisneb rakuliste kaitsefunktsioonide (rakuline immuunsus) tagamises, milleks on peamiselt fagotsütoos ja antikehade moodustamine.
Enamikul leukotsüütidel on ekspresseeritud CD62L ehk L-selektiin, nende funktsioon on leukotsüütide adhesioon ja migratsioon nakkus- või põletikukoldesse.
Leukotsüütidele omistatakse ka tähtis roll kasvajate metastaseerumisel.[2]
Leukotsüütide pinnale valmistab kemokiini-retseptorit geen CCR5.[3]
Roomajatel
Maolistel
Madude leukotsüütide terminoloogia pole seni päris selge, kuid arvatakse, et madude vere valgeliblede populatsioon sarnaneb imetajate omaga: eosinofiilid, monotsüüdid, basofiilid, lümfotsüüdid. Paljudel roomajatel esinevad lisaks ka azurofiilid ja heterofiilid (ekvivalent imetajate neutrofiilidele).
Leukotsüüdid on, ka liigist lähtuvalt, teistsuguse morfoloogiaga.
Inimestel
Terminoloogia
Varem arvati leukotsüütideks ka tüümuse sisesed T-rakud – tümotsüüdid.
Leukotsüüdid on kantud inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica.
Liigitus
Leukotsüüdid jaotatakse lihtsustatult kaheks:
- fagotsüütilised leukotsüüdid – neutrofiilid, monotsüüdid, dendriitilised rakud ja eosinofiilid;
- mittefagotsüütilised leukotsüüdid – basofiilid ja lümfotsüüdid.
Leukotsüütide arv
Leükotsüütide tase veres on küllalt kõikuv ja varieeruv näitaja, mis sõltub geneetilistest teguritest, ööpäevaringlusest, soost, vanusest, tööst, toidust ja paljudest muudest teguritest. Naistel kõigub leukotsüütide arv ka menstruaaltsükli, raseduse ja rinnaga toitmise ajal.
Vere automaatuuring
Leukotsüütide arvu vereproovis määratakse automatiseeritud laboratoorse diagnostika meetodeid kasutades.
Leukotsüütide normväärtused vere automaatuuringu põhjal[4]
| Patsiendi vanus | Referentsvahemik |
|---|---|
| 0–11 kuud | 10,0–26,0 × 109/l |
| 1 aasta | 6,0–17,5 × 109/l |
| 6–12 aastat | 4,5–14,5 × 109/l |
| naised | 3,8–10,5 × 109/l |
| mehed | 3,8–10,5 × 109/l |
Märkus. Lühend väljatrükil on enamasti WBC (inglise White Blood Cells) ehk leukotsüütide absoluutarv ja ühikuks Nx 109 /l.
Patoloogia
Hematoloogia
Leukotsüütide alamliikidega seostatakse inimestel mitmesuguseid haiguslikke seisundeid. Nii näiteks seostatakse ainuüksi T-rakkude puudulikkusega inimestel mitmesugused sündroome, mille patogenees ja geneetilise defekti iseloom pole seni veel selgeks saanud.[5]
- primaarne CD4+ T-rakkude defitsiit
- primaarne CD7 T-rakkude defitsiit
- IL-2 defitsiit (põhjuseks ilmselt IL-2 geeni võimetus transkribeerida, sündroomi esineb tihti raske immuunpuudulikkusega lastel, kusjuures T-lümfotsüütide hulka loetakse normi piires olevaiks)
- kaltsiumi äravoolu häire.
T-rakkudega seotud haiguslikud seisundid (osaline)
- Goodpasture'i sündroom
T-rakud ja ülitundlikkusreaktsioonid
T-rakud osalevad IV tüübi ehk aeglastes ülitundlikkusreaktsioonides, kus sensibilseerunud T-lümfotsüüdid produtseerivad tsütokiine, mis tekitavad põletikulist reaktsiooni, koekahjustust ja nekroosi.[6]
T-rakud osalevad ka transplantaadi äratõukereaktsioonis.
T-rakud osalevad omandatud immuunpuudulikkuse, mis võib inimestel (ja ka loomadel) tekkida kas seoses nakkushaiguste, lümfoomide, kiirituste, kemoteraapia, immunosupressioonravi, autoimmuunhaiguste või ka vananemisega, väljakujunemisel.[7]
HI-viiruse märklauaks on lümfoid(-immuun)süsteemi olulised rakud ja ka närvisüsteemi rakud. HI-viirus kinnitub lümfotsüütidele, persisteerib T-abistajarakkudes, makrofaagides, dendriitrakkudes ja reageerib T-hävitajarakkudega ning hävitab need. Harilikult kaob nakatunul immuunsus mõne aasta jooksul.[7]
Leukotsütoos
Pikemalt artiklis Leukotsütoos
Leukotsüütide arvu suurenemine veres (leukotsütoos ehk rohkevalgeliblesus) võib olla füsioloogiline (tugeva füüsilise pingutuse korral, enne sünnitust, vastsündinutel, erutuse korral, pärast söömist jpm) või patoloogiline. Patoloogiline leukotsütoos esineb põletikuliste haiguste, kudede nekroosi ja kasvajate korral. Leukotsütoos võib esineda pärast mõningate ravimite manustamist. Suhtelise leukotsütoosi korral on muutunud üksikute valgeliblede vahekord. Absoluutse leukotsütoosi korral on suurenenud valgeliblede üldhulk, erinevate leukotsüütide vahekord on jäänud samaks.
Leukopeenia ehk valgeliblede arvu vähenemine veres võib olla põhjustatud vereloomeelundite talitluse häiretest, ägedast infektsioonist või ravimitest.
Kasvaja
Kui leukotsüüdid muutuvad düsfunktsionaalseks või ebanormaalseteks, näiteks verevähihaigetel, kelle luuüdi ei suuda toota enam valgeid vereliblesid, siis isegi kerge külmetuse põhjustaja võib viia surmani.
Leukeemia on mõne leukotsüütide alamliigi pahaloomuline paljunemine.
Vaata ka
Viited
Kirjandus
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
