Silvia Airik-Priuhka

From Wikipedia, the free encyclopedia

Silvia Airik-Priuhka (25. jaanuar 1926 Tallinn – 11. veebruar 2014 Stockholm) oli eesti luuletõlkija ja kirjanik.

Eluloolist

Silvia Airik lõpetas 1944. aastal Elfriede Lenderi Eragümnaasiumi ja põgenes samal aastal Soome kaudu Rootsi. Et ta vanemad jäid Eestisse, leidis ta Rootsis kasuvanemad – konsuli ja laevamaakleri Nils-Axel Brolini ja ta abikaasa Daisy. 1949. aastal abiellus insener Arnold (Harri) Priuhkaga ning neil sündis tütar Marika. Silvia Airik-Priuhka töötas raamatupidajana ning seejärel andis inglise ja saksa keele tunde. 1987. aastal pälvis Underi ja Adsoni Mälestusfondi stipendiumi.[1][2]

Teoseid

  • Est! Est! Est! Stockholm, 1980. ISBN 9188116003
  • Hammarbyhöjdeni Seppe. Stockholm, 1983
  • Vanaisa hingeke. Tallinn, 1992
  • Ilma nõela pistmata. Tallinn, 1997
  • Ma lillesideme võtsin. Tallinn, 1998
  • Toonela väraval. Tartu, 2004. ISBN 9985771230

Tõlkeid

  • Marie Under. Himlafjärd. Stockholm, 1963
  • Marie Under. Eftersken. Stocklholm, 1988. ISBN 9179702287
  • Laulan oma rootsi laulu. Tallinn, 2006
  • Marie Under. En stjärna föll. Tallinn, 2007. ISBN 9789949153350

Tunnustus

Viited

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.