Tlingitid

Tlingitid on Põhja-Ameerika indiaanirahvas, kes räägivad naa-dene keelkonda kuuluvat tlingiti keelt. Nende asuala on Vaikse ookeani rannikul USA-s Alaskas ning Kanada Yukoni alal ja Briti Columbias. Tlingiteid on tänapäeval umbes 15 tuhat, enamik USA-s, tuhatkond ka Kanadas.

Tlingitite asuala Põhja-Ameerika läänerannikul

Tlingiti taku hõimu pealik (umbes 1913)

Tlingitid on oma rahvapärimuse järgi pärit atabaskide hulgast, kes enne eurooplaste saabumist elasid Alaskal ja Põhja-Kanadas umbkaudu Vancouveri-Churchilli joonest loode pool, välja arvatud rannikualad. Pärimuse järgi tabas piirkonda järjest kaks väga halba aastat ja oli selge, et järgneb üldine näljahäda, mille käigus sureb palju inimesi. Osa inimesi rändas üle Rannikuaheliku edelasse ja jõudis välja Vaikse ookeani äärde. Nad asusid sinna elama ja said seega üheks vähestest rannikul elavatest atabaski päritolu hõimudest. Sellest rännakust kõneldes ei nimeta tlingitid ühtki konkreetset atabaski hõimu, millest on oletatud, et see ümberasumine võis toimuda enne atabaskide jagunemist hõimudeks.

Tlingitid jagunevad kolmeks hõimuks: Yeil (varese hõim), Gooch (hundi hõim) ja Chaak (kotka hõim). Igal hõimul on veel oma ajalugu, mis käsitleb aega pärast ümberasumist ja jagunemist hõimudeks, aga väljaspool seda hõimu olevatele inimestele ei tohi seda rääkida ja sellepärast on hõimude ajalood teadmata.

Esimeste eurooplastena jõudsid tlingitite alale Venemaa maadeavastajad Vitus Bering ja Aleksei Tširikov, millele järgnes enam kui 30 aasta pikkune paus. Eurooplaste esimesed kokkupuuted tlingititega olid üldiselt rahumeelsed. Tlingitid õppisid kiiresti hindama kaubavahetuse väärtust. Meresõitjad märkisid tlingitite suhtelist jõukust teiste indiaani hõimudega võrreldes, kuid ühtlasi hügieeni täielikku puudumist. Kuid siinjuures tuleb arvestada, et need kokkupuuted toimusid põhiliselt suvekuudel, kui tlingitid elasid ajutistes laagrites. Kui lõpuks mõned maadeavastajad elasid koos tlingititega üle sealse karmi talve, panid nad tähele tlingitite talvekodude ja külade puhtust.

1802. aastaks olid venelased rajanud tlingitite alale oma asula karusnahkade hankimiseks. Tlingititele ei meeldinud venelaste komme võtta endale indiaanlastest naisi, samuti mõistsid nad, et venelased nõuavad nende allumist Venemaa keisrile ja tasuta tööd venelaste heaks. Sama aasta suvel tõstsid tlingitid mässu ja tapsid osa venelasi. Suuremad abiväed surusid ülestõusu maha sama aasta oktoobris.

Üldiselt on tlingitid loobunud oma keelest ja läinud üle inglise keelele. Tlingiti keelt räägivad veel vaid vähesed vanema põlvkonna esindajad. Neid on 200–400 USA-s ja sadakond Kanadas. Tlingiti keele kõnelejad on kakskeelsed või peaaegu kakskeelsed. Viimastel aastatel on käivitunud programmid tlingiti keele päästmiseks väljasuremisest.

Maailmavaade

Tlingitite maailmavaade on dualistlik. Maailm jaguneb heledaks ja tumedaks pooleks, kusjuures heledat esindab meri ja tumedat mets.

Vesi on tlingitite peamine transpordikeskkond ja toiduhankimise koht. Veepind on sile ja avar ning enamik vees peituvaid ohte on palja silmaga kergesti nähtavad. Valgus peegeldub merepinnalt eredalt ja see on üks esimesi asju, mis Alaska rannikul näha on. Nagu igal pool mujalgi, peituvad mereski pealispinna all ohud, aga enamasti on need mõningase tähelepanelikkuse ja ettevaatuse korral kergesti välditavad. Sel põhjusel on meri suhteliselt ohutu ja kindel paik ning esindab tlingitite maailmavaates nähtavaid jõude.

Vastukaaluks merele on Lõuna-Alaskas mets tihe ja eemaletõukav koht. See on tume ja udune isegi eredal suvepäeval. Selles on loendamatud ohud, mille hulka kuuluvad karud, langevad puud, rõsked koopad ja oht ära eksida. Nägemisväli on metsas ahas, usaldusväärseid orientiire vähe ja toit on seal harv, kui näiteks merega võrrelda. Kuna tlingitid elavad pigem mägisel rannikul, siis tähendab metsaminek alati rändamist ülesmäge, kusjuures mäed on järsud ja selgeid radu metsas samahästi kui pole. See muudab metsa alati ohtlikuks kohaks ja sellepärast esindab mets tlingitite maailmavaates varjatud jõude.

Teised dualistlikud eristused on tlingitite jaoks märja ja kuiva vahel, sooja ja külma vahel ning kõva ja pehme vahel, kusjuures eelistatavad on neist kuiv, soe ja kõva. Tlingitite asupaigas on jahe ja niiske kliima, mis paneb inimesed otsima kuiva ja sooja varjupaika. Traditsiooniline tlingiti maja on ehitatud hiigel-elupuust ja selles on keskel kolle. Niisugune maja esindabki tlingiti maailmavaates kuivust, soojust ja kõvadust. Selle vastandiks on nätske metsapõrand, mis on kaetud pehmete mädanenud puude ja niiske lirtsuva samblaga, mis muudavad selle ebamugavaks elupaigaks.

Kuivust, soojust ja kõvadust võib omandada mitmel viisil. Kõvaduse näiteks on tugevad kondid ja tugev tahtejõud. Soojust võib kiirata terve elav inimene, aga kirglik tunne on samuti soe. Kuivad on puhas nahk ja juuksed, samuti elupuu terav lõhn.

Tlingitite maailmavaates jaguneb niihästi inimeste kui loomade ihu ligikaudu kolmeks: nahaks, lihaks ja kontideks. Sealjuures spirituaalne tähtsus on üksnes viimasel, sest liha mädaneb kergesti ja nahka nähakse pelgalt kontide ja liha kattena. Seevastu kondid on ihu kõvad ja kuivad jäänused ning sellepärast on nad ihu füüsilised meenutajad pärast surma. Konte tuleb sündsalt kohelda ja neist sobival viisil vabaneda, et mitte surnu hinge pahandada. Halvemal juhul võib see viia selleni, et surnu ei tulegi pärast elluärkamist tlingitite juurde tagasi. Selle põhjus on ka üsna ilmne, sest tlingitid usuvad, et kõik elavad olendid äratatakse pärast surma ükskord uuesti ellu ja lõhe, kes on ellu äratatud ilma lõualuu või sabata, keeldub kindlasti tagasi tulemast jõkke, kus ta eelmises elus suri.