From Wikipedia, the free encyclopedia
Suursamblikeks nimetatakse leht- ja põõsassamblikke. Erinevalt koorik- ehk pisisamblikest on võimalik neid substraadilt ehk kasvupinnalt eemaldada. Samblikke kasvuvormide vahel pole alati selgeid piire, isegi sama samblik võib erinevatel eluetappidel kuuluda erinevatesse kasvuvormidesse.[1]
Suure talluse ehk rakisega suursamblike hulka kuulub Eestis üle 300 liigi. Suursamblikud varieeruvad oma suuruselt, värvilt, kujult ja kasvukohalt palju enam kui pisisamblikud, tehes nende uurimise ja kogumise palju lihtsamaks.
Parim viis samblike eristamiseks on nende talluse morfoloogiliste tunnuste abil, kuigi teinekord on aga määramisel oluliseks abiks värvustestid või õhukese kihi kromatograafia, mida kasutatakse samblikuainete sisalduse määramiseks.
Samblike paljunemine võib toimuda kahel viisil – eoseliselt või vegetatiivselt. Eoselisel paljunemisel levib ainult seenkomponent. Samblik saab tekkida ainult juhul, kui eose idanemisel tekkinud seenehüüfid leiavad teatud aja jooksul sobiva vetika- või tsüanobakteri rakud, mille tagajärjel võib hakata kujunema uus samblikutallus. Eosed tekivad samblike viljakehades. Samblike viljakehad on askoomid: apoteetsiumid või periteetsiumid.[2] Vegetatiivne paljunemine on paljudel suursamblikel eoselisest paljunemisest tavalisem. See võib toimuda kas lihtsalt talluse fragmentide pudenemisel uuele substraadile või spetsiaalsete, ainult samblikel esinevate vegetatiivse paljunemise vahendite, isiidide ja soreedide abil. Vegetatiivsel paljunemisel levivad mõlemad sambliku komponendid nii müko- kui ka fotobiont. Suursamblike puhul on selline paljunemine väga efektiivne. Tänu suurele kurdunud ja hõlmadeks jaotunud tallusele on vegetatiivse paljunemise osakeste levimise võimalus suurem kui korpsamblikel, mis kuuluvad pisisamblike hulka.
Samblikel, nii nagu ka kõigil teistel elusorganismidel, on oma kindel roll looduses. Neil on küll madal konkurentsivõime võitluses kasvukoha eest, kuid seevastu suudavad nad asustada paiku, mis tingimuste poolest osutuvad teistele organismidele ebasobivaks. Nii võime samblikke leida kivirahnudel, kõrgmägedes, viljatul maapinnal kaugpõhjas ja kõrbes, kus nad on tavaliselt põhilised biomassi suurendavad komponendid.[5] Selliseid substraate asustavaid liike rühmitatakse järgmiselt:[6]
Eestis on põhilisteks kasukohtadeks puutüved, kivid, muld, taimejäänused. Samblike otsene kasulikkus inimestele pole küll nii märkimisväärne, et neid oleks kunagi peetud vajalikuks kultiveerida. Teatud piirkondades võib samblikel olla oluline osa organismide toidulaual. Samblikud on üldiselt väikse valgusisaldusega, kuid neis on palju süsivesikuid. Paljud imetajad söövad samblike. Eriti aga raskematel talvekuudel, kus mäletsejatel, nagu näiteks põhjapõdral, on toidu hankimisega raskusi. Põhjapõdra lemmiksamblike hulka kuuluvad perekonnad: Cladina, Cladonia ja Cetraria.
Islandi käokõrv (Cetraria islandica) on ilmselt levinuim inimeste poolt toiduna tarbitav samblik. Islandi käokõrv leiab ulatuslikult kasutust ka rahvameditsiinis. Samblikud kuuluvad ka paljude teiste imetajate söögiharjumuste hulka.[7]
Pikemalt artiklis Põõsassamblikud
Põõsassamblike tallus on püstine või rippuv, tugevalt harunenud lintjateks, pulkjateks või niitjateks harudeks. Põõsassamblike harud on oma läbilõike ehituselt kas radiaalsümmeetrilised (ümmargused) või dorsiventraalsed (lapikud). Eestis on esindatud põõsassamblikeperekonnad: habesamblikud, narmassamblikud, rihmsamblikud ja tuustsamblikud. Kõik eelpool nimetatud perekonnad kuuluvad epifüütsete samblike hulka, mis tähendab, et nad on puudel kasvavad samblikud. Kuigi kõigil samblikuliikidel on erinev ökoloogiline amplituud, on see piisavalt lai, et kasvada ühtemoodi nii leht- kui ka okaspuudel. Kõige sagedamini on samblikega habetanud kuusk ja kask. Substraadi valimisel mängivad tähtsat rolli järgmised omadused: krobelisus ja happelisus, pealelangev valgus ja niiskuse hulk.
Pikemalt artiklis Lehtsamblikud
Lehtsamblike tallus on tervenisti lamendunud ehk dorsiventraalne (lapik). Talluse ülemine ja alumine külg erinevad värvi ja struktuuri poolest. Sambliku tallus on lehtja või plaatja kujuga jagunedes servadest kurdunud või kõverdunud hõlmadeks ning kinnitudes alumise poolega substraadile. Kinnitumisvahendiks on tavaliselt ritsiinid või naba. Lehtjat tallust saab noa abil ettevaatlikult puu küljest eemaldada.
Kaitsealused liigid jagunevad 3 kaitsekategooriasse. I kategooriasse kuuluvad enamasti vähenenud arvukuse ning kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. II kategooriasse kuuluvad väga piiratud alal või vähestes elupaikades esinevad liigid, kelle arvukus langeb ning levila aheneb. III kategooria liigid on praegu veel suhteliselt tavalised, kuid ohutegurite toime jätkumisel võib nende arvukus kriitiliselt langeda.[15]
Kuigi punasesse raamatusse kantud liikidele ei laiene iseenesest seaduse kaitse, on sellega siiski olulisel moel juhitud tähelepanu ohustatud liikide olemasolule ja vajadusele jälgida nende seisundit. Praegune Eesti punane raamat 2008. aastal ning sinna on kantud 110 suursambliku liiki.[16] 51 liiki samblikke ehk 5% kõigist meil teada olevatest samblikuliikidest on Eestis alates 2004. aasta kevadest kaitstud, neist 1 liik I kategooria, 32 liiki II kategooria ja 18 liiki III kategooria all.
I kaitsekategooria samblikud[17]
II kaitsekategooria samblikud[18]
III kaitsekategooria samblikud
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
