Toomas Leius
Eesti tennisist From Wikipedia, the free encyclopedia
Toomas Leius (28. augustil 1941 Tallinn – 7. veebruar 2025) oli eesti tennisist ja tennisetreener.
Haridus
Ta lõpetas aastal 1959 Tallinna 2. Keskkooli ja aastal 1970 Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuri ja laulmise osakonna.[1] Sporditegemise kõrvalt jõudis Toomas Leius lõpetada laste muusikakooli klaveri erialal.[2]
Sportlaskarjäär
Tennisetreeninguid alustas Leius 1951. aastal Evald Kree juhendamisel. 1954. aastal tuli ta Tallinna noortemeistriks lauatennises, lisaks oli ta hiljem linna noortemeister korv- ja võrkpallis, mängis ka käsipalli. Seejärel loobus Leius siiski tennise kasuks.[2] Kümmekond aastat oli tema põhiliseks partneriks treeningutel ja võistlustel Jaak Parmas.[3]
Toomas Leius võitis 1959 Wimbledoni noorteturniiri, võites finaalis 6:2, 6:4 brasiillase Ronnie Barnesi.[4] Aastatel 1970 ja 1971 võitis ta Euroopa meistrivõistluste pronksmedali ja 1970 paarismängus hõbemedali. Aastal 1970 tuli ta ka üliõpilaste maailmameistriks segapaarismängus. Suure slämmi turniiridel jõudis Leius Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel 1965. aastal üksikmängus veerandfinaali (vastaseks lõuna-aafriklane Cliff Drysdale), kuid "poliitilistel põhjustel" ta seda kohtumist mängida siiski ei saanud (ametlikult teatati põhjuseks jalavigastus).[4] Kuna NSV Liit boikoteeris neil aegadel rahvusvahelisel spordiareenil Lõuna-Aafrika Vabariiki, ei olnud NSV Liidu sportlastel lubatud võistelda LAV tennisistidega.[5] Samal võistlusel jõudis Leius segapaarismängus 1971. aastal finaali, olles esimese eestlasena suure slämmi turniiride finaalis. Finaalis kaotati koduväljaku eelist omanud Prantsusmaa paarile, Leiuse partneriks oli inglanna Winnie Shaw.[4]
Leius võitis 1959–1970 mitmeid maailma ja Euroopa tipptennisiste ning rahvusvahelisi turniire. Rahvusvahelistel turniiride parima tulemuse üksikmängus sai Leius (Estonian Blond, nagu teda välisajakirjanduses kutsuti),[3] kirja 1964. aastal Queens Clubi muruväljaku turniiril Inglismaal. Pääsedes sellel maailma tennise ühel legendaarsemal turniiril finaali, alistas Leius eelnevalt teiste seas ka kunagise maailma esinumbri, mehhiklase Rafael Osuna. Finaalis andis eestlane lahingu veel teiselegi maailma esireketi staatust nautinud mängijale, austraallasele Roy Emersonile.[3]
Aastal 1969 mängis Toomas Leius Aucklandi turniiri veerandfinaalis viis setti Rod Laveriga (3:6, 6:4, 6:4, 3:6, 5:7), kes samal aastal võitis kõik suure slämmi turniirid.[6]
Meistersportlaseks sai Leius oma vanuse kohta erakordse saavutuse eest - tuli 1957. aastal 16–aastasena täiskasvanute seas NSV Liidu meistrivõistlustel pronksmedalile. NSV Liidu teenelise meistersportlase nimetuse pälvis ta 1963. aastal.[3] Samal aastal oli Leius näidanud suurepärast mängu, võites NSV Liidu rahvaste spartakiaadilt neli kuldmedalit (nii üksik-, paaris- ja segapaarismängus kui ka võiduka Eesti koondise koosseisus).[4] Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt võitis ta aastatel 1963–1968 10 kuldmedalit (4 korda üksik- ja 6 korda paarismängudes) ning kokku 30 medalit. Ajavahemikus 1965–1973 on Leius tulnud 6 korda üksik- ja 11 korda paarismängudes spordiühing Dünamo üleliiduliseks meistriks. NSV Liidu koondise ridades mängis Leius aastatel 1958–1973, pidades muuhulgas kokku 46 matši NSV Liidu Davis Cupi koondise eest.[4]
Toomas Leius tuli 23 korda Eesti NSV meistriks (9 korda üksik-, 6 korda meespaaris- ja 8 korda segapaarismängus) ning lisaks saanud aastatel 1957–1992 7 hõbedat ja 4 pronksi. Aastatel 1961, 1963 ja 1965 valiti ta Eesti NSV parimaks sportlaseks. Eesti koondise eest mängis 75 korral.[1]
Hiljem võistles ta edukalt rahvusvahelistel veteranide turniiridel.
Abikaasa tapmine ja vangistus
1974. aastal kägistas Toomas Leius oma teise abikaasa Ene Leiuse, kuna naine oli ähvardanud lahutamisega,[7][8] mida toonane kohus käsitles kui armukadeduse ajendil toimunud tahtlikku tapmist.[8] 29. augustil 1974. aastal karistati Leiust Tallinna linna Lenini rajooni rahvakohtu poolt 8-aastase vabadusekaotusega tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias.[8] Pärast süüdimõistva otsuse jõustumist alustati Eesti NSV ajakirjanduses ka Leiuse kui sportlase kritiseerimise ja tema sportlike saavutuste pisendamisega.[9] On andmeid, et ta rajas karistuse kandmise ajal Rummu vangla territooriumile tenniseväljaku. Leius vabanes vanglast hea käitumise tõttu ennetähtaegselt, viie aasta pärast.[10]
Tennisetreeneri ja -tegelasena
Pärast vabanemist töötas tennisetreenerina Usbekistanis, Gruusias, Soomes ja Saksamaal. Sai Gruusia NSV teenelise treeneri aunimetuse.
Aastal 1997 tuli Eestisse tagasi ja töötas Kadrioru Tennisekeskuses treenerina. Oli Federation Cupil osaleva Eesti naiskonna treener. Ta oli ka Maret Ani treener.[1]
Tunnustus
- 1999 – Eesti Spordiselts Põhjakotkas auliige[1]
- 2001 – Eesti Tennise Liidu auliige[11]
- 2007 – Tallinna Lawn-Tennise auliige[1]
- 2013 – Euroopa Tennise Liidu (European Tennis Association) elutöö autasu[12]
- 2020 – valiti Eesti Spordi Kuulsuste Halli[13]
Isiklikku
Ta oli aastatel 1964–1971 abielus iluvõimlemistreeneri ja spordipedagoogi Anneliis-Mall Leiusega. Seejärel oli tema abikaasa Ene Leius (Visnapuu). Tal on neli last.[3]
Tennisemaailma tippu jõudes võinuks Leius NSV Liidust põgeneda ning profileeri siirduda, kuid kartes, et võimud hakkavad tema lähedasi taga kiusama, loobus ta pakkumisest.[5]
Viited
Kirjandus
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.