Vähilaadsed

Vähid ehk vähilaadsed ehk koorikloomad (Crustacea) on väga mitmekesine alamhõimkond lülijalgseid. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki.

Vähilaadsed
Abludomelita obtusata
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond	Vähilaadsed Crustacea

Välisehitus

Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar.

Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 16–20 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal.

Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi.

Sigimine ja areng

Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed (naupliused) arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut.

Metoodiline liigitus

Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitatav jaotada kahte rühma.

Alamvähid

Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad.

Vesikirbulised on ühed väga tavalised alamvähkide esindajad. Vesikirbud on enamasti väikesed, silmaga vaevu märgatavad, veekihis ujuvad loomad. Neile on iseloomulik külgedelt tugevasti kokkusurutud, ümarovaalne keha. Seda katab kitiinainest pearindliku kilp. Viimase varjus asub ka lühike ja hargi taolise jätkega lõppev tagakeha. Nagu enamikule veekihis elavatele loomadele iseloomulik on nende kehakatted läbipaistvad. Pea eesosas paiknevad tugevad tundlad, mis on muutunud liikumiselunditeks. Kompimisjätked tundlakesed on tunduvalt lühemad. Laubal asub üks liitsilm ja üks väiksem vastsesilm. Erituselunditeks on paar mandibulaarnäärmeid. Vereringe on avatud. Esineb küll süda, mis paikneb selgmiselt, kuid puuduvad veresooned. Vesikirbud on lahksugulised, sigivad sageli partenogeneetiliselt, seetõttu esinevad isased vähikesed episooditi.

Aerjalalised on vesikirpudega sama elupaika jagavad vähikesed. Tuntumad nendest on sõudikud. Tagakeha lõpeb ka neil hargiga. Aerjalaliste hulka kuulub palju merelisi liike, kes on üle läinud ektoparasiitsele eluviisile. Selle tulemusena on nende välimus tundmatuseni muutunud ning ainult munapakendid keha tagaosas viitavad sugulusele vabalt elavate aerjalalistega. Kalatäi on väike vähike, kes on arejalaliste sugulane, elab ajutise ektoparasiidina kalade kehal. Tema keha on väga lame ning alalõugadest on kujunenud kõhupoole kaks suurt, kala kehale kinnitumist võimaldavat iminappa.

Vääneljalalised on lisaks vesikirbulistele ja aerjalalistele alamate vähkide rühma kuuluvad hermafrodiitsed loomad. Nendel vähkidel on vabalt liikuvad ainult vastsed. Metamorfoosi käigus kinnitub vastne tundlate ja erilise näärme nõre abil end meres olevale tugevamale alusele ja täiskasvanu staadiumis liikuda ei saa. Tuntumad liigid kuuluvad kahte eluvormi. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid on substraadiga seotud jäigalt, lihaselise jalakese abil substraadiga seotud nuivähid saavad aga ennast substraadi suhtes liigutada. Vääneljalalistega on lähedalt seotud ka kottvähk, kelle valmikustaadium möödub krabi kehas ning kellel ulatub peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike. Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga.

Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed.

Ülemvähid

Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks.

Kümnejalalised vähid jaotatakse elupaiga ja eluviiside järgi järgmistesse rühmadesse.

• Ujuvähid on väikesed, suhteliselt saleda keha ja pikkade peente jätketega. Neid, veekihis elavaid parvelise eluviisiga vähikesi võib nimetada üldnimega krevettideks.
• Ronivähid tegutsevad veekogude põhjal. Nende hulgas eristatakse kolm ehitusplaani. Pikahännalistel vähkidel on pikk tagakeha. Nende tüüpiliseks esindajaks ongi jõevähk. Peale jõevähi on Eestist idapoolsetel aladel tuntud veel kitsasõraline jõevähk. Meres elavad jõevähist tunduvalt suuremad homaarid (kaaluvad kuni 7 kilo) ja langustid.
• Kõduhännalised on vähid, kelle tagakeha meenutab ussitaolist, õhukeste katetega jätket, mis tuleb peita teo koja sisse. Nii elavadki need vähid merepõhjas, igaüks omas "majas" ning kannavad neid kogu elu jooksul kaasas. Sellise eluviisi tõttu on neid hakatud nimetama erakvähkideks. Tuntud erakvähiline on troopilistel aladel elav kookosevaras.
• Lühihännalisi vähkisid on hakatud nimetama krabideks. Nendele on iseloomulik laiovaalne pearindmik, pikad ja tugevad rindmikujalad (eesmised on arenenud võimsateks sõrgjalgadeks) ning tugevasti redutseerunud ning pearindmiku alla pööratud tagakeha. Krabid on tuntud rannikuloomad, kes suudavad teatud aja ka õhukeskkonnas veeta. Krabide hulka kuuluvad ka ühed suurimad lülijalgsed ämblikkrabid, kelle jäsemete siruulatus ulatub kolme või isegi nelja meetrini.
• Kakandilised on laia plaatja kehaga ülemvähid. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes veekogudes. Magevetes on tavaline vesikakand, meres merikilk. Maismaal elavad mullakakandid ja keldrikakandid, kes suudavad asustada ainult niiskeid elupaiku, kuna hingavad lõpusesarnaste kehast väljaulatuvate jätketega.
• Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liigid mageveekogudes on järve kirpvähk ja jõe kirpvähk, kes moodustavad olulise osa kalade toidus.

Taksonoomia

Vähkide süstemaatikas on kasutusel olnud erinevaid liigitusi. Praegu peetakse kõige autoriteetsemaks Martini ja Davise vähkide klassifikatsiooni ^[1], kus vähid jaotatakse kuueks klassiks:

1. Lõpusjalgsed Branchiopoda
2. Mõlajalgsed Remipedia (väike klass soolaste vete koobastes elavaid vähke)
3. Pimevähid Cephalocarida
4. Aerjalgsed Maxillopoda
5. Karpvähid Ostracoda
6. Kõrgemad vähid Malacostraca

Varem käsitleti vähke kui klassi lõpusjalgsete (Branchiata) alamhõimkonnast ja jaotati kaheks alamklassiks:

• • Alamklass – Alamvähid Entomostraca
    • Selts – Lehtjalalised Phyllopoda
    • Selts – Karpvähilised Ostracoda
    • Selts – Aerjalalised Copepoda
    • Selts – Lõpushännalised Branchiura
    • Selts – Vääneljalalised Cirripedia
  • Alamklass – Ülemvähid Malacostraca
    • Selts – Kakandilised Isopoda
    • Selts – Kirpvähilised Amphipoda
    • Selts – Kümnejalalised Decapoda

Vähikasvatus

 Pikemalt artiklis Vähikasvatus

Vaata ka

• Vähilaadsete loend

Viited

1. "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 25. mai 2006. Vaadatud 29. detsembril 2007.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)