Sichuan
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Sichuan [s'õ-tšhuan] (四川 (Sichuan; Sìchuān); 'neli jõge') ehk Sichuani provints (四川省 (Sichuan Sheng; Sìchuān Shěng); lühendid 川 (Chuan; Chuān), 蜀 (Shu; Shǔ) on provints Hiina Rahvavabariigi lääneosas.
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2023) |
| Sichuani provints | |
|---|---|
|
hiina 四川省 Sichuan Sheng (toonimärkidega: Sìchuān Shěng) | |
| Pindala: 485 000 km² | |
| Elanikke: 83 674 866 (2020) | |
| Rahvastikutihedus: 173 in/km² | |
| Keskus: Chengdu | |
 |
Sichuani on traditsiooniliselt nimetatud ka "Üleujutuste maaks" (天府之国 (Tianfu zhi guo; Tiānfŭ zhī guó)).
Sichuani halduskeskus on Chengdu, mis on olnud Hiina lääneosa kaubandus-, transpordi-, tööstus- ja kultuurikeskus.
Provintsi pindala on 485 000 km² (5,05% Hiina territooriumist; 5. koht Hiinas). Enne Chongqingi eraldamist 1977 oli Sichuan pindalalt (569 000 km²) Qinghai järel teisel kohal.
Elanike arv oli 80 418 000 (2010; rahvaloendus), 81 270 000 (2007) ja 86 730 000 (2002; 3. koht Hiinas). Enne Chongqingi eraldamist oli Sichuan kõige rahvarohkem provints.
Rahvastiku tihedus oli 168 in/km² (2007) ja 179 in/km² (2002; 21. koht).
Sichuan asub viljakas Punases nõos Tiibeti kiltmaast idas ning teda ümbritsevad mäed: läänest Himaalaja, põhjast Qinling ja lõunast Yunnani mägipiirkonnad.
Punane nõgu moodustab tasandiku.
Provintsi lääneosas domineerivad kõrgmägede ahelikud. Provintsi kõrgeim tipp on Himaalajasse kuuluv Gonggar (7556 m). Qinling põhjas ulatub ligi 4000 m kõrguseni. Lõunas ja kagus on Dalou mäestik (大娄山), mille tipud ulatuvad umbes 2000 meetrini.
Tähtsamad mäed on veel:
Läbi Punase nõo voolab Jangtse oma ülemjooksul ning ala on seetõttu Ida-Hiina suhtes ülesvoolu. Jangtse on Sichuanist läbi voolavatest jõgedest suurim ja veerikkaim. See jõgi moodustab suure osa provintsi lääne- ja lõunapiirist. Kuni Yibinini kannab ta nime Jinsha Jiang (金沙江 'kullaliivajõgi') nime, edasi Chang Jiang. Sichuan on nime saanud nelja Jangtsesse suubuva suurema lisajõe järgi. Need neli jõge on Min (岷江), Tuo (沱江), Jialing (嘉陵江) ja Wu (乌江). Viimane jääb väljapoole provintsi tänaseid piire. Suurematest jõgedest suubub Jangtsesse Panzhihua veel Yalong (雅礱江).
Sichuani keskne jõgi on Min, mis suubub Jangtsesse Yibinis.
Punases nõos valitseb lähistroopiline kliima. Et org on mägedega kaitstud, on seal aastas 350 öökülmata päeva, mistõttu on võimalik aasta läbi põldu harida. Eriti tähtis on põhjapiir, mille moodustab Qinling. Jaanuari keskmine temperatuur on sellest põhja pool 0 °C, sellest lõuna pool asuvas Sichuanis aga 8 °C. Suvised keskmised temperatuurid on 30 °C ringis. Aasta keskmine sademete hulk on 1000 mm kandis ning pilvisuse ja udu rohkuse tõttu on Punases nõos ainult 25–30 päikesepaistelist päeva aastas. Mitmed linnad on üsna saastunud õhuga.
Seevastu mägipiirkondades, mis ümbritsevad Punast nõgu, ning lääneosas, mis jääb Tiibeti kiltmaale, on kliima märgatavalt külmem ja kuivem.
Mitmekesine pinnamood ja vahelduvad ilmastikuolud on loonud soodsad tingimused rikkalikule taimestikule.
Provintsis on üle 7,46 miljoni ha metsa.
Üks viiendik Hiina "elavatest fossiilidest", näiteks metasekvoia ja kataia, on Sichuani endeemid.
Neljas mäestikus elavad kaitsealadel bambuskarud ja hiidpandad. Tähtsaim looduskaitseala on Wolong.
ISO 3166-2 kood on CN-51.
Hiina Kommunistliku Partei Sichuani Provintsikomitee sekretär on Ke Zunping.[viide?]
Provintsi kuberner on Huang Qiang.[viide?]
Sichuani lääneosa, mis hõlmab üle kolmandiku provintsi territooriumist, kuulus 1955. aastani ajaloolises Khami piirkonnas asunud Xikangi provintsi (西康省) koosseisu.
Chongqingi linn koos juurdekuuluva alaga eraldati 14. märtsil 1997 Sichuani koosseisust ning muudeti provintsitasandi haldusüksuseks.
Sichuani provints jaotub praegu 18 ringkonna õigustega linnaks ja 3 autonoomseks ringkonnaks:
Maakonnataseme haldusüksusi on 181 (120 maakonda, 43 linnamaakonda, 14 linna, 4 autonoomset maakonda), vallataseme haldusüksusi 5144, valdu 2816 (1882 suurvalda, 211 kvartalit, 102 rahvusvalda).
Enamik elanikke on hiinlased (95%), kes elavad kogu provintsis. Suurem osa rahvastikust elab tasandikul ning seal domineerivad hiinlased. Mägialad on hõredalt asustatud ning seal elab märgatavalt vähemusrahvusi.
Tähtsamad vähemusrahvused tiibetlased (1,5%), jiid (2,6%), tsjangid (0,4%) ja nasid elavad provintsi lääneosas, mis oli osa ajaloolise Tiibeti piirkonnast Khamist. Sichuanis elavad ka hmongid.
Paljud Sichuani hiinlased räägivad hiina keele sichuanhua murret (四川话).
Keskmine eluiga oli 1997. aastal 69,7 aastat.
Sichuan on tähtis siseimmigratsiooni lähtepiirkond. Sealt pärineb palju rändtöölisi.
Sichuani provints tervikuna on valdavalt agraarne. Valitsus ajab siiski aktiivset majanduspoliitikat ning on rajanud Chengdusse ja Mianyangi erimajandustsoonid.
Sisemaaprovintside seas on Sichuan suhteliselt jõukas, kuigi ta ei suuda võistelda Guangdongi ja teiste rannikupiirkondadega.
Sichuani sisemajanduse kogutoodang oli 2002. aastal 488 miljardit jüaani, 2003. aastal 545 miljardit jüaani (9. koht Hiinas), 2008. aastal 1,25 triljonit jüaani.
Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 2003. aastal 6270 jüaani (26. koht) ja 2008. aastal 15 378 jüaani.
2000. aastal oli inimeste keskmine aastasissetulek linnas 5894 jüaani, maal 2768 jüaani. Detsembris 2007 tõsteti miinimumpalka 450 jüaanini kuus.
Sichuan on valdavalt riisikasvatuspiirkond, kuid seal toodetakse märkimisväärsel määral ka maisi, bataati, nisu, rapsi ja soja. Levinud on ka puuvilja ja tsitrusviljade kasvatamine. Toodetakse sealiha ja siidi.
Põllumajandustoodangu maht tõusis aastatel 1994–1999 aastas keskmiselt 5,6%, jõudes 144,5 miljardi jüaanini.[viide?]
Sichuanis kaevandatakse rauda (Panzhihua lähedal), titaani, vanaadiumi ja koobaltit.
1999. aastal oli Sichuani tööstustoodangu maht 390 miljardit jüaani. Peale rasketööstuse (raud, teras, energiatootmine) on arenenud ka kergetööstus: puidutöötlemine, siiditööstus ja toiduainetetööstus.
Jangtse jõele naaberprovintsis Hubeis rajatakse Punase nõo, naaberprovintsi Yunnani ning allavoolu paiknevate alade üleujutustega võitlemiseks Kolme Kuristiku tamm (hüdroelektrijaam), millest saab maailma suurim tamm. Osa hiinlasi tervitab seda projekti kui sammu alternatiivsete energiaallikate suunas. Teised on seda kritiseerinud, sest see toob kaasa inimeste massilise ümberasustamise, jätab vee alla arheoloogilised objektid ning teeb ökoloogilist kahju.
Sichuan lülitati 1950. aastatel Hiina raudteevõrku. Sellest ajast saadik on Chengdu Hiina lääneosa tähtsaim raudteesõlm. Sichuani riigi teiste osadega ühendavad raudteed lähevad põhja suunas Baoji kaudu Xi'ani, lääne suunas Chongqingi kaudu ja lõuna suunas Xichangi kaudu Kunmingi.
1998. aastal oli Sichuani raudteede kogupikkus 2693 km.
Lääne suunas viib Kangdingi kaudu väljaehitatud maantee Tiibetisse.
Maanteede võrk on alles väljaehitamisel. 1998. aastal oli 550 km maanteed [Chongqing]]i, Chengdu, Mianyangi ja Xinjini vahel.
Chengdus on Shuangliu rahvusvaheline lennujaam.
Provintsi territooriumilt ja selle naabrusest pärinevad kohalikud kultuurid, mis ulatuvad tagasi vähemalt 15. sajandisse eKr (Shangi dünastia lõppu).
9. sajandil eKr tekkisid kultuuri- ja halduskeskused Shu (蜀; praegu Chengdu) ja Ba (巴; praegu Chongqing), kus rajati kaks rivaalitsevat riiki.
Shu olemasolu avastati alles 1986. aastal väljakaevamistel väikeses Sanxingdui (三星堆 (Sān Xīng Duī)) külas Guanghani maakonnas (廣漢 (Guǎng Hàn)). Arvatavas Shu riigi linnas läbi viidud kaevamised andsid hindamatut arheoloogilist teavet.
Kuigi Qini riik hävitas Shu ja Ba tsivilisatsiooni, annekteerides need riigid 316 eKr, kiirendas Qini valitsus Sichuani edasijõudmist tehnika ja põllumajanduse alal, mis oli võrreldav Huang He jõe oru omaga. Dujiangyani irrigatsioonisüsteem, mis rajati 3. sajandil eKr Li Bingi (李冰 (Lǐ Bīng)) juhtimisel, oli tolle aja moderniseerimise sümbol. See koosnes reast tammidest ning suunas Jangtse suure lisajõe Mini veed ümber põldudele ja leevendas üleujutusi. See ja mitmed muud rajatised suurendasid märgatavalt piirkonna viljasaaki. Piirkonnast sai Qini-aegse Hiina ühendamise peamine toidu- ja inimeste allikas.
Piirkonnas oli rikkalikult mitmesuguseid maake. Peale selle oli piirkond tähtis ka sellepärast, et see asetses kaubateel Huang He jõe orust edelasse välismaale, eriti Indiasse.
Sichuani alal oli ka suur sõjaline tähtsus. Et läbi Punase nõo voolab Ida-Hiinast ülalpool Jangtse jõgi, said laevastikud hõlpsasti allavoolu sõita. Sellepärast on piirkonnas ajaloo vältel olnud paljude auahnete sõjaväelaste baasid ning Hiina valitsuste pelgupaigad.
Iseseisvaid riike on rajatud vähe. Niipea kui mõne Hiina dünastia võim kokku varises, olid sichuanlased alati esimeste seas, kes kasutasid segadust ära oma kuningriigi rajamiseks. Nii oli see aastal 24, kui Gongsun Shu laskis end Punakulmude ülestõusude ajal kutsuda Shu kuningaks. Tema võim kestis 36. aastani, mil Guangwudi (光武帝) selle kukutas.
Kui Kollaste Turbanite ülestõusust algas Hani dünastia langus, rajas Zhang Lu (张鲁) Sichuanis ja Shaanxi lõunaosas taoistliku teokraatia (186–216), mis põhines tema vanaisa Zhang Daolingi (张道陵) õpetusel.
Kui Hani riik kokku varises, rajas Liu Bei (刘备/劉備) 221 Shu riigi (Shu-Han; 蜀汉), mis oli üks Kolmevalitsusele nime andnud kolmest riigist. Shu riik on Sichuanis rajatud riikidest kuulsaim.
Shu riigi vallutas esimesena Jini dünastia (265–420) Hiina ühendamise käigus.
Tangi dünastia ajal oli seal Tiibeti-vastase võitluse tallermaa.
Lõuna-Songi dünastia (1127–1279) rajas koordineeritud kaitse mongoli Yuani dünastia vastu Sichuanis ja Xiangyangis, mis osutus edukaks, kui Möngke-khaan Sichuanis loomulikku surma suri. Lõpuks murti kaitseliin läbi. Selleks kasutati esimest korda ajaloos tulirelvi (kuus aastat kestnud Xiangyangi lahingu (Xiangyangi piiramise) ajal).
1930. aastatel olid Sichuani põhjapoolsed osad juba Hiina Kommunistliku Partei kontrolli all. Aastal 1935 läbis Sichuani Suur looderetk. Üks julgemaid aktsioone oli Ludingi silla vallutamine tormijooksuga.
Aastal 1936 oli Sichuanis suur põud, mis tõi kaasa näljahäda.
Pärast Wuhani vallutamist Jaapani vägede poolt viis Hiina Vabariik Chiang Kai-sheki (Jiang Jieshi juhtimisel) oma pealinna üle Chongqingi. Rohke pilvisus ja udud ei võimaldanud jaapanlastel Sichuani ja Chongqingi täpselt pommitada.
Aastal 1949 pärast Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamist rajati Edelabüroo Sichuanis sündinud Deng Xiaopingi juhtimisel, et kindlustada Hiina KP võimu selles piirkonnas. Detsembril 1949 vallutasid kommunistid Chongqingi, mis oli Guomindangi viimane tugipunkt mandril.
Aastal 1975 sai Sichuani parteisekretäriks Zhao Ziyang, kes tegi esimesed turumajanduslikud reformid põllumajanduses.
Sichuani piirid on vimase 500 aasta jooksul jäänud suhteliselt muutumatuks. (Aastal 1955 liideti provintsiga siiski osa Xikangi provintsist.) Ent aastal 1997 moodustati Chongqingi linnast ja naaberlinnadest Fulingist ja Wanxian provintsitasandi linn Chongqing. Eesmärgiks oli forsseerida Hiina läänepiirkondade arengut ning koordineerida inimeste ümberasustamist Kolme Kuristiku tammi juurest.
UNESCO maailmapärandi nimekirjas on
Sichuani profispordivõistkondade seas on
Sichuanis toimub nime poolest Bertolt Brechti näidendi "Hea inimene Sezuanist" tegevustik.
