From Wikipedia, the free encyclopedia
Steinsbergi krahvilinnus (Burg Steinsberg) oli keskaegne kivist aadlikulinnus Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal Reini-Neckari maakonnas Sinsheimi linnas Weileri külas.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2020) |
_COA.svg)
Linnus asetseb Baden-Württembergi liidumaa põhjaosas Steinsbergi mäe tipus, mis ulatub 333 m üle merepinna ja on endine 55 miljonit aastat tagasi tegutsenud vulkaan. Pealinnus on edela-kirdesuunalise asetusega ja järgib mäetipu kuju. Linnusekünkast põhja pool paiknevad Ilvesbachi oja allikad. Sinsheimi linn jääb 6–7 km linnusest põhja poole.
Rooma impeeriumi ajal kuulus piirkond Germania Superiori provintsi ja roomlaste piirimuldvall ehk Limes jäi Sinsheimist üle 50 km ida poole. Kindlustust pole siin teada, küll aga jooksis juba tollal läbi hilisema Sinsheimi maantee Reini jõe äärsest Speyerist (Noviomagus) Neckari-äärsesse Bad Wimpfenisse (Vic. Alisinensium), kust algas piiritara lisakõrvalharu[1]. Ka oli Sinsheimis roomlaste mõis ja asula, mida nimetati arvatavasti Saliobrigaks.
Linnusega seotud lähemate paikade nimed on Steinsberg, Sinsheim, Weiler, Hilsbach, Kreichgau, Elsenzgau.
1109. aastal on esimest korda kirjalikult mainitud Steinsbergi kui kohta seoses aadliku Eberhard von Steinsbergiga. Arvatavast on see identne Eberhard von Hilresbachiga (Hilsbach), keda on nimetatud 1110 ja 1123. Inimese lisanimi muutus tollal teinekord selle paiga nime järgi, kus ta pikemalt elas või mis talle parasjagu kuulus. Algse linnuse püstitajaks peetakse Werinhard von Steinsbergi, kes rajas enne 1102. aastat ka kaks linnust Gaggenau lähedale Michelbachi. 1109–1180 kandsid Steinsbergid ka Elsenzgau krahvi tiitlit[3]. Elsenzgau hõlmas tollal Sinsheimi ümbruskonna. Steinsbergide ehitatud linnuserajatise suurusest ja kujust andmed puuduvad.
1180. aasta paiku, pärast Werinhardi surma jõudis linnus viimase tütre abielu kaudu pärandusena frangi-švaabi krahvisuguvõsa von Oettingenide (Ötinger) kätte[3], kes ehitasid 1220. aastateks pealinnuse enam-vähem praeguseni säilinud kujul välja. Lembelaulik (Minnesinger) Spervogeli salmides dateerituna toimus linnuseomandi üleandmine 1190. aasta paiku[4], misjärel kuni 1200. alguseni rajati 12-nurkne ebareeglipärane mantelringmüürlinnus[5] ja seejärel alates 1220., 1223 nimetatud Konrad von Oettingeni ajal ka kaheksatahuline valdustorn – Bergfried. Pealinnuse ida-kirdeküljel (nurgas) valmis arvatavasti 1220. aastateks kaitsetorn-väravaehitis[6].
1214. aastast kuni XVIII sajandi lõpuni tulid kõrgeimad maavürstid e Reini pfaltskrahvid ja hilisemad Pfalzi kuurvürstid Wittelsbachide aadlikojast (Ludwig I der Kelheimer). Kuurvürstid olid üks seitsmest valitsejast, kel oli õigus enese hulgast valida Saksa-Rooma riigi kuningas. Ka Steinsberg kuulus pfaltskrahvkonda.
1241/1242 suri Konrad von Oettingen. Selleks ajaks oli valdustorn valmis. Arvukad ühestiilsed kiviraidurimärgid müüritises näitavad suurt ehitusmahtu ja lühikest püstitusaega. 1266 lõppes Saksa-Rooma riigis Stauferite (Hohenstaufenid) kuningasoo üle 100-aastane valitsemisperiood ning sealse linnuseehituse üheks traditsiooniks oma võimu ja korra näitamisel, nn stauferite-stiiliks kujunes võimsate kaheksatahuliste linnuste või linnuse valdustornide ja müüritornide ehitamine. Neid püstitati XII sajandi viimasel veerandil ja XIII sajandi I poolel mitmeid selle stiili järgi Elsassi ja ka mujale Pfalzi. Oma ülima stiililise täiuslikkuse ja viimistluse sai see kindlusarhitektuur tänaseks maailmakuulsa kaheksatahulise Castel del Monte linnuse (castrum Sancta Maria de Monte) rajamise näol 1240–1250 Apuuliasse Itaalias, mis toona oli osa suurest Saksa-Rooma riigist. Eestis võib samast ajaperioodist pärineda Paide ordulinnuse kaheksanurkne valdustorn. Frangi-švaabi vürstikoja Oettingenidel ei pidavat olema sugulussidemeid Vestfaalist pärit baltisaksa Oettingenidega, kuigi vapikilbil leiab mõningaid sarnasusi[7].
1229–1294 elas Reini pfaltskrahv ja Baieri hertsog Ludwig II der Strenge (Range), kes sündis, suri ja resideeris enamjaolt Heidelbergis, mis asetseb 25 km Steinsbergist loode pool. Ludwig II oli Saksa-Rooma riigi kuurvürst ja mängis väga tähtsat rolli riigi ajaloos.
Umbes 1310. aasta paiku andis Konrad IV von Oettingen oma vara üle Ludwig II poegadele, pfaltskrahvidele Ludwig IV der Bayerile ja Rudolf I von der Pfalzile. 1310, 29. märtsi akti järgi sai Konrad küll oma vara tagasi[3], langes aga soosingust välja ning suri välismaal pagenduses. Samal ajal puhkes omakorda tüli Ludwigi ja Rudolfi vahel isa pärandusse kuuluva Ülem-Baieri hertsogkonna pärast. 1311 pantisid pfaltskrahvid Steinsbergi linnuse Hohenlohe krahviperekonnale. Pant küll lunastati kiiresti, ent 1314 Saksa-Rooma keisriks valitud Ludwig andis linnuse järgnevail aastail jälle Hohenlohedele kasutada.
1329. aastal alla kirjutatud Pavia omandijagamislepinguga otsustas keiser Ludwig IV, et Steinsberg koos Hilsbachiga langevad 1319 surnud Rudolf I poegade, pfaltskrahvide Rudolf I der Blinde (Pimeda) ja tema venna Ruprecht I der Rote (Punase) kätte[3].
1338 toimus Reinpfalzi (Kurfürstliche rheinische Pfalzgraftschaft) pärandi uus jagamine, millega Steinsberg koos Hilsbachiga jäid krahvidele Ruprecht I ja Ruprecht II. Ruprecht II oli Rudolf I kolmanda poja Adolf der Redliche (Õiglase) poeg ja tema ema oli Irmengard von Oettingen[3].
Alates 1350. aastast resideerisid linnuses kuurvürstlikud piirkonnafoogtid (kohtunikud). On märgitud, et 1369 kuulus linnuse juurde majandushoov-mõis veinipressiga ja üle 350 aakri maad[3].
1353 kinnitas Saksa-Rooma riigi keiser Karl IV Wenzel Steinsbergi pantimise Katzenelnbogeni krahviperekonnale, 1380/1381 oli linnus nende valduses[3]. Katzenelnbogenid resideerisid Hohensteinis Reini jõe keskjooksul, suguvõsa liikmed võtsid mitmeid kordi osa ristisõdadest ja 1280. aasta paiku oli orduvend Gerhard von Katzenelnbogen ka Liivi ordu maameistri kohusetäitja. 1332–1385 juhtis perekonda Wilhelm II von Katzenelnbogen.
1400. aastaks, ilmselt siis veel Katzenelnbogenite ajal, ehitati välja I zwinger-müür ümber pealinnuse koos algse väravaga[8]. Selle ja pealinnuse vahele jäi ka väike "improviseeritud" vallikraav, mis asetses tegelikult künka küljel.
1403 ja 1406 andis Saksa-Rooma keiser ja Reini pfaltskrahv, Wittelsbachidest pärinev Ruprecht III Steinsbergis välja mitmeid dokumente ja pantis linnuse 1407 maakrahv Hans d. A. von Leuchtenbergile[3] (Luchtenberge), mille tõttu viidi linnusepealik (Liivi ordus linnusekomtuur), kuurvürstlik õuemarssal ja õukonnanõunik Albrecht I von Berwangen 1409 sealt Brettenisse üle[9]. Ilmselt oli see Berwangenile rohkem auamet. Brettenis oli Kreichgau ametkonna keskus (Oberamt).
1410 jaanuaris panditi loss ajutiselt Reinhard von Sickingenile ("Schwarze Ritter" – must rüütel)[3]. Sickingenid olid samuti Brettenis tollal mitmel korral foogtid ja ametkonna pealikud. Reinhardi, kes oli Hagenau keiserlik maakonnafoogt ja Saksa-Rooma riigi Itaalia osa riigihoidja, poeg Schweiker oli ülemõuemeister kuningas Ruprechti juures.
Pärast kuningas Ruprechti surma sai 1410. aasta oktoobris testamendi järgi linnuse endale Otto I. von Pfalz-Mosbach, Mosbachi pfaltskrahvkonna asutaja[3]. 1448 langes Otto I kätte ka Pfalz-Neumarkt.
1422–1429 oli Steinsbergis piirkonnafoogti ametis Hans von Venningen. Seejärel viidi lõunapoolse Kreichgau foogtide asukoht üle Hilsbachi, ühte veinikäitisse (Amtskellerei). Härrade Venningenide hulgast tuli aja jooksul palju Steinsbergi linnusefoogte[10]. Juba 1361 oli Venningenide ministeriaalipere teenistuses Hilsbachis Oettingeni krahvide juures[11]. Ministeriaalil oli väljapaistva tegevuse ja hea teenistusega võimalik jõuda ka rüütliseisusse. Neidensteini linnusest pärit Siegfried von Venningen oli 1482–1493 kuni oma surmani Saksa ordu Saksamaa haru meister. Ordumeistreid ja piiskoppe oli sellest suguvõsaharust teisigi.
1436. aastaks, Reini pfaltskrahvide alluvuses, ehitati mäeküljele välja ka II zwinger-müür ümber I zwinger'i, ning osaliselt ka III zwinger-müür, mis kattis lõigu II väravakaitsetornist linnusemäe põhjaküljel kuni välisväravani mäe lääneküljel[8]. Sealt edasi läks maapind laugemaks ja moodustas künka ette selle lääneküljele avarama platsi.
1499 katkes pfaltskrahv Otto II von Pfalz-Mosbachi, kes oli ka metemaatik ja astronoom, surmaga sealsete pfaltskrahvide suguvõsaliin ja linnus tuli Pfalzi kuurvürstide suguvõsa peaharu kätte tagasi[12]. Kuurvürstkonnas oli võimul siis Philipp I von der Pfalz (Philipp der Edelmütige – Üllas).
Umbkaudu 1500. aastatesse on dateeritud lukuaugukujulised laskeavad, mis asetsevad esimeses ja teises zwinger-müüris, keskmises ja alumises väravatornis ja poolümarrondeelides. See tähendab, et algsed laskeavad on hiljem ümber ehitatud, n-ö kaasajastatud tulirelvade tarbeks[13].
1517 müüs kuurvürst Ludwig V von der Pfalz mõisakinnistuste vahetamise käigus Steinsbergi Hans Yppolit von Venningenile. Härrade Venningenide kätte jäi krahvilinnus kuni XX sajandi II pooleni. Lisaks Steinsbergile läänistati Venningenitele ka Weiler ja teisi mõisaid[10] Perekonna eri harud omasid eri aegadel ka mitmeid linnuseid, Steinsbergi omandamisega tekkis perekonna nn Hilsbachi liin.
1522–1523 viisid Venningenid oma valdustes reformatsiooni läbi[14]. Algul said neist luterlased, hiljem pöördus üks perekonnaharu katoliiklusse tagasi ja asendas hiljem väljasurnud protestantlikud harud.
1525. aasta 12. mail põletati linnus tänapäeva Edela-Saksamaal ja Elsassis 1524 puhkenud Saksa talurahvasõja käigus maha[3]. Kuna 30 m kõrgune valdustorn on kaugele üle ümbruskonna hästi näha, sai linnus nende sündmuste ajal omale hüüdnimeks "Kraichgau kompass"[15]. Eppingeni linn, kustkandist mässulised talupojad pärit olid pidi kahjutasuks maksma 7000 kuldnat. Kogu summat ei saanud siiski taastamiseks kasutada, sest pärast Hans Ypolit von Venningeni surma 1526 puhkesid Ludwig von Venningeni ja allodiaalse pärija Katharina Ulner von Dieburgi vahel pärimisvaidlused. Ulner von Dieburgid olid Lõuna-Hesseni piirkonna iidvana aadlisuguvõsa, kes kuulusid ka nn. "Frangi rüütelkonda" ja omasid Dieburgi linnust Darmstadtis. 27. juulil andis kuurvürst Ludwig V oma otsusega linnuse Venningenile, pärijanna pidi aga saama kompensatsiooniks 2000 kuldnat[3].
1527–1556 ehitati linnus varemetest taas üles. Rekonstrueerimine on tähistatud linnuses tänapäeval vapitahvlite ja aastadaatumitega. Pärast 1525. aastat ehitati saksa linnuseuurijate arvates Venningenide poolt pikk majandushoonete rivi pealinnuse põhjaküljele. Hooneploki keskmise sissekäigu kohale riputasid Venningenid 1527 oma vapitahvli kujutise. Võimalik, et nende ehitatud on ka mantelmüüri ülaserva ka nn "abortärklid" ehk suurtele kivikonsoolidele toetunud rippdanskrid (kuivkäimlad), mis asetsesid kuiva vallikraavi kohal. 1527 ehitati ümber pealinnuse lõunaküljel asetsev keldritega varustatud suurem haldushooneplokk – palee (Palas)[16]. 1556 on kirjutatud aastaarv pealinnuse väravatorni lõunaküljel asuva ja tänaseks kinnimüüritud ukse kohale, siis ehitati peaväravatorn ümber elumajaks[6]. Rohkem Venningenid linnust ei täiustanud.
Ligi 200 aastat elasid Venningeni isandad rahulikult oma linnuses, kuni 1718 Georg Friedrich von Venningen seal end kogemata maha lasi. 1719. aasta juunis läänistas pfaltskrahv Karl III Philipp von der Pfalz Steinsbergi linnuse Karl Ferdinand von Venningenile, kes oli teisest suguvõsaharust ja elas sinnamaani Eichtersheimis.
1759. aastast pärineval joonistusel linnusest ei ole valdustornil enam algset katust näha, samuti puudub see 1762. ja 1776. aasta illustratsioonidel. See on märk hooldamata linnuserajatisest, ilmselt lasti sel siis juba vaikselt laguneda. 1777 hävis pikselöögist ka ühe teise torni, arvatavasti ühe väravatorni katus[3].
1761 parandati Püha Anna kabelit, mis asub linnusekünka idaküljel asetseval platsil[3].
1779 laskis Karl Philipp von Venningel linnuselt kõik katused, sarikad ja laepalgid eemaldada[3]. Linnusekompleks lagunes nüüd ligi 200 aastat, kuigi mingeid väikseid remonditöid seal vahepeal ka toimus.
1792. aastal murti saksa linnuseuurijate arvates pealinnuse valdustorni sisse õuetasandil olev alumine sissepääs[17]
1885. aastast pärineb piltjoonistus, mis kujutab vaadet Steinsbergi linnusele põhja poolt. Katuseid ei ole säilinud, müürid on alles peaaegu täiskõrgusena, pealinnuse põhjaküljel on mantelmüüri ülaosas näha vana akenderivi[18].
1972 müüs Venningenite perekond linnusekinnistu Sinsheimi linnale. Linn hakkas linnust ja linnuseala korrastama[15]. Võeti ette restaureerimis- ja müüride kindlustamise töid, pealinnuse põhjapoolses hoonetiivas avati külastajatele restoran. Konserveeriti valdustorn, mõned pealinnuse hooned ning kaks ümbritsevat "vallikraavi" kaitsetornide ja -käikudega, mis avati ka külastajaile. 1976 on parandatud ja plommitud läänepoolset esimest zwinger-müüri[19].
2011–2016 investeeris Sinsheimi linn linnuse korrastamiseks 2,2 miljonit eurot. Linnuseehitiste kordategemise peale arvestatakse kuluvat ligi 30 aastat[20]. Mantelringmüüri lõuna- ja kaguküljel avati külastajatele kaitserinnatis vaateplatvormina. Rajati parkimisplatsid ja juurdepääsuteed, tõmmati elektrikaableid korraldati ümber ka veevärk ja sadevetesüsteem. 2017 eraldas linn lossimüüride restaureerimiseks 1,5 miljoni. eurot[21], millele lisandus Baden-Württembergi liidumaa mälestiste restaureerimise programmist samal aastal veel 238 580 eurot[22].
Vulkaanilisest kivimist mäe tipuplatool asetseb 12-nurkne ebareeglipärase 8–10 meetri kõrguse mantelringmüüriga ümbritsetud pealinnus[23], mille keskel platsil seisab kaheksanurkne ja 30 m kõrgune valdustorn[24]. Mantelringmüürile toetuvad ringikujuliselt arvukad majandus ja eluhooned. Hilisematel sajanditel lisati mäeküljele veel mitmeid zwinger-müüre, milles oli lisaks pealinnuse omale veel kolm väravat. Linnusemüürid on ehitatud kõvast liivakivist.
XII sajandi I poolel Werinhard Steinsbergi rajatud linnuses pole suuremat midagi teada, kuigi osa pealinnuse mantelringmüüri alumist, teistsugustest liivakiviplokkidest müüristikku oletatakse pärinevat tema ajast[25]. Pealinnuse kirdetipus on lahti kaevatud mantelmüüri all paiknev vanem vundament, mis nurgas on teistsuguse kulgemisega. Pärast mantelmüüri valmimist ehitati tõenäoliselt 1220. aastateks väravaava kohale ka eluhoone-kaitsetorn (Tür im Tor), kust hargnesid mõlemale poole ringmüürile ka kaitsekäigud. Algselt oli peavärav väike ja kitsas, hiljem ehitati see ümber gooti stiilis, seda laiendati ja kõrgendati kuni 4 meetrini, et rüütel hobusel ja kaubavankrid lahedalt läbi mahuksid[26]. Väravatornist lõuna poole piki müüri jäi kaev ja hobusetall, ning väike sepikoda kabjaraudade valmistamiseks[6].
Valdustorn on laotud suurtest tahutud liivakiviplokkidest, selle müüride paksus on allosas üle 4 meetri, ülalpool 3,5–4 meetrit. Sissepääs torni alt siseõue tasandilt, kuid ümarvõlvkaarega kitsas koridor viib nelinurksesse 2,5*2,5 m põhiplaaniga kõrgesse šahtitaolisse ruumi, mis on puidust vahvärgist trepikorrustega jaotatud neljaks tasandiks. Läbi šahtruumi ümara lae viib trepp järgmisele korrusele. See korrus on juba ümara kujuga, ning selle peal on veel neli korrust. Korruste laed on ehitatud kahes kihis üle üksteise eenduvatest kivikonsoolidest, milles esimene ja neljas korrus on kaetud paksude altpoolt ahenevate kiviplaatidega, mis moodustavad traditsioonilist võlvi tekitamata sileda lae ja põranda. Teine ja kolmas korrus on osaliselt kaetud konsooliringidele toetuva palklaega. Teiselt korruselt ulatub läbi kolmanda ka võimas kamin. Viies korrus moodustab avatud platvormi, mis on ümbritsetud meetripaksuse sakmelise kivist kaitserinnatisega. Valdustorni all on ka üks lisakeldrikorrus, millesse pääseb köiega läbi šahtruumi põranda tehtud kitsa avause. Sellist akendeta keldriruumi kasutati valdustornides (bergfried, donjon) tavaliselt vanglana (verlies, kerker). Saksa linnuseuurijate arvates ei asunud algne sissepääs torni siiski mitte maapinnatasandilt, vaid 11,8 m kõrgusel asuva ümara kujuga ruumi I tasandilt, kust käigutaoline ümarvõlviga "koridor-aken" viis linnuse välisküljeni ulatuva puidust tõsteplatvormiga galerii-sillani[27] (praeguseks hävinud), mis jooksis mantelmüüri ääres oleva hoone ülemisele või katusekorrusele. Alumine uks aga murti liivakivist müüritisse alles XVIII sajandi lõpus[28]. Samasugune kõrgus, liivakivitahukatest täpne vooderdus ja võlviehitus võrrelduna ülemiste korruste varakeskaegsete "koridori-akendega" jätab siiski mulje nende üheaegsusest.
Mantelmüüriga ümbritsetud pealinnuse lõunaküljel on massiivne "palee", milles olid esindussaal ja eluruumid, ida(kagu)küljel olid hobusetall ja sepikoda, ning teistes külgedes kaarjalt muud majandusruumid. Pealinnuse väravatorn (väravahoone) asetseb kirdeküljel, sealt läks juurdepääsutee poolkaares ümber linnuse põhjakülje Sinsheimist tulevale kaubamaanteele. Palee ehk rüütlisaaliga hoone oli keskajal vähemalt korruse jagu kõrgem ja arvatavasti käis sealtkaudu valdustorniga ühendustee. Palee all paiknesid ka keldrid. Mitme korruse jagu olid kõrgemad ka muud mantelmüürile toetuvad hooned, nagu näitavad akende ja käimladanskerite asukohad mantelmüüri ülaosas teistel külgedel.
Eeslinnus ehk zwinger-müürid moodustasid kaks ringi ümber pealinnuse ja nende püstitamisele hakati mõtlema alles tulirelvade ajastul. Teisi hooneid peale väravarajatiste ei ole seal teada. I kaitsemüüriring rajati XV sajandi lõpuks koos mingi lihtsa väravaavaga, mis jäi siiski kaitsemüüride vahele ja mida oli võimalik "tule all" hoida. II müüriring valmis XVI sajandi II veerandil ja seal paiknes ka tugevamalt kindlustatud nelinurkne II väravatorn koos tulirelvadele mõeldud lukukujuliste laskeavadega. Linnuseala loodekülge kattis juba kolmas kiht kaitsemüüri koos väravaehitisega, mis oli valminud samal ajajärgul. II väravatorni teisele korrusele pääses väravaava kohal jooksnud kaitsekäigu kaudu. Neljakandilise torni kolmas korrus oli selle lõunaküljel vastu värava ees seisvaid võõraid või sissetungijaid varustatud väikese kivist nn "viskeärkliga" või "piginukiga". Lisaks oli värava ette suunatud esimesel korrusel maast ülespoole inimesekõrgune laskeava. II zwinger-müür oli selle ida-, lõuna- ja lääneküljel kindlustatud ka laskeavadega varustatud poolümarate rondeeltornidega.
Sinsheimi linn hakkas linnusevaremeid korrastama ja renoveerima 1970. aastatest ja korrastustööd kestavad tänini – 2020. Hea ilmaga on valdustornist võimalik näha kümmekond kilomeetrit lõuna pool asetseva Ravensburgi linnuse siluetti[15]. Esimeses järjekorras tehakse korda, ja aastaks 2020 on suuremalt jaolt ka lõpetatud tööd valdustornis, seejärel vaadatakse üle pealinnuse müüritis. Viimases on mitmeid vahetamist vajavaid poorseid liivakiviplokke, mis eriti müüritise allosas on ilmastiku ja maapinna koostoimel väga rabedaks ja kohati pehmeks muutunud. Linnusemäelt on eemaldatud vanu kaski, mis müüre mõjutavad ja maapinnas vee äranõrgumist takistavad. Kavas on veelgi vanu puid mäeküljel maha võtta. Linnuse zwinger-müüride vahele on hiljuti (2019–2020) rajatud ka uutest vanalinna-tüüpi kividest juurdepääsuteed. Eeslinnuse zwinger-müürides paiknevad mõned poolümarad väikesed rondeelid on tegelikult mitmekorruselised, kuid praegu seestpoolt pinnast ja kive täis aetud, ega mitte vaadeldavad. Linnusemäe kogu lõunapoolne külg oli vanasti ja on ka praegu kuni Weileri linnakeseni kaetud viinamarjaistandustega.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
