Vabastusorden

Vabastusorden (prantsuse keeles Ordre de la Libération) on Prantsusmaa riiklik teenetemärk, mille asutas 16. novembril 1940 Londonis Vaba Prantsusmaa juht kindral Charles de Gaulle teise maailmasõja ajal Prantsusmaa ja tema impeeriumi vabastamisel silmapaistnud üksikisikute, sõjaväeüksuste ja tsiviilelanikkonna ühenduste autasustamiseks.

Vabastusorden
Riik	Prantsusmaa
Statistika
Asutamise aeg	16. november 1940
Esimene autasustamine	29. jaanuar 1941
Viimane autasustamine	23. jaanuar 1946 (Prantsusmaa kodanikud)
Autasustamiste arv	1038 isikut, 18 sõjalist ja 5 territoriaalüksust
Seotud autasud
Kõrgem autasu	Auleegioni orden
Madalam autasu	Médaille militaire

Vabastusordeni lint

Vabastusordu ja -ordeni asutaja Charles de Gaulle esinemas BBC-s (1941)

Vabastusorden on Auleegioni ordeni järel Prantsusmaa tähtsuselt teine teenetemärk.

Ajalugu

Vabastusorden jäänuks asutamata, olnuks eksiilis viibinud kindral de Gaulle'il õigus jagada Prantsusmaa kõrgeimat teenetemärki Auleegioni ordenit (see õigus jäi Vichy valitsusele). Erinevalt Auleegioni ordenist, on Vabastusordenil vaid üks aste. Muus osas on Vabastusordeni statuut Auleegioni omaga sarnane. Vabastusordeni kavalerid kuuluvad samanimelisse ordusse (Ordre de la Libération 'Vabastusordu') ja omavad õigust kanda tiitlit Compagnon de la Libération ('kaasvabastaja'). Kui isikut autasustatakse Vabastusordeniga, siis prantsuse keeles märgitakse tunnustuseks Compagnon de la Libération (rõhutades ordu liikmestaatuse andmist); seevastu muudes keeltes märgitakse kas Ordre de la Libération või tõlgitakse vabastusordeniks.

Ordu suurmeister

Vabastusordu suurmeistri ametikoht loodi 1947. aastal. Kuni oma surmani oli selles ametis Charles de Gaulle (1947–1970). Pärast tema surma otsustas ordu nõukogu, et järglast ei määrata.

Ordenikavalere

Ühtekokku anti aastatel 1941–1946 välja Vabastusorden 1038 isikule (sealhulgas 271 postuumselt). Lisaks on ordeni saanud 18 väeüksust ja sõjalist tegevusüksust ning 5 territoriaalüksust (Nantes (1941), Grenoble (1944), Pariis (1945), Vassieux-en-Vercors (1945) ja Île-de-Sein (1946)).

Esimest korda anti orden välja 29. jaanuaril 1941 Aafrikas võidelnud Vaba Prantsusmaa mereväe ülemale Georges Thierry d'Argenlieu'le.

Juunis 1945 anti Vabastusorden liitlasvägede ülemjuhatajale Euroopas Dwight Eisenhowerile ja Maroko sõjaaegsele sultanile Mohammed V-le. Kokku on välisriikide kodanikele ordenit antud 73 korral.

Prantslastest said teiste seas ordeni Louis Armand, Edmond Debeaumarché, Romain Gary, André Malraux, Jean-Pierre Vernant ning hilisemad nobelistid François Jacob ja René Cassin. Noorimad ordenikavalerid olid 15-aastane Mathurin Henrio (1929–1944) ja 16-aastane Henri Fertet (1926–1943) – mõlemad said ordeni postuumselt.

Vabastusordeni kavaleride nimistus (kokku 1038 isikut) on vaid kuus naist, kellest omakorda neli said ordeni postuumselt.

Pärast 1946. aastat on ordenit välja antud vaid erandkorras: 1958. aastal sõjaaegsele Briti peaministrile Winston Churchillile ja 1960. aastal postuumselt sõjaaegsele Suurbritannia kuningale George VI-le.

Juunis 2020 teatas Suurbritannia peaminister Boris Johnson, et viimased neli elusolevat Vabastusordeni kavaleri nimetati Briti impeeriumi ordu auliikmeks. 2020. aasta 20. novembri seisuga oli elus veel ainult üks ordenikavaler – saja-aastane Hubert Germain (sündinud 1920), kes sai selle ordeni 1944. aastal.

Välislingid

 Vabastusorden – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis