From Wikipedia, the free encyclopedia
"Urantia raamat" (vahel ka "Viies epohhiline ilmutus") on vaimne, religioosne ja esoteeriline raamat, mis räägib Jumalast, Jeesusest, kosmoloogiast, religioonist, ajaloost ja saatusest[1] ning mis on väidetavalt loodud kanaldamise teel aastatel 1924–1955 Ameerika Ühendriikides, Chicagos. Raamatu avaldamine on seotud paljude spekulatsioonidega.[2]
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2021) |
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
Sõna "Urantia" on raamatus kasutatud planeedi Maa nimetusena ja raamatu eesmärgiks on "esitada laiemaid arusaamu ja kõrgemaid tõdesid" ning "püüda laiendada kosmilist taipamist ja vaimset tajumisvõimet". Paljude teemade hulgas seletatakse lahti elu tähendus ja päritolu, inimkonna koht universumis, suhted Jumala ja inimkonna vahel ning samuti Jeesuse elu.
Esimesena avaldas Urantia raamatu inglise keeles 1955. aastal USAs asuv mittetulundusühing Urantia Sihtasutus.[3] Urantia Sihtasutus on tõlkinud Urantia raamatu juba viieteistkümnesse keelde ning see protsess jätkub. Eesti keeles ilmus raamat 2010. aasta sügisel.
Urantia raamat väidab, et selles sisalduv on meie planeedi inimestele uue tõe ilmutus, mille on edastanud ja raamatuks kirjutanud paljud erinevad üleinimlikud taevased olendid, kelle ülesandeks oli anda inimkonnale uus "epohhiline" ilmutus.
Pea 2000-leheküljeline raamat sisaldab eessõna ja 196 "kirja", mis on jaotatud neljaks osaks:
Jutustus algab ülimast loodust ning seejärel keskendub kolmes järgnevas osas arutelule meie kohalikust universumist, planeedist Maa (Urantia) ja erilise isiksuse, Jeesus Naatsaretlase elule ning õpetustele. See temaatiline struktuur on kooskõlas ühe lõigu õpetusega: "Nii näiteks ihaldab inimmeel läheneda käesolevates ilmutustes esitatud kosmilisele filosoofiale nõnda, et ta liigub lihtsalt ja piiritletult keerulise ja lõpmatu suunas, inimese põlvnemisprobleemide juurest jumalike saatuste poole. Ent see tee ei vii vaimsele tarkusele. Selline lähenemine on kõige kergem viis teatud liiki geneetiliste teadmiste saavutamiseks, ent parimal juhul võib see selgitada vaid inimese päritolu, aga kõneleb vähe või ei kõnele üldse mitte midagi tema jumalikust saatusest".
Eessõnas tutvustatakse raamatus kasutatud terminoloogiat ning detailsemalt jätkatakse samaga ka I osas. Samuti pakutakse eessõnas selgitusi mõistetele ja sõnadele "millega tähistatakse Jumalust ning mõningaid Jumalusega seostuvaid kõikse reaalsuse ilminguid, tähendusi ja väärtusi".
"Et me peame oma kosmilise teadvuse avardamise ja vaimse vastuvõtlikkuse tõstmise püüetes piirduma üksnes selle maailma vähejõulise keelega, siis on äärmiselt raske esitada laiendatud arusaamu ja kõrgemaid tõdesid. Ent meie ülesanne seab meile kohuseks teha kõik mis võimalik, andmaks oma sõnum edasi inglise keele sõnasümbolite kaudu. Meil on lubatud uusi termineid sisse tuua ainult siis, kui kirjeldatavale mõistele ei leidu ingliskeelset vastet, mida võiks kasutada sellise uue mõiste sisu osalisekski avamiseks, kusjuures lubatud võiksid olla ka suuremad või väiksemad moonutused."
I osa koosneb 31 kirjast, mis käsitlevad kogu loomise algust teemadena nagu "kõikide asjade ja olendite Esimene Allikas ja Kese", igavene ja lõpmatu "Kõikne Isa", tema Kolmsus-suhted Igavese Poja, Lõpmatu Vaimu ning lõputu reaalsuse keskmes oleva Paradiisisaarega. II osa koosneb 25 kirjast, mis puudutavad "kohalike universumite" päritolu, haldamist ja isiksusi, eriti üksikasjalikult käsitletakse kohalikku universumit, mis on meie planeedi koduks. II osas jutustatakse kohaliku universumi elanikest ja nende tööst, mis on koordineeritud olendite, sealhulgas ka inimeste, vaimse tõusu ja arengu plaaniga. Välja tuuakse veel teemad nagu "elukandjad, taevased kunstimeistrid, seitse eluasemeilma, planeetide surelike epohhid, Luciferi mäss". III osa sisaldab 48 kirja, mis jutustavad laiahaardeliselt Maa ajaloost. Muuhulgas pakutakse laiendatud seletusi meie Maa ja selle elanike päritolust, eesmärgist, evolutsioonist ja saatusest. Viimased 15 kirja räägivad mitmesugustel teemadel nagu "religioon inimkogemuses, seeravite valitsus planeedil, ilmutus, kui kingitus, Ülim Jumal, Jumalus ja reaalsus", samuti esitavad kontseptsiooni inimeses elavast Jumalast Mõttekohandaja näol, "Kohandaja ja hing, isiksuse ellujäämine" ja "Kristus Miikaeli annetumised".
IV osas on 77 kirja, mis jutustavad "Jeesuse elust ja õpetustest". Need kirjeldavad Jeesuse lapsepõlve, teismeiga, pereelu, tema tööd puusepa ja kalurina enne, kui ta alustas avalikku teenimist. Antakse ka ammendav ülevaade Jeesuse avalikust teenimisest, sündmustest, mis viisid tema ristilöömiseni, surmast ja ülestõusmisest. Järgnevates kirjades räägitakse Jeesuse ilmumistest pärast ülestõusmist, nelipühast ja viimaks "Jeesuse usust". Jeesuse elu käsitlev IV osa illustreerib paljusid kontseptsioone, millest räägiti ka esimeses kolmes osas. Selle osa koostaja kinnitab järgmist: "Täites oma ülesannet Jeesus Naatsaretlase õpetuste ja tegude uuestiesitamiseks, olen kasutanud ohtrasti kõiki kirjalikke allikaid ja planeedi kohta eksisteerivat informatsiooni. Olen püüdnud eelkõige valmistada dokumenti, mis valgustaks mitte ainult praegu elavat inimpõlve, vaid võiks olla abiks ka kõigile tulevastele põlvedele. Olen valinud mulle esitatud tohutust informatsioonihulgast neid fakte, mis selle eesmärgi täitmiseks kõige paremini sobisid. Ning ma olen püüdnud hankida nii palju teavet kui võimalik just puhtinimlikest allikatest. Alles siis, kui need allikad puudulikeks osutusid, pöördusin üleinimlike ürikute poole. Kui inimmeel oli ideid ja arusaamu Jeesuse elust ja õpetustest vastuvõetaval viisil väljendanud, eelistasin alati neid tüüpilisi inimlikke mõttemustreid."
Autorid väidavad, et inimmeele vaimse arengu tagamiseks edastatakse tõe uusi epohhilisi ilmutusi maailma elanikele regulaarselt: "Tõde on alati ilmutus…" Urantia raamat on meie maailmale antud viiest epohhilise tähendusega ilmutusest viimane. Samas kinnitavad raamatu autorid eessõna lõpus, et nad on kasutanud raamatu koostamisel teatud kaalutlustel ka inimallikaid: "Koostades järgnevaid esitusi, mille sisuks on Kõikse Isa iseloomu ja tema Paradiisi-kaaslaste olemuse kujutamine koos katsega kirjeldada täiuslikku keskset universumit ning selle ümber tiirlevat seitset superuniversumit, peame lähtuma superuniversumite valitsejate juhendist; see näeb ette, et meil tuleb eelistada parimaid olemasolevaid inimarusaamu vaadeldavast teemast, kui püüame tõde ilmutada ja põhiteadmisi kooskõlla viia. Puhtakujulist ilmutust võime kasutada ainult siis, kui inimmõistus pole meie esitatavat kontseptsiooni varem eales piisavalt õigesti adunud. Üksteisele järgnevad jumaliku tõe ilmutused planeedil sisaldavad vältimatult vaimsete väärtuste kõrgemaid olemasolevaid käsitusi kui osakest planetaarse teadmise uuest ja laiemast kooskõlast. Sellest lähtudes oleme neid Jumalat ja tema universumikaaslasi käsitlevaid esitusi ette valmistades kirjade aluseks valinud rohkem kui tuhat inimkontseptsiooni, mis esindavad planeedil kõrgeimat ja arenenuimat teadmist vaimsetest väärtustest ja universumi tähendustest. Kui need, mineviku ja oleviku Jumalat tundvatelt surelikelt kogutud inimomased käsitused pole piisavad kirjeldamaks tõde nii, nagu meile on ülesandeks tehtud seda avada, ei kõhkle me neid täiustamast; selleks kasutame oma sügavamaid teadmisi Paradiisi Jumaluste ja nende transtsendentse asukoha universumi tõelisusest ja jumalikkusest." Sellele autorite väitele tuginedes on avastatud mitmeid 20. sajandi esimese poole inimmõtlejate tekste, mis on paralleelsed mõnede Urantia raamatu õpetustega.
Urantia raamatu täpse päritoluga seotud asjaolud on teadmata. Raamat ise ning samuti kirjastaja ei maini ühtegi inimautorit: selle asemel esitletakse rohkearvulist väidetavalt taevaste olendite seltskonda, kelle ülesandeks oli pakkuda inimkonnale "epohhilist" vaimset ilmutust. Iga kirja lõpus on taevase olendi või olendite grupi nimi, kes on antud kirja koostanud ja esitanud.[4][5][6]
1911. aasta alguses külastas kohalikus kogukonnas hästi tuntud Chicago arste William S. Sadlerit ja tema naist Lena Sadlerit naaber, kes oli mures oma abikaasa pärast. Nimelt märkas naaber, et ta abikaasa viibis aeg-ajalt sügavas unes ja hingas tavatult.[2][4] Naaber ütles, et ei suutnud oma abikaasat neil hetkedel äratada. Mõne aja pärast, kui Sadlerid neid juhtumeid uurisid, hakkas nimetatud isik verbaalselt suhtlema ning väites end olevat vaimset päritolu "külalisõpilane".[2] 1925. aasta alguses suhtlemine muutus, kui edastati "mahukas käsikirjaline dokument", ning edaspidi suheldi regulaarselt läbi paberkandjal edastatud käsikirjade.2 Mõlemad Sadlerid olid austatud arstid ning William Sadlerit teati kui paranormaalsete väidete paljastajat ja tunti kui inimest, kes ei usu üleloomulikesse nähtustesse. Aastal 1929 avaldas ta raamatu "The Mind at Mischief " ("Üleannetu meel"), kus ta selgitas meediumide petturlikke meetodeid ning kuidas enesepettus viib psüühiliste kõrvalekalleteni. Raamatu lisas kirjutas ta, et ta ei ole suutnud seletada vaid kahte juhtumit.[7]
Teise erandi puhul on pigem tegemist kummalise psüühilise fenomeni juhtumiga, üks, mida ma ei ole olnud suuteline klassifitseerima ja millest ma väga sooviksin pikemalt jutustada; ometi ei saa ma seda siin teha, sest tunnen end olevat pühalikult kohustatud seda saladust hoidma. Teiste sõnadega – ma olen lubanud seda juhtumit asjaosalise eluajal mitte avaldada. Kunagi ma loodan on võimalik seda lubadust muuta ning rääkida rohkem sellest huvitavast juhtumist. Alustasin antud juhtumiga 1911. aasta suvel ning ma olen seda uurinud vähemal või enamal määral sellest ajast saadik, olles olnud kohal umbes 250 öisel sessioonil, paljudel sessioonidel on osalenud ka stenografist ja teinud rohkelt märkmeid.
Antud juhtumi põhjalik uuring veenis mind, et tegemist ei ole tavalise transiga. Samal ajal, kui uni paistis olevat üsna tavalist laadi, oli see väga sügav ning kirjeldatud seisundis ei ole me nimetatud subjekti suutnud senini äratada. Samas ei ole keha kunagi jäik ning südamerütm ei muutu, kuigi hingamine on vahel märkimisväärselt häiritud. See mees on täiesti teadvuseta ja tal puuduvad igasugused mälestused juhtunust ning kui just talle seda pärast ei räägitaks, ei teaks ta kunagi, et teda on kasutatud justkui mingi arvelduskojana, kuhu on väidetavalt sisenenud ja väljunud planeedivälised olendid. Tegelikult on ta üsna ükskõikne kogu toimuva suhtes ning ilmutab üllatavalt mõõdukat huvi kogu temaga toimuva afääri vastu.
Kaheksateist aastat uuringuid ja hoolikat juurdlust ei ole andnud niidiotsa, et paljastada teadete psüühilist algupära. Antud hetkel leian ma end täpselt sealt samast, kust alustasin. Ei psühhoanalüüs, hüpnoos ega pingeline võrdlemine pole tõendanud, et antud indiviidi kirjutatud või räägitud teated pärineksid tema enda meelest. Enamus läbi antud subjekti vastu võetud materjalist, on üsna vastupidine sellele mõtteviisile ja filosoofiale, mida subjekt ärkvel olekul väljendab. Tegelikult suurt osa sellest, mis me vastu võtame ei suuda me seostada tema loomuga. Sõnumi filosoofiline sisu on täiesti uudne ja väga paljut sellest ei suuda me kusagil inimeste poolt väljendatuna leida.
1924. aastal alustas Sadleri endistest patsientidest, sõpradest ja kolleegidest koosnev grupp pühapäevaste kogunemistega, et vestelda intellektuaalsetel teemadel. Samas hakkas neile huvi pakkuma ka Sadleri mainitud juhtum, kui ta sellest üles kirjutatud tekstide näiteid nende palvel ette luges. Mõne aja pärast võeti vastu suuline teade, et nimetatud grupil võiks lasta välja mõelda küsimusi, millele siis taevased olendid läbi "kontaktisiku" ka vastata lubasid. Sadler pakkus selle võimaluse oma grupile ning seejärel genereeritigi poolenisti naljatledes sadu küsimusi. Nende endi sõnade järgi ilmusidki esitatud küsimustele vastused, kirjalikus vormis, täis kirjutatud paberilehtedel. Vastuste kvaliteet oli aga muljetavaldav ning see ajendas neid küsimuste esitamist jätkama. Kõik need kokku kogutud vastused moodustavadki nüüd Urantia raamatu. Seda gruppi nimetati Foorumiks. Väiksemat rühma, kuhu koos Sadleriga kuulus viis liiget, nimetati Kontaktikomisjoniks. Nende ülesandeks oli Foorumilt küsimuste kogumine, käsitsi kirjutatud vastus-käsikirjade hooldamine ning materjali korrektuurlugemine ja trükkimine.[4]
Sadlerid ja teised kaasatud, nüüdseks kõik siit ilmast lahkunud, väitsid,[8] et raamatu kirjad materialiseeriti aastatel 1925–1935 sellisel moel, mis ei olnud mõistetav isegi neile. Esimesed kolm osa lõpetati aastaks 1934 ja neljas osa aastaks 1935. Viimast korda kogunes Foorum aastal 1942. Sadler eitas kõiki tuntud vastuvõtu meetodeid, kuidas kirjade tekst võidi vastu võtta.[5]
Mõnda aega pärast 1935. aastat, kui kogu materjal oli vastu võetud, esitati autoritele soov kirjutada raamatule selgitusteks eessõna. Selle esitas Sadler ja tema poja William (Bill) Sadler Jr. Neile öeldi, et nad ei tohiks seda raamatule lisada, sest "päikesevalguses linna ei saa küünlaga valgustada".[9][10] Seejärel "võeti vastu" Eessõna. Bill Sadler koostas avaldatud raamatule sisukorra.[11]
Suhtlus jätkus arvatavasti veel järgnevad kaks dekaadi, samal ajal kui Foorumi liikmed uurisid raamatut sügavuti. Sadleri jutu järgi said nad loa raamatu avaldamiseks aastal 1955. Urantia Sihtasutus moodustati 1950. aastal Illinois’s,[12] kui maksuvaba hariduslik mittetulundusühing ning eraannetuste toel avaldati 12. oktoobril 1955 rahvusvaheliste autoriõigustega kaitstud raamat.
Vaid Kontaktikomisjoni liikmed olid magava isiku tegemiste tunnistajateks ning ainult nemad teadsid, kes ta oli.[2] Nõuti, et antud isik jääks anonüümseks, et ennetada tema soovimatut jumaldamist või sügavat austamist tulevikus. Martin Gardner aga peab märksa usutavamaks seda, et raamat pärineb pigem Kontaktikomisjonilt, eriti William Sadlerilt, kui taevastelt olenditelt. Gardner ütleb lõpetuseks, et tegelikult on magavaks autoriks Wilfred Kellogg, mees, kes edastas selle töö oma alateadvusest ning William Sadler redigeeris seda, olles samas kaasautoriks.[4] Kuid statistilise analüüsi Mostelleri ja Wallace’i stülomeetriameetod osutab vähemalt üheksale kaasatud autorile ning võrdlev analüüs Sadleri raamatuga "The Mind at Mischief" (Üleannetu meel) ei viita Sadleri autorsusele üldse või temapoolsele ulatuslikule toimetamisele. Välistada ei saa siiski mõningaid redigeeringuid.[2]
Urantia raamatus on Jumal reaalsuse looja ja alalhoidja – kõiketeadev, kõikjalolev, kõikvõimas, lõputu ja igavikuline vaimne isiksus; armastav isa, kellega kõigil võib olla isiklik suhe. „Ja Lõpmatuse nägu, mille ta kõigi universumi isiksuste poole pöörab, on Isa, armastuse Kõikse Isa nägu."[13]
Oma olemuselt on Jumal lahke, loomu poolest kaastundlik ja igavesti armuline. Ning eales ei ole Isale vaja mingit survet avaldada, et tema armu ja halastust esile tuua. Loodud-olendi vajadusest piisab, et täiel määral kindlustada Isa õrna armu ja päästvat halastust. Et Jumal teab oma lastest kõike, on tal lihtne andestada. Mida paremini inimene oma ligimest tunneb, seda kergem on talle andeks anda ning teda koguni armastada.[14]
Jumal on nii paljudele olendirühmadele kättesaamatu ainult seepärast, et ta "elab ligipääsmatus valguses, millele ükski aineline loodud-olend ei saa läheneda". Jumaliku isiksuse hiiglaslikkus ja aulisus ületab arenguteel olevate surelike ebatäiusliku meele piirid.[15]
Raamatu järgi on Jumal üks ja ainus Jumalus, kes funktsioneerib erinevatel reaalsustasanditel nii isikulise kui ka ebaisikulisena. Õpetatakse, et Jumal eksisteerib Kolmsusena – kolme täiusliku individuaalse isiksusena, kes on kõiges võrdsed: Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Vaim. Neid isiksusi nimetatakse raamatus veel ka teiste tiitlitega, millest peamised on "Kõikne Isa", "Igavene Poeg" ja "Lõpmatu Vaim". Samal ajal, kui väidetakse, et ühe Jumala kontseptsiooni kolmes isiksuses on keeruline täielikult mõista, ütleb raamat, et "Paradiisi-Kolmsuse fakt ei eira mingil moel jumaliku ühtsuse tõde. Paradiisi Jumaluse kolm isiksust on kõikides oma reageeringutes universumi reaalsusele ja kõikides oma suhetes loodud-olenditega otsekui üks".
Isa, Poega ja Vaimu peetakse eksisteerivat lõputust minevikust lõputu tulevikuni. Lisaks Jumaluse kolmele isiksusele kirjeldatakse "kogemuslikke" või mittetäielikke tegelikustumise protsessis olevaid Jumalaid: Ülimat Jumalat, Viimast Jumalat ja Absoluutset Jumalat. Neist kolmest, Ülimat Jumalat või "Ülimat Olendit", on kõige enam kirjeldatud kui Jumaluse arenevat isiksust ajas ja ruumis, lõpliku ja lõpmatu ühendajana. Viimasest Jumalast ja Absoluutsest Jumalast arusaamist peetakse liiga kaugeks ja keeruliseks ning seetõttu on neist kirjutatud vähem.
Raamatus on loetletud palju erinevate taevaste olendite gruppe. Üks eriline neist on Kõikse Isa ja Igavese Poja "ühisjärglaste" grupp "Loojad Pojad". Mainitakse, et Jumalik Looja Poeg kätkeb endas maksimaalset esindatust Kõiksest Isast ja Igavesest Pojast, mida inimene suudab mõista. Jeesus Naatsaretlast kirjeldatakse kui Loojat Poega, kes kehastus Maale ja kelle elu ning õpetusi on kujutatud kui täielikemat ilmutust Jumala isiksusest ja suhtumisest, mis eales inimkonnale antud.
Raamat väidab Jeesuse kohta järgmist:[16]
"Jeesuse järgimine" tähendab tema religioosse usu isiklikku omaksvõttu ja süüvimist Meistri elu olemusse, milleks on inimese isetu teenimine. Üks tähtsamaid asju inimese elus on aru saada, millesse Jeesus uskus, avastada tema ideaalid ja püüda saavutada tema kõrget elueesmärki. Kõigist inimteadmistest kõige väärtuslikum on tunda Jeesuse usuelu ja teada, kuidas ta seda elas.
Jumalat kirjeldatakse kui iga inimese Isa ning läbi Jumala otsese kingituse – lõpmatu vaimu fragmendi – olevat tal võimalik juhtida inimest üha arenevale mõistmisele iseendast. Seda fragmenti kutsutakse "Mõttekohandajaks", "Saladuslikuks Järelevaatajaks", "sisemiseks hääleks", "jumalikuks sädemeks" ja "teednäitavaks valguseks". See kontseptsioon on mõnes mõttes võrreldav hindu aatman'iga.
Kohandaja on jumalikkuse märk, Jumala kohalolek. "Jumala nägu" ei viita füüsilisele sarnasusele ega ainelise loodud-olendi piiratusele, vaid pigem Kõikse Isa vaimsele kohalolekule tänu Mõttekohandajate taevalikule annetumisele universumite väljapaistmatutele loodud-olenditele.[17]
Iga inimene saab endale sellise fragmendi ajal, kui ta teeb oma esimese moraalse otsuse, keskmiselt umbes viie aasta ja kümne kuu vanuselt. Seejärel teenib Kohandaja inimest vabatahtlikult, jumaliku partnerina, kuni elu lõpuni. Ta teeb seda vaba tahte ulatuses, mille raames inimene soostub jumalat otsima, juhtides teda üha enam täiskasvanuliku/küpse, vaimsustatud mõtlemise poole. Erinevad praktikad aitavad meil tundma õppida, kuidas järgida meie Kohandaja sisemist juhtimist – valida "Jumala tahe" – samuti arendab Kohandaja järgimine meie paremat jumalateadlikkust ning vaimset kasvu.
Inimese Mõttekohandajat kirjeldatakse eraldiseisvana nii hingest kui ka südametunnistusest. Urantia raamatu õpetuste järgi võib öelda, et mida enam inimese meel valib Mõttekohandaja juhiste järgimise, seda enam "kasvab" tema hing ning võimalus pärast surma ellu jääda. Hing on vaimse arengu embrüonaalne staadium, mille üheks vanemaks, isaks, on Mõttekohandaja ja emaks inimese vabatahteline meel.
Palju kordi viidatakse Uue Testamendi õpetustele, kus öeldakse, et inimene peaks saavutama oma suhtumises Jumalasse sellise siiruse ja usalduse nagu väike laps. Öeldakse veel, et avatud suhtumine uutesse õpetustesse aitab kaasa vaimsele kasvule ning koostööle Mõttekohandajaga, mis omakorda juhib inimest teisi armastama ja teenima. Ning veel, "kuid te ise ei ole sellest sisemisest hoolekandest eriti teadlikud. Te olete üsna võimetud eristama omaenda ainelise intellekti produkti oma hinge ja Kohandaja ühise tegevuse tulemusest". Raamat on ka tugevalt fideistlik ja õpetab, et ei teadus ega loogika ole eales võimelised tõestama või ümber lükkama Jumala olemasolu, väites, et on vaja vaid usku, mis aitab meil teadlikuks saada Jumala kohalolust Mõttekohandaja näol.
Kirjast 101, "Religiooni tõeline olemus": 5:5:6
Et usukogemus on ennekõike vaimne, ei saa aineline meel seda ealeski täielikult aduda; siit ka teoloogia kui religioonipsühholoogia ülesanne. Põhidoktriin Jumala äratundmisest inimese poolt sünnitab piiritletud mõistmise jaoks paradoksi. Inimese loogikal ja piiritletud meelel on peaaegu võimatu omavahel kooskõlla viia arusaama jumalikust immanentsusest – sellest, et Jumal on igas üksikisikus – ja seisukohta Jumala transtsendentsusest, tema jumalikust valitsemisest universumite universumi üle. Et õigustada arukat palveldamist ja kinnitada isiksuse ellujäämise lootust, tuleb need kaks ülaltoodud Jumaluse põhikontseptsiooni omavahel usuliseks arusaamaks siduda. Selleks on tarvis arusaama isikulise Jumala transtsendentsusest ning samuti äratundmist, et sellesama Jumala fragmendi kohalolek on inimese sisimas. Religiooni raskused ja paradoksid saavad alguse tõigast, et selle reaalsused on kaugel väljaspool sureliku mõistmisvõime piire.
Patu püsiv soosimine on sama, mis Kohandaja juhendamise tagasilükkamine. See on omakorda aga Jumala tahte tagasilükkamine. Pidev isekuse ja patususe valik viib lõpuks kurjusse ning täieliku samastumiseni ebaõiglusega. Kuna ebaõiglus on ebareaalne, viib see lõpuks inimese identiteedi hävinguni. Sellised isiksused lihtsalt kaovad nagu neid polekski olemas olnud. Raamatus öeldakse: "Lõppkokkuvõttes on sellised patuga samastunud isikud ennast ise hävitanud, kurjusele andumine muudab nad täiesti olematuks". Põrgu ja reinkarnatsiooni kontseptsioonid on välistatud.
Kirjast 5, "Jumala suhe üksikisikuga"
Suur Jumal astub sureliku inimesega otsesesse kontakti ja annab talle osa oma lõpmatust, igavesest ning mõistetamatust minast, et see elaks ja asuks temas. Jumal on inimesega koos ette võtnud igavese avastusretke. Kui allute vaimsete jõudude juhtimisele endas ja enda ümber, ei saa teil jääda saavutamata see suur saatus, mille armastav Jumal on kindlaks määranud kui oma kosmose evolutsioonimaailmadest pärit tõusuolendite eesmärgi universumis.
Raamatu väitel on lõpuks isiksuse saatuseks oma jumaliku fragmendiga ühtesulamine ning sellega lahutamatuks olevuseks saamine. Seda muidugi juhul, kui see isik otsustab järgida Kohandaja juhendamist ning soovib temaga üheks saada. Sulandumine toimub hetkel, kui inimisiksus on edukalt ja pöördumatult võitnud igavese elu. Tavaliselt juhtuvat see pärast maapealset elu, kuid võimalikud on ka maapealsed sulandumised. Sulandumist eluajal märgib "ühtesulamissähvatus", kui materiaalne keha tulevalguses hävineb ja hing "siirdatakse" teispoolsusse. Heebrea prohvet Eelija, on üks ajaloo vähestest kirjeldatud isiknäidetest, kes saavutas maapealse sulandumise ja viidi taevasse "tulistes vankrites", ilma, et ta tavapärast surma oleks kogenud. Kord oma Jumala fragmendiga ühte sulanud, jätkab isik universumis tõusukodanikuna ning rändab kaua läbi arvutute maailmade, see tähendab seiklusrikast kasvu ja õppimise palverännakut, mis lõpuks juhatab Jumalani ja Paradiisi. Surelikke, kes jõuavad sellele tasemele, nimetatakse "lõpetanuteks". Raamat läheb ka edasi, et jutustada nende "auliste surelike" potentsiaalsest saatusest.
Urantia raamat rõhutab ideed, et kõigil inimestel on võrdne võimalus õppida tundma Jumalat, samuti öeldakse, et inimese vaimset arengut ei saa miski takistada, kui ta laseb end siiralt vaimust juhtida. Me olevat siin selleks, et teha aktiivset tööd teineteise mõistmise nimel, et otsida võimalust elamiseks armastuses ja rahus, et aidata üksteist. "Jeesuse religiooni" praktiseerimine tähendab kogu südamest Jumala, kui Isa armastamist, õppides seeläbi armastama iga inimest nagu Jeesus inimesi armastas. See tähendab teiste inimeste tundmist vendade ja õdedena, olles nendega isetus teineteise teenimises.
Urantia raamat annab ka universumist kosmoloogilise vaate ning inimkonna suhtest sellesse, samas märgitakse, et antud osa vajab peagi, uute avastuste ilmnemisel, korrektsioone. Samuti lisatakse, et esitletu ei ole teaduse aseaine, sest "inimlik tarkus peab ise välja arenema". Seal õpetatakse, et universum on tunduvalt vanem, kui teaduslik teooria hetkel väidab ning et ta on intelligentse ja eesmärgistatud organisatsiooni loodu. Samuti väidetakse, et Päikesesüsteemis on praegu aktsepteeritud kaheksa planeedi asemel kaksteist planeeti. Erinevalt tänapäeval tunnustatud teaduslikust kosmoloogiast kirjeldab Urantia raamat universumit anisotroopsena, sellel on keskus ja see välistab üldiselt aktsepteeritud kosmoloogilise printsiibi.
Mõistet "universum" kasutatakse raamatus paljude erineva kaalukuse ja suurusega kosmose osade kohta arvatavasti selle pärast, et raamatu kirjutamise ajal kutsuti Linnuteest välja jäävaid galaktikaid endiselt "universumisaarekesteks". Raamatu mõiste "superuniversum" on reaalsuses umbkaudu galaktika või galaktikaparve suuruses. "Kohalik universum" on üks allühik, mis hõlmab täielikult välja arenenuna umbes 10 miljonit asustatud maailma ning selle suurus moodustab ligemale 0,001% "superuniversumi" suurusest. Mõistega "tervikuniversum" viidatakse tänapäevases mõistes universumile – kogu eksisteerivale mateeriale ja ruumile. Kui mõistet "universum" on kasutatud eraldiseisvana, tuleb tema tüüp tuletada kontekstist lähtuvalt.
Raamat õpetab, et universum on tunduvalt vanem, kui väidavad praegused teadusteooriad ning et universum on intelligentse ja suunatud organisatsiooni looming.[4][18] Esitatud kosmose visualiseering tulles kosmose keskelt väljapoole:
Pakutakse ka alternatiivseid selgitusi, raamatu ilmumise aegsetele, teaduslikele hüpoteesidele universumi päritolust ning viidatakse ühele tolleaegsele astronoomilise vaatluse veale. Näiteks "ruumihingamise" kontseptsioon – et kogu kosmos teeb läbi regulaarselt "kaks aastamiljardit kestva paisumis- ja kokkutõmbumistsükli". See olevat ka osaliseks seletuseks astronoomilisele punanihkele. Urantia raamat väidab veel, et hetkel oleme me paisumistsükli poolel teel.
Urantia on üks asustatud sfääridest Universumis miljonite teiste seas. Raamatu ulatuslikud kirjeldused maailma ajaloost hõlmavad selle füüsilist arengut alates 4,5 miljardit aastat tagasi, elu arengut võimaldavaid järkjärgulisi muutusi ning pikka orgaanilise arengu ajajärku, mis algas mikroskoopilise mereeluga ning lõppes taimse ja loomse eluga meres ning hiljem maapeal. Inimene arenes raamatu järgi välja miljon aastat tagasi ühest kõrgelt arenenud primaatide harust, kellel omakorda olid leemuritest eellased.
Urantia raamat ütleb "Kogu see arengu lugu on graafiliselt kirjas maailma kroonikate hiiglasliku "kivist raamatu" fossiilsetel lehekülgedel, ning et selle tohutu biogeoloogilise kroonika leheküljed räägivad eksimatult tõtt, kui te vaid omandate oskuse neid lugeda". Erinevalt kehtivast teaduslikust arusaamast, toimub evolutsioon korrapäraselt ja kontrollitult. Spontaanse ilmumise asemel olevat varajane elu "Elukandjate" poolt targalt planeeritud, siirdatud ning hooldatud. Raamat ütleb, et "surelik inimene ei ole välja arenenud juhuse läbi", ning evolutsiooni otstarve sellisel planeedil nagu Urantia on "väärika tahtega" olendite loomine, kes saaksid areneda vaimsuses, ellu jääda materiaalsest elujärgust ja minna edasi oma lõputu vaimse karjääriga.
Urantia raamat ei räägi ainult bioloogilisest evolutsioonist, ka inimühiskonnal ja vaimsetel arusaamadel on mõõdukas edasiminek, nii kiireid edenemise perioode kui ka võimalusi tagasiminekuks. Progress järgivat jumalikku plaani, mis tähendab perioodilisi kingitusi ilmutuste näol ning taevaste õpetajate juhendusi, et kusagil kauges tulevikus saavutada täiusliku maailma seisund, mida kutsutakse "valguse ja elu" ajajärguks.
Kuigi on olemas ideaalne jumalik plaan, edendavat ja haldavat maailma mitmesugused erinevad taevased olendid, kes ei ole alati täiuslikud. Läbi eksimuste või tahtlike mässude võib plaan kahjustuda, seejärel on vaja pikki ajavahemikke, et korvata kaotatud edu. Kui võrrelda teiste tüüpilisemate maailmadega, kus pole olnud ebatavaliselt mässulist ning juhtide eksimusterikast ajalugu, olevat Urantia eriti "pime ja segaduses" planeet "ning kõigis intellektuaalse edasimineku ja vaimsete saavutuste faasides suuresti maha jäänud".
0:5.8 Meel. Inimorganismi mõtlev, tajuv ja tundev mehhanism. Kogu teadvustatud ja alateadvuslik kogemus. Tundeeluga ühendatud intellekt, mis tõuseb palveldamise ja tarkuse kaudu vaimsele tasandile. ... Inimese meeles elab jumalik vaim - Mõttekohandaja.
0:6.8 Meel on nähtus, mis viitab tõigale, et lisaks erisugustele energiasüsteemidele on olemas ja toimib elav abi, see kehtib intellekti kõikidel tasanditel. Isiksuses astub meel alati vaimu ja mateeria vahele, seetõttu valgustab universumit kolmesugune valgus: aineline valgus, intellektuaalne taip ja vaimne helendus.
9:4.6 Meel teisendab vaimuomased väärtused intellektuaalseteks tähendusteks, ent tahe suudab panna mõistuslikud tähendused vilja kandma nii ainelises kui ka vaimses maailmas. Paradiisi poole tõusmine sisaldab nii vaimu, meele kui ka energia suhtelist ja erilist kasvu. Isiksus on see, mis ühendab neid kogemusliku individuaalsuse osiseid.
111:1.3 Aineline meel on tegevusväli, milles inimisiksused elavad, tunnetavad ennast, teevad otsuseid, valivad või hülgavad Jumala, igavikustavad või hävitavad ennast.
111:1.4 Aineline evolutsioon on andnud teile elumasina, teie keha; Isa ise on kinkinud teile puhtaima vaimureaalsuse kogu universumis, teie Mõttekohandaja. Ent meel on antud teie kätesse, teie enda otsustada, ja olenevalt meelest te kas elate või surete. Just selles meeles ja selle meelega teete need kõlbelised otsused, mis võimaldavad teil saada Kohandaja sarnaseks, mis tähendab sarnanemist Jumalaga.
9:4.5 Kosmiline jõud reageerib meelele samamoodi nagu kosmiline meel vaimule. Vaim on jumalik siht ning vaimumeel on tegutsev jumalik siht. Energia on asi, meel on tähendus, vaim on väärtus. Isegi ajas ja ruumis kehtestab meel need suhteseosed energia ja vaimu vahel, mis viitavad nende vastastikusele sugulusele igavikus.
9:5.6 Urantial kujutab meel endast kompromissi mõttetäiuse tuuma ja ebaküpse inimloomuse areneva vaimulaadi vahel. Teie intellektuaalse evolutsiooni kava on tõepoolest ülimalt täiuslik, ent lihalikus kehas tegutsedes jääb teil sellest jumalikust eesmärgist paljugi puudu. On tõsi, et meel on jumalikku päritolu ning et tal on oma jumalik saatus, kuid teie surelik meel ei ole veel jumalikult väärikas.
36:5.17 Mittevaimne meel on kas vaimuenergia avaldumine või füüsilise energia nähtus. Isegi inimmeelel, isikulisel meelel, ei ole ellujäämisomadusi ilma vaimuga samastumata. Meel on jumalik annetus, kuid see pole surematu, kui see tegutseb vaimse taipamiseta ja kui sellel puudub võime palveldada ja ihaldada ellujäämist.
111:1.5 Surelik meel on ajutine intellektisüsteem, mis laenatakse inimolenditele ainelise elu ajal kasutamiseks, ja seda meelt kasutades nad kas võtavad igavese eksistentsi potentsiaali vastu või lükkavad selle tagasi. Meel on peaaegu kõik see, mis universumi reaalsusest allub teie tahtele, ja hing – morontiamina – kirjeldab tõetruult sureliku mina tehtavate ajalike otsuste vilju. Inimteadvusele on pehmeks aluseks selle alla jääv elektrokeemiline mehhanism ja ta puudutab õrnalt vaimu-morontia energiasüsteemi enda kohal. Inimolend ei ole kummastki neist kahest süsteemist oma surelikus elus kunagi päriselt teadlik, seepärast peab ta töötama meeles, millest ta on teadlik. Ja ellujäämise kindlustab mitte niivõrd see, millest meel aru saab, vaid see, millest meel soovib aru saada; vaimne samastumine ei seisne niivõrd selles, missugune meel on, kuivõrd selles, milliseks saamise poole ta püüdleb. Tõusu universumis ei kindlusta niivõrd inimese teadlikkus Jumalast, kuivõrd inimese Jumala-igatsus. See, mis te olete täna, pole nii tähtis kui see, milleks te päev-päevalt ja igavikus saate.
111:1.6 Meel on kosmiline instrument, millel inimtahe võib mängida hävituse ebakõlasid või tuua kuuldavale oivalisi meloodiaid Jumala leidmisest ja sellele järgnevast igavesest ellujäämisest. Inimesele annetatud Kohandaja on täiesti kurt pahele ja võimetu patuks, kuid surelikku meelt saab tegelikult loomuvastase ja omakasupüüdliku inimtahte patuste mahhinatsioonide tulemusena väänata, moonutada ning paheliseks ja inetuks muuta. Samamoodi saab meelt muuta üllaks, kauniks, ustavaks ja heaks – tõeliselt suureks – vastavalt Jumalat tundva inimese vaimust valgustatud tahtele.
111:1.7 Arenev meel on täiesti stabiilne ja usaldusväärne vaid siis, kui avaldub kosmilise intellektuaalsuse kahes äärmuslikus vormis – täiesti mehaanilisena ja täiesti vaimsustatuna. Puhtmehaanilise juhtimise ja tõelise vaimse olemuse intellektuaalsete äärmuste vahele jääb tohutu rühm arenevaid ja tõusvaid meeli, kelle stabiilsus ja rahulikkus sõltuvad isiksuse valikust ja vaimsest samastumisest.
111:1.8 Ent inimene ei alluta oma tahet Kohandajale passiivselt ja orjalikult. Pigem otsustab ta aktiivselt, positiivselt ja koostöövalmilt järgida Kohandaja juhiseid, kui need on loomuliku sureliku meele soovidest ja ajedest teadvustatult erinevad. Kohandajad käsitsevad inimmeelt, kuid ei valitse seda kunagi inimese tahte vastaselt: inimtahe on Kohandajate jaoks ülim. Ja nii peavad nad seda silmas ja respekteerivad, püüdes samal ajal saavutada areneva inimintellekti peaaegu piiritul tegevusväljal mõtete õigeksseadmises ja iseloomu muundamises vaimseid sihte.
111:1.9 Meel on teie laev, Kohandaja teie loots, inimtahe kapten. Sureliku laeva kaptenil peaks olema tarkust usaldada jumalikku lootsi, kes juhib tõusuhinge igavese ellujäämise morontiasadamasse. Inimtahe saab vaid isekuse, laiskuse ja patususega lükata tagasi nii armastava lootsi juhtimise ja lõppkokkuvõttes ajada oma sureliku elu tagasilükatud halastuse hävituslikele madalikele ja patu karidele. Teie nõusolekul kannab see ustav loots teid ohutult üle ajatõkete ja ruumitakistuste jumaliku meele allikani ja veel kaugemale, Kohandajate Paradiisi-Isa eneseni.[19]
Urantia raamatu järgi on olemas kolm üksteisest eristatud reaalsust: meie materiaalne reaalsus, mis olemuslikult on energeetiline fenomen; vaimureaalsus ja neid üksteisest eristav morontia reaalsus. Igas nimetatud reaalsuses elavaid olendeid nimetatakse vastavalt nende liigile. Järgnevalt mõned väljavõtted Urantia raamatust: [20]
6:6.2 Vaim on pidevalt teadvuslik, meelt omav ja tal on mitmesugused identiteedi faasid. Kui ükskõik missuguses faasis meel puuduks, ei oleks vaimolendite vendluses vaimset teadvust. Jumalustele on omane meele ekvivalent ehk võime tunda ja olla tuntud. Jumalus võib olla kas isikuline, eelisikuline, üleisikuline või mitteisikuline, ent Jumalus pole ealeski ilma meeleta, see tähendab – tal ei puudu kunagi võime vähemalt suhelda endasarnaste olemusvormide, olendite või isiksustega.
0:5.9 Vaim. Inimese meeles elab jumalik vaim – Mõttekohandaja. See surematu vaim on eelisikuline – ta pole isiksus, ehkki tema saatuseks on muutuda ellujääva sureliku loodud-olendi isiksuse osaks.
9:4.5 Vaim on jumalik siht ning vaimumeel on tegutsev jumalik siht. Energia on asi, meel on tähendus, vaim on väärtus. Isegi ajas ja ruumis kehtestab meel need suhteseosed energia ja vaimu vahel, mis viitavad nende vastastikusele sugulusele igavikus.
12:8.12 Vaim. Kõrgeim isikuline reaalsus. Tõeline vaim ei allu füüsilisele gravitatsioonile ning lõpuks saab temast kõikide isiksuse nime väärivate, arenevate energiasüsteemide motiveeriv mõju
12:8.13 Kõikide isiksuste eksistentsi eesmärk on vaim, ainelised ilmingud on suhtelised ning nende kahe universaalse vastandi vahele sekkub kosmiline meel. Meele annetamine ning vaimu hoolekanne on Jumaluse kaas-isikute – Lõpmatu Vaimu ja Igavese Poja ülesanne. Täielik Jumaluse reaalsus ei ole mitte meel, vaid vaim-meel – meelvaim, mida ühendab isiksus. Siiski koonduvad nii vaimu kui ka aine absoluudid Kõikse Isa isikus.
Kokkuvõttes võib väita, et inimene puutub oma lihaliku elu jooksul kokku erinevate otseste vaimmõjudega:
Urantia raamatu järgi on inimese eesmärgiks teha üha tõhusamat koostööd oma meeles elava Vaimuga ja seeläbi vaimsustuda. Jõuda Taevasele Isale üha lähemale, saada Tema sarnaseks ja muutuda ka ise vaimuks.
Urantia raamatu järgi pole sureliku inimese isiksus ei keha, meel, vaim ega hing. Isiksus on lakkamatus muutumises oleva loodud-olendi kogemuse ainus muutumatu reaalsus, mis ühendab kõiki teisi individuaalsusega seotud tegureid. Isiksus on Kõikse Isa ainulaadne annetus elavatele ning nendega seostuvatele mateeria-, meele ja vaimuenergiatele, mis jääb ellu koos morontia (materiaalse ja vaimse reaalsuse vaheline ala) hingega. Isiksuslik alge võib sureliku surmas ellu jääda koos identiteediga, mis säilib seejuures ellujäävas hinges. Isiksus on ainulaadselt teadlik ajast ja see on midagi muud kui meele või vaimu ajataju.[21]
Urantia raamat eristab inimese isiksuslikus arenguprotsessis kolme etappi:
Isiksuse reaalsust selgitab see teos järgmiselt:
0:5.1 Isiksus on üks jumalustatud reaalsuse tasandeid, ta ulatub surelike ja keskteeliste tasandist – kus palveldamise ja tarkuse kaudu on saavutatud meele kõrgem aktiviseerumine – läbi morontia- ja vaimse tasandi isiksuse staatuse lõplikkuse saavutamiseni. See on surelike ja nendetaoliste olendite arenev tõusmine, kuid universumis kohtab arvukalt ka muid isiksuste klasse.
0:5.2 Reaalsus allub üldisele avardumisele, isiksus lõputule mitmekesistumisele ning nad mõlemad on suutelised peaaegu piiramatuks Jumalusega kooskõlastumiseks ja igaveseks stabiliseerumiseks. Kui mitteisikulise reaalsuse ümberkujunemise ulatus on täpselt piiritletud, siis isiksuse reaalsuse üha edeneval evolutsioonil pole meie teada mingeid piire.
0:5.3 Saavutatud kogemuslikel tasanditel on kõik isiksuste klassid või väärtused tihedalt seotud ja isegi kaasloovad. Koguni Jumal ja inimene võivad elada koos ühe ühinenud isiksusena, nagu seda nii hästi tõestab Inimese Poja ja Jumala Poja Kristus Miikaeli praegune staatus.
0:5.4 Kõik lõpmatusest alamad isiksuste liigid ja -faasid on assotsiatiivselt kättesaadavad ja potentsiaalselt kaasloovad. Eelisikulist, isikulist ja üliisikulist seob koordineeritud saavutuste, järk-järgult kasvavate edusammude ja kaasloomevõime ühine potentsiaal. Mitteisikuline ei muutu aga mitte kunagi vahetult isikuliseks. Isiksus pole ealeski spontaanne – see on Paradiisi-Isa kingitus. Isiksus lisatakse energiale ja ta seostub ainult elavate energiasüsteemidega, identiteet võib seostuda elutute energiavormidega.
0:5.5 Kõikne Isa on isiksuse reaalsuse, isiksuse annetamise ja isiksuse saatuse saladus. Igavene Poeg on absoluutne isiksus, vaimse energia, morontia vaimude ja täiustunud vaimude saladus. Ühine Toimija on vaim-meele isiksus, intellekti ja arukuse allikas ning kõikehõlmav meel. Paradiisisaar aga on mitteisikuline ja ekstravaimne; ta on universaalse keha olemus, füüsilise aine allikas ja kese ning universaalse ainelise reaalsuse absoluutne näidis-algkuju.
Religioonidest on kristlus Urantia raamatu õpetustega kõige sarnasem, aga on ka märkimisväärseid erinevusi. Peamiselt need, kes kinnitavad, et piibel on eksimatu jumalasõna, ei saa Urantia raamatuga leppida, sest viimane eitab mõningaid kristluse alusõpetusi.
Jeesusest on Urantia raamatus juttu palju. Üle kolmandiku raamatu sisust (IV osa) on pühendatud tema elu ja õpetuste kirjeldamisele. IV osa olevat taasesitus, mis tugineb pärast Jeesust elanud üle kahe tuhandelt isikult kokku kogutud "kõrgemate arusaamade" ka "üleinimlikele" allikatele ning "planeedist kõrgematele infoallikatele".
Just nagu piiblis oli Jeesus Maarjale sündinud Jumala Poja kehastus; nii inimlik, kui ka jumalik; elas ideaalset elu; sillaks inimese ja jumala vahel "tee, tõde ja elu"; saatis korda imesid, õpetas, löödi risti, tõusis surnuist üles ning tuleb meie maailma ühel päeval tagasi. Jumal on kogu reaalsuse looja; kõiketeadev, kõikjalolev, kõikvõimas, lõputu ja igavene; armastav isiksus; ainus jumalus, mis eksisteerib kolme isikuna Kolmsuses.
Mõnede kristluse konfessioonidega on ühine ka see, et need, kes usuvad Jumalasse, jäävad pärast surma ellu ning et inglid ja jumalikud olendid on reaalsed, nad on saadetud inimesi kaitsma ning vaimselt juhatama läbi nende elude.
Erinevused võrreldes kristlusega on järgmised:[4][18][22]
Urantia raamat peab budismi üheks "suureks rahvusvaheliseks, erinevaid rasse hõlmavaks usuks" ja ütleb, et "see on suutnud kohanduda paljude rahvaste kommetega ning olnud võrreldav vaid ristiusuga".
Gautama Siddharthat nimetatakse tõeliseks prohvetiks, kelle doktriinid olid sellel ajal "revolutsioonilised ja hämmastavad". Ta on üks seitsmest tunnustatud ja väljapaistvast õpetajast meie ajaloos, sest ühendas selleaegsed religiooni ja eetika õpetused ühtseks süsteemiks. Sinna gruppi kuulusid ka Mooses, Laozi ja apostel Paulus.
Õpetust, et jumalik olemus – Buddha olemus – elab kõigis inimestes ning et läbi isiklike pingutuste on võimalik temaga üha kõrgem kontakt saavutada, peetakse raamatus üheks selgemaks näiteks Mõttekohandaja kontseptsioonist, mis on leitud mitteilmutuslikust religioonist.
Raamatus kirjutatakse, et Gautama kogemused olid traagilised ja et ta oli kui "vaeslapsest prohvet", kes kaotas varakult silmist oma vaimse Isa, taevase Isa.
Sellele vaatamata lisatakse raamatus: "Budism on tänapäeval elav ja kasvav usund, sest sel on õnnestunud säilitada paljud oma poolehoidjate kõrgeimad kõlbelised väärtused. See soodustab hingerahu ja enesekontrolli, lisab meelekindlust ja õnnetunnet ning aitab leevendada kurbust ja leina. Sellesse filosoofiasse uskujad elavad paremat elu kui paljud need, kes sellesse ei usu".
Raamatus on käsitletud ka teiste maailma religioonide tahkusid, kaasaarvatud islam, taoism, judaism, hinduism, šinto ja konfutsianism. Näiteks kirjas 131, "Maailmausundid", kajastataksegi sügavamalt erinevate religioonide ühiseid aspekte õpetusega, mida raamat väidab olevat "Jeesuse religiooni". Arvukalt viiteid maailma peamiste religioonide kohta tehakse "Urantia ajalugu" käsitlevas III osas, kus religiooni osa algab kirjaga 86, "Religiooni varane areng". Urantia raamatu vaatenurk on, et uurima peaks kõiki religioone, et neist siis parim võtta.
Mõned on tundnud Urantia raamatust rõõmu kui teadus-ulmelisest, ajaloo-ulmelisest või fantaasiakirjandusest. Urantia raamatu puhul on märgitud selle kõrgetasemelist sisemist terviklikust ning arenenud kirjutusstiili. Skeptik Martin Gardner, kes vastupidi mõnedele on Urantia raamatu puhul väga kriitiline, kirjutab, et see on "kõrgelt loominguline" ja et "kosmoloogia ületab oma fantaasias mistahes mulle tuntud ulmekirjanduse kosmoloogia".[4]
I, II ja III osa on kirjutatud peamiselt kirjeldavas kõneviisis. Sealsed kirjad on informatiivsed, asjalikud ja õpetlikud. Raamatu IV osa on kirjutatud justkui Jeesuse biograafiana ning mõned peavad seda hästi arendatud tegelaskujudega rikkalikuks jutustuseks, kus pööratakse suurt tähelepanu detailidele ning kuhu on kootud alamsüžeed ja realistlik dialoog. IV osa on võrreldud ka teiste Jeesuse elust jutustavate teostega nagu José Saramago "The Gospel According to Jesus Christ" ("Pühakiri vastavalt Jeesus Kristusele") ja Michael Moorcocki "Behold the Man" ("Ennäe inimest"). Martin Gardner peab IV osa eriti "hästi kirjutatud ja muljet avaldavaks tööks" ja ütleb, "kas see on täpne oma loo väidetes, tulles otse kõrgematelt olenditelt või on see kirjutatud mõne viljaka fantaasiaga inimese poolt, kes teab läbi ja lõhki Uut Testamenti ning samas orienteerub ka hästi ajas, mil Jeesus elas."
Kirjas 92, "Religiooni hilisem areng", väidavad autorid raamatu kohta, et see on viies "epohhilise tähtsusega" ilmutus inimkonnale ning et neljas epohhiline ilmutus olevat olnud Jeesuse elu ja õpetused.
Seda, et Urantia raamat on ilmutuslik, on kritiseeritud mitmel põhjusel. Skeptikud, nagu Martin Gardner, ütlevad, et pigem on see inimpingutuste vili kui ilmutus, sest osa teose teadusosast on vigane ning raamatus ei toetata kristluse teatud alusõpetusi. Samal ajal aga kirjeldatakse mitmeid Jeesuse elu puudutavaid osi, mis piiblis puuduvad ning sel põhjusel ei ole raamat mõnede kristlaste vaatenurgast ehtne. Teiste arvates on see gnostiline, kuid tegelikult ei ole Urantia raamat gnostitsismiga seotud.[23][22]
Mõnedele kriitikutele jälle tundub, et üle 2000 lehekülje (inglise keeles), kaks korda enam, kui kuningas Jamesi piibli versioon, on liiga pikk, keeruline ja bürokraatlik.[12][18][24]
Mõned uskujad väidavad, et raamat on prohvetlikult ennustanud teaduslike avastuste saabumist. Nad usuvad, et kui mitte kõik, siis paljugi raamatu teaduslikest väidetest tõestatakse tulevikus korrektselt. Ometi teeb teaduslike väidete tõlgendamise keerukaks asjaolu, et esimesed lugesid "õpetusi" juba 1935, avaldati need aga 1955. Nende kahe vahepealse dekaadi jooksul tehtud teaduslikud avastused võivad olla uskujatele tajutavad prohvetlikena ning skeptikud võivad jälle väita, et need on lisatud vahetult enne teose avaldamist. Näiteks, raamatus on kirjeldatud süsiniku katalüütilist rolli Päikese tuumareaktsioonide tekkimisel. Sellest avastusest teatas Hans Bethe aastal 1938, mis oli enne avaldamist. Seda, kas see avastus oli olemas ka "algõpetustes", ei ole võimalik enam kontrollida. Teised, näiteks teoloog Meredith Sprunger, kes peab end vabameelseks uskujaks, kirjutab, "uurimine on näidanud, et peaaegu kogu Urantia raamatus käsitletud teaduslik materjal oli raamatu kirjutamise ajal teadlastele teada ja aktsepteeritud. Mõned avastused aga kas tehti samal ajal või tunnustati olemasolevaid teooriaid". Ta vaidleb ka raamatu fundamentaalsuse ja eksimatu tooni vastu, see olevat "just nagu piibli alusetu fundamentalism". Näib, et autoreil endilgi ei ole eriti usku kirjeldatud teadusväidete kestvusse, sest nad kirjutavad: "Me teame väga hästi, et kuigi ilmutuslike tekstide seeria ajaloolised faktid ja usutõed jäävad ka eelolevate aegade ürikutesse kirja, vajavad paljud meie väited füüsiliste teaduste vallas juba mõne aasta pärast ümberhindamist teaduse edusammude ning uute avastuste valguses. Me näeme neid uusi arenguid praegugi ette, kuid meil pole lubatud neid inimeste poolt veel avastamata fakte ilmutuslikesse ürikutesse lisada. Tuleb aru saada, et ilmutused ei tarvitse olla taevaliku juhatuse all kirja pandud. Nende ilmutuste kosmoloogia ei ole taevalik."
Skeptikud, nagu Martin Gardner, peavad tundmatute teadusavastuste mitteavaldamist autorite kavalaks nipiks, sest vigade ilmnemisel ei saaks neid hiljem eitada. Seda, et on enamasti välditud 1955. aasta järgsete teadussaavutuste avaldamist on võetud kui tõendit, et tegemist on inimloominguga, mitte taevaste olendite loominguga, kellel on üleloomulikud teadmised.
Teaduslike väidete näited ja kriitilised vasted neile:[4]
Raamatust võib leida inimrasside kohta tehtud vastuolulisi seisukohti, mida toetajad jälle siluda püüavad, väites, et arusaamatused tekivad vaid siis, kui lugeda konteksti väliseid tekstilõike. Gardner usub, et nimetatud rassiideed lisas raamatusse William S. Sadler, kes oli kirjutanud mõned tööd eugeenika teemadel ning seetõttu võimeline antud teemal kirjutama või kirjutatut toimetama. Samuti võib leida pisut vastuolulisi seisukohti sugude kohta. Samal ajal, kui raamat toetab mehe ning naise vahelist sotsiaalset ja vaimset võrdsust, öeldakse seal ometi, et bioloogilise erinevuse tõttu jäävad neid alatiseks ühiskonnas saatma teatud erisused.
Väidet, et orientatsioonimeel, mis esineb kirjatuvil, ei puudu ka teadliku meelena inimkonnal, on Gardneri arvates raamatu ainus täppi läinud teaduslik ennustus. 1980. aastal avaldas Briti zooloog Robin Baker tõendi, et inimesel on tõepoolest piiratud orientatsioonimeel.
Geoloogia professor Mark McMenamin tsiteerib raamatu osa, kus kirjeldatakse miljard aastat tagasi eksisteerinud supermannert, mis jagunes aegamisi osadeks moodustades ookeanibasseinid, kus varajane mereelu sai arenema hakata. Ta ütleb "See hämmastav, 1930. aastal kirjutatud lõik, nägi ette teadusarenguid, mida tegelikkuses kirjeldati teaduslikus kirjanduses alles mitu kümnendikku hiljem." McMenamin lisab samas, "Jah, ma olen olnud selle väljavõttega valikuline, sest Urantia raamatus on ka tänapäeva teadusele mittevastavat materjali".[25]
Urantia raamat kirjutab ka Tarim Basini (tänapäeval Xinjang, Hiina) tuhandeid aastaid eksisteerinud punaste ning valgete juustega valgenahaliste kultuurikeskustest. Tarimi regioonist on leitud muumiaid alates eelmise sajandi kahekümnendatest, kuid alles kaheksakümnendatel avastati nende valgenahalisuse päritolu ning alles hiljem tõestati see veel DNA testiga. Kiri 79, "Andiitide siirdumine hommikumaadesse".
Raamatus kirjutatakse veel, et Ameerika indiaanlased avastati Euroopa valgete rasside poolt esimese kristliku aastatuhande lõpul. See avaldus jäi tõestuseta kuni 1960. aastani, kui leiti Kanadast umbes aastasse 1000 pKr jäävad Norse küla jäänused. L’Anse aux Meadows, Kiri 79, "Andiitide siirdumine hommikumaadesse".
Urantia raamatu autorid teatavad eessõnas, et nad on "valinud järgnevate kirjade koostamise aluseks rohkem kui tuhat inimkontseptsiooni, mis kajastavad planeedi kõrgeimaid ja arenenumaid teadmisi vaimsetest väärtustest ja universumi tähendustest". Nad lisavad veel, et me "peame lähtuma superuniversumite valitsejate juhendist, mis näeb ette, et meil tuleb eelistada parimaid olemasolevaid inimarusaamu vaadeldavast teemast, kui püüame tõde ilmutada ja põhiteadmisi kooskõlla viia. Puhtakujulist ilmutust võime kasutada ainult siis, kui inimmõistus pole kontseptsiooni, mida tutvustame, siiani kunagi piisavalt õigesti adunud."
Raamatu lugejad on viimastel aastatel leidnud, et raamatu koostamisel on tõepoolest kasutatud erinevaid allikaid.[4][18] Samas ei ole mitte ükski väidetav muu allika kasutus raamatus otseselt tsiteeritud ega viidatud. Võttes aluseks tänapäevaseid teadustööde koostamise reegleid võiks seega antud teose "plagiaadiks" liigitada.
Urantia raamatu lugeja, Matthew Block kirjastas 1992. aastal raamatu, kus toob välja üheksateistkümne varem avaldatud materjali näited, mida on arvatavasti kasutatud Urantia raamatu koostamisel.[26] Block kirjeldab oma leide, kui tol ajal leiduva teabe sünteesi, mitte kui otsest plagiaati (vaata allpool). Kõigi Blocki tuvastatud autorite teosed on kirjastatud inglise keeles vahemikus 1905–1943 USA kirjastajate poolt; need on tüüpilised teaduslikud või akadeemilised tööd, sisaldades just neid kontseptsioone ja sõnastust, mida leiame ka Urantia raamatust. Block kinnitab, et on pärast oma raamatu ilmumist leidnud veel üle 125 raamatust ja artiklist allika, mis on kirjutatud üle 90 autori poolt, ning mida raamatu koostamisel on kasutatud.[4]
Gardner ja Gooch uurisid teineteisest sõltumatult välismaterjalide kasutamist ning järeldasid, et raamatus on tõepoolest kasutatud Blocki nimetatud materjale. Gardner leidis, et vähemalt üks allikana kasutatud teos oli Sadleri enda varajane töö. Samuti arvavad nad, et enamus allikteostest võisid olla Chicagos enne 1955. aastat Sadlerile või foorumi liikmetele kättesaadavad.
Gardner ja Block märgivad näiteks, et kiri 85 tundub olevat võetud 1923 Yale University Pressis kirjastatud Washburn Hopkinsi töö "Origin and Evolution of Religion" (Religiooni päritolu ja areng) esimesest kaheksast peatükist. Raamatu peatükkide mitmed lõigud vastavad kirjas kasutatud osadega ja kohati üks-ühele. Samuti paljud Urantia raamatu inimkonna evolutsiooni kajastavad materjalid tunduvad olevat võetud otseselt Henry Fairfieldi teosest "Man Rises to Parnassus: Critical Epochs in the Prehistory of Man" ("Inimese tõus parnassile: eelajaloolise inimese kriitilised epohhid"), mille andis 1928. aastal välja kirjastus Princeton University Press.
Ühes Blocki näites arutleb originaalteose autor keemiliste elementide perioodilisuse üle ja järeldab, et aatomite ehituse korrapära eeldab mingit ebamäärast ülesehitusplaani. Urantia raamat kinnitab seevastu, et see kooskõla tõendab universumi intelligentset kavandamist.
W. F. G. Swann kirjutab lk 64 The Architecture of the Universe (kaldkiri viitab toimetamisele võrreldes Urantia raamatuga, paksus kirjas on välja jäetud osa):
Alustades neist ühega [keemilistest elementidest], ja võtta aluseks mingi omadus näiteks sulamispunkt, omadus muutub, kui me liigume piki rida, aga kui me liigume jätkuvalt edasi, jõuame olukorda, mis sarnaneb meie alguspunktiga... Kaheksas element oli paljus sarnane esimesega, üheksas teisega, kümnes kolmandaga, jne. Selline a asjade kihilisus märgib mitte ainult erinevat siseehitust, vaid ka teatud kooskõla aatomiehituses.
Võrdluseks Urantia raamatu versioon:
Kui alustada suvalisest elemendist ja võtta aluseks mingi üks omadus, siis kuues järgmises elemendis on see teistsugune, kuid kaldub kaheksandani jõudes taasilmuma, mis tähendab, et kaheksas keemiliselt aktiivne element sarnaneb esimesega, üheksas teisega jne. Niisugune fakt viitab vaieldamatult algenergia seitsmesele koosseisule ning näitab aja ja ruumi loodute seitsmese mitmekesisuse aluseks olevat reaalsust.
Block ja paljud raamatusse uskujad ei arva, et inimeste avaldatu kasutamine oleks plagiaat. Block kirjutab:
Üks põhjus, miks inimallikate kirjutatu on jäetud varjamata, võiks olla see, et sooviti lasta tulevastel uurijatel läbi võrdleva analüüsi tajuda, kuidas planetaarsest teadmisest on kogutud selline teos. Ülal välja toodud esmased analüüsid ongi selles suhtes väga valgustavad. Teise põhjusena võiks välja tuua selle, et meid soovitakse hoida teadlikud raamatu kirjutamise ajast ja kohast, sest samal ajal, kui suur osa raamatust on ajatu väärtusega ning alati sobilik, siis osa selles kirjutatust viitab otseselt ning vastab 20. sajandi algusaastate olukorrale. Seega peab iga tulevane põlvkond määratlema uuesti raamatu teatud õpetuste asjakohasuse ning sobivuse nende endi eluoluga.
Kõigist neist avastustest jääb siiski vaid nauditavaks arusaam, et Urantia raamat on täpselt see, milleks autorid väidavad ta olevat.
Teaduslikuma taustaga Urantia raamatu lugejad[27][28][29] on liigitanud Urantia raamatu teadusinfot põhiliselt kolmeks:
Teadusennustusteks peetakse näiteks järgmisi väiteid:
a) Osakestefüüsika – kaks märkimisväärset ennustust: elektroni ja prootoni raadius
"Kui aine massi suurendada seni, kuni elektroni mass võrduks 2,83 grammiga, ja suurendada proportsionaalselt ka mõõtmeid, oleks niisuguse elektroni ruumala võrdne maakera ruumalaga." Urantia kirjade vastuvõtmise ajal kuni 1990. aastateni polnud sel väitel mingit mõtet. Paljud füüsikud pidasid elektroni mõõtmeteta punktiks, nii et parimal juhul võis ta raadius olla pool Plancki pikkusest 10−35 m. Teised, lähtudes kaudsetest aruteludest, määrasid selle raadiuseks 5 × 10−15 m. Väide jäi absurdseks kuni 1990. aastateni, millal Nobeli auhinna laureaat Hans Dehmelt leidis viisi, kuidas vangistada üksikut elektroni. See saavutus lubas sooritada tegelikke mõõtmisi, mis näitasid, et elektroni raadius jääb vahemikku 10−19 kuni 10−22 m. Mõni aasta hiljem suutis Dehmelti laboratoorium oma tehnikat täiustades määrata elektroni raadiuse suurusjärguks 10−22, seega veelgi lähemale väärtusele 2 × 10−21, mis on arvutatud Urantia raamatu võrdlusest. "Kui prootoni ruumala – prooton on 1800 korda elektronist raskem – suurendada nööpnõelapea suuruseks, siis suureneks nööpnõelapea läbimõõt Maa ümber Päikese tiirlemise orbiidi läbimõõduni." Klassikaline raadius prootoni jaoks oli 0,85 × 10−15 m ja seega taas näis Urantia kirjades toodud väärtus olevat mõttetu. Hilisematel aastatel saadi aru, et prooton koosneb kolmest allühikust, mida nimetati kvarkideks. Praegune väärtus, millest nüüd räägitakse kui Bohri raadiusest, prootoni "reaalse" osa mõõtmise tulemused toodi ära "Physics Today" 1993. aasta novembrinumbris ja see on 7,7 × 10−18 m, s.t. samas suurusjärgus nagu Urantia kirjades esitatu.[30]
b) Astrofüüsika – veel ennustusi: neutriinod, neutrontähed ja mustad augud
"Kui suurtes päikestes on vesinik ammendunud ja gravitatsiooniline kokkutõmbumine alanud ning kui see taevakeha ei ole piisavalt läbipaistmatu, et säiliks välimisi gaasipiirkondi toetav rõhk, vajub see päike äkki kokku. Gravitatsioonilis-elektrilised muutused tekitavad suurel hulgal pisikesi elektripotentsiaalita osakesi, mis pääsevad päikese sisemusest kergesti välja, põhjustades hiiglasliku päikese kokkulangemise mõne päeva jooksul." [41. kiri 8. peatükk.] Urantia kirjade vastuvõtmise ajal (1935) usuti üldiselt, et tähti, mis on suuremad kui meie Päike, ootab saatus, kus täht paiskab plahvatuste seerias ära väliskihid, kuni saavutab tasakaalu valge kääbusena, sama saatust ennustati ka meie Päikesele. Nimetusi neutrontähed, neutriinod ja mustad augud polnud veel isegi leiutatud ja kõik olid parimal juhul vaid kujutluse viljad.
Ei saa vastu vaielda, et Urantia kirjades esitatu (vt eespool) on täpne supernoova kirjeldus. Juhus kinnitada, et supernoova plahvatusel vabaneb neutriinode voog, tuli 1987, kui palja silmaga nähtavat supernoovat jälgiti, mis on meie Linnutee naabruses olevas Suures Magalhãesi Pilves. Arvutused näitasid, et see supernoova, mis ristiti SN 1987A, peaks andma neutriinopurske tihedusega 50 miljardit osakest ruutsentimeetrile, kui see voog lõpuks maa peale jõuab. Seda neutriinopurset, mis kestis 12 sekundit, jälgiti hiiglasuurte neutriinodetektoritega Kamiokandes Jaapanis ja samuti Fairportis Ohios.
c) Mandrite triivi teooria
"Umbes 750 miljonit aastat tagasi hakkas suur maamassiiv, mida nimetati Rodiniaks, lagunema. 250 miljoni aasta eest ühinesid mandrid taas ja moodustasid Pangea, mis samuti lagunes, et moodustada praegune maailm. Paremal: mäed tekivad siis, kui triivivad laamad põrkavad kokku ja ookeaniline laam sukeldub mandri alla ning moodustab rannikuäärse mäestikuahela." Mandrite rände idee üle vaieldi 19. sajandil ja esmakordselt esitas selle laiaulatusliku teooriana A. Wegener 1912. Seda ei võetud hästi vastu, vaid liigitati pseudoteaduse hulka. Näiteks juhtiv ameerika geoloog Rollin T. Chamberlin kirjutas 1928, kuus aastat enne Urantia kirjade vastuvõtmist: "Wegeneri teooria on üldiselt aluseta teooria tüüpi … See mängib mängu, milles on vähe piiravaid reegleid …" Seejärel luges Chamberlin üles 18 punkti, mis tema arust pidid mandrite rände hüpoteesi hävitama, ja alustas oma raamatut sõnadega: "Kas me saame geoloogiat nimetada teaduseks, kui põhiküsimustes on selline arvamuste lahknevus, mis teeb võimalikuks niisugusel teoorial pööraselt levida?"
Sellise opositsiooni valguses tuleb imestada, mis sundis Urantia kirjade autoreid rajama kogu oma aruande mandrite evolutsioonist ja elust sellel planeedil mandrite rändele – kui neil polnud just juurdepääsu mingile erilisele teadmiste allikale.
Vähe sellest et nad järgisid Wegeneri rändehüpoteesi. Wegener algas oma lugu ühestainsast mandrist, mida nimetas Pangeae ja mis hakkas lagunema umbes 200 miljonit aastat tagasi. Kirjades esitatud lugu algab ainsast mandrist, mis hakkas lagunema 750 miljonit aastat tagasi. Wegeneri vaated prevaleerisid kuni umbes 1970. aastateni, kui mõned geoloogid hakkasid väljendama arvamust, millest on juttu 1982. aastal ilmunud raamatus "Genesis".[31] Selles esitati oletus, et umbes 600 miljoni aasta eest on võinud eksisteerida ürgmanner Pangeae 1, mis umbes 450 miljonit aastat tagasi, Ordoviitsiumi lõpus lagunes. Ligi 250 miljoni aasta eest arvatakse need mandrid olevat taas liitunud ja moodustanud Pangeae 2, mis jälle kiiresti purunes, nagu oli arvanud ka Wegener. Variatsioone sel teemal on pidevalt ilmunud ja need võeti kokku 1995. aastal ilmunud ülevaateartiklis[30], kus esitati seisukoht, et eel-Kambriumi superkontinent Rodinia lagunes umbes 750 miljonit aastat tagasi – see aeg langeb täpselt kokku ajaga, mis on toodud Urantia kirjades.
Ei ole võimalik hinnata, kui palju on Urantia raamatul pidevaid lugejaid, sest puudub keskne organisatsioon, mis neid loendaks. Sõltumatuid õpperühmi "ikka tekib, millest mõned hääbuvad või jagunevad" ning seetõttu on nende usaldusväärset arvu raske öelda.[18] Vahel liituvad lugejad õpperühmadega, pärast aastaid või dekaade raamatu lugemist, teised liituvad kohe pärast huvi tärkamist raamatu vastu. Mõned aga jäävadki omaette lugemist nautima.[18] Probleemid raamatu autoriõiguse ning ilmutuse vastuvõtu tõlgenduse ümber on viinud mõningate pingeteni, kuigi näib, et need vastuolud ei heiduta enamikku lugejaid.[32] Liikumise üldine põhimõte ei ole sektantlik, see tähendab, et erineva religioosse taustaga inimesed saavad võtta raamatu õpetusi oma usku rikastavana, mitte vastuolulisena oma usule.[33]
Raamatut on trükitud alates 1955. aastast, kuid võrreldes teiste religioossete või pühade raamatutega, mis on hiljuti ilmunud ja väidavad end olevat ilmutuslikud, nagu Mormoonide raamat, ei ole Urantia raamatu populaarsus nii kiiresti kasvanud. Väikses, Urantia raamatust inspireeritud liikumises, ei ole välja arenenud vaimulikkonda ega institutsioone nagu kirik, pühapäevakool/leerikool, templid ning ei ole ka kindlat liikmeskonda, mille järgi lugejate arvu saaks loendada.[18][32] Näiteks aastal 2006 oli Urantia Sihtasutusel Chicagos vaid üks viie töötajaga kontor.[3]
Sarah Lewis märgib, et "Urantia ilmutus ei ürita mingilgi määral saavutada suuremat populaarsust läbi varasemas ajaloos tuntud ja aktsepteeritud tähenduste kasutamise, ka raamatu keelekasutus ei ole kuigi tavapärane, mis samuti ei soodusta sellest arusaamist ning vastuvõtumäära. Raamat tutvustab uusi mõisteid läbi uue keele ning ka see ei tee mõistmist kuidagi kergemaks." Lewis hindab, et Urantia liikumine tekitab vähem vastuolusid võrreldes teiste liikumistega, "puudub teisi gruppe iseloomustav innukas oma usku pööramine" ning seetõttu ongi jäänud see väikseks ja vastandlikest arvamustest sõltumatuks.[2]
Urantia Sihtasutus on toetanud "aeglase kasvu" poliitikat ning ei ole raamatut märkimisväärselt turundanud. Urantia Sihtasutuse müüdud raamatute hulk aastas on tõusnud 7000lt 1990. aastal 24 700ni aastaks 1997. Aastal 2000 müüdi aga juba ligemale 38 000 raamatut. Tundus, et see tõusutrend on stabiilne ja jääv,[18] ometi müüdi aastal 2006 üle maailma vaid 13 380 eksemplari.3 Umbes pooled Urantia Sihtasutuse müüdud raamatud ei ole ingliskeelsed, vaid peamiselt hispaania- ja venekeelsed.[3] Pärast seda, kui 2001. aastal otsustati, et raamat peab olema üldrahvalikus omandis, on ka teised organisatsioonid, nagu näiteks Urantia Book Fellowship (Urantia Raamatu Vennaskond), kirjastanud ingliskeelseid Urantia raamatuid nime Uversa Press all. Alates aastast 2002 on nad müünud üle 15 000 raamatu. Samuti on nende hinnangul Urantia kodulehtedelt mõne viimase aasta jooksul laaditud alla üle poole miljoni helisalvestise. Rahvusvahelisel Urantia Assotsiatsioonil (Urantia Association International) oli 2002. aastaks 26 lugejaorganisatsiooni üle maailma. Urantia Raamatu Vennaskonnal (Urantia Book Fellowship) (varem Urantia Vennaskond (Urantia Brotherhood), asutatud 1955 Urantia Sihtasutuse poolt lugejate esimeseks vennalikuks lugejaorganisatsiooniks) on väidetavalt aga umbes 1200 ametlikku liiget, kes asuvad põhiliselt USA lääneosas ning nn päikesevööl, eriti California, Colorado, Florida ja Texase osariigis.[18] Paistab, et üha enam inimesi liitub õpperühmadega ja osaleb veebifoorumites.[18] Korraldatakse konverentse üle kogu maailma.[34]
Üks Urantia raamatus kirjeldatud sümbolitest koosneb kolmest taevasinisest kontsentrilisest ringist valgel taustal. Ringid sümboliseerivat mitmeid kolmsus-/kolmainsus-ühendusi inimkonna ajaloos. Urantia raamatu autorid osutavad selle tähendusele kui "Paradiisi Kolmsuse lõpmatu, igavikuline ja kõikne jumalik hooldus ning juhendamine".
Urantia Sihtasutus (Urantia Foundation), algupärane kirjastaja, pani kontsentrilised ringid Urantia raamatu kaanele ning omab ka USA-s registreeritud kaubamärki. Samuti kasutavad teised organisatsioonid ringe viitamaks seotusele Sihtasutusega.
Urantia Rahvusvaheline Assotsiatsioon (Urantia Association International), üks liikumise peamistest lugejate organisatsioonidest, on saanud Urantia Sihtasutuselt litsentsi kasutada kolme taevasinist kontsentrilist ringi valgel taustal.
Mõned teised grupid kasutavad sümbolit muudetud kujul. Urantia Raamatu Vennaskond (Urantia Book Fellowship), sõltumatu lugejate organisatsioon, mis asutati 1955, kasutab sarnast sümbolit, kus taevasinise asemel on sinine värv.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
