Squash

Seinatennis ehk squash [sku`ošš] (inglise keeles ka squash rackets) on Suurbritannias tekkinud tennisega sarnanev pallimäng.

Seinatennises võib palli liikumiskiirus kohati olla ligi 200 km/h. Kuigi pall kaotab pärast seinapuudet kiiruse, on mängijad vaid mõne meetri kaugusel seinast ja peavad kiiresti reageerima. Eduka mängu aluseks on õige reketi käsitsemine, mis võimaldab hetkega olla valmis nii eest- kui ka tagantkäelöökideks. Seinatennis kuulub ühe osana ka reketloni koosseisu, kus samas mitmevõistluse matšis võisteldakse lisaks veel tennises, lauatennises ja sulgpallis.

Seinatennise ajalugu

Maailmas

Seinatennis on arenenud mängust rackets, mis tekkis 19. sajandi alguses ühes Londoni vanglas. Reketi- ja pallimängud olid tol ajal väga populaarsed ning oma igapäevase treeningu käigus hakkasid vangid palli reketiga vastu seina lööma.

1820ndatel levis rackets Inglismaa koolides, s.h Harrowsis. Viimast peetaksegi seinatennise sünnikohaks. Nimelt avastasid Harrowsi õpilased peagi, et kui racketsi pall augustada, siis seinaga põrkumisel litsub pall laiaks (ingl squash) ning tekib palju erinevamaid löögivõimalusi. Ühtlasi nõudis see mängijatelt suuremat pingutust, sest enam ei saanud oodata, kuni pall sinuni tagasi põrkab nagu racketsis.

1864. aastal ehitati Harrows esimesed neli seinatenniseväljakut ning mängust sai omaette spordiala. Mäng kogus üha populaarsust ning ka teistes koolides hakati väljakuid avama.

Nagu iga uue spordiala väljakujunemisel ei olnud ka seinatennises algusaastatel rahvusvahelisi standardeid, mistõttu tekkisid mõningad erinevused seinatennise mänguviisis ja varustuses. Kujunesid välja kaks peasuunda: soft ball ja hard ball. Esimene levis Inglismaal ja seda mängiti n-ö pehme palliga, väljakul, mille laiuseks 21 jalga (u 6,4 m) ja teist Põhja-Ameerikas n-ö kõva palliga, väljakul, mille laiuseks 18,5 jalga (u 5,6 m). Mõlema väljaku pikkus oli 32 jalga (u 9,75 m).

Esimesed spordialaga seotud alaliidud asutati 1907. aastal USA-s (US Squash Racquets Association) ja 1911. aastal Kanadas (Canadian Squash Racquets Association). Inglismaal kinnitati seinatennise reeglid 1908. aastal Tennise ja Racketsi Liidu alla kuuluvas seinatennisekomitees. Alles 1928. aastal asutati eraldi Squash Rackets Association.

Seinatennis oli olümpiamängude kavas 1908. aastal, nii üksik- kui ka paarismängu võitsid seal Suurbritannia sportlased.

1966. aastal toimus Londonis mitme riigi (Austraalia, Suurbritannia, India, Pakistani, Uus-Meremaa, USA, Kanada, Lõuna-Aafrika Vabariigi, Araabia Ühendemiraatide) seinatennise mängijate kohtumine, mille käigus loodi Rahvusvaheline Seinatennise ja Racketsi Ühendus (International Squash Rackets Association). 1992. aastal muudeti liidu nime ja seni on see World Squash Federation (WSF).

Eestis

Seinatenniseelu Eestis sai alguse 7. augustil 1993, kui Tallinnas Harjuoru võimlas avati Eesti esimene seinatenniseklubi. Kuna neljale väljakule tuli lisa alles aastaid hiljem, on kõik Eesti seinatennise tänapäeva tipptegijad oma esimesed seinatennisesammud astunud Harjuorus. 1994. aasta kevadel toimusid esimesed Eesti meistrivõistlused.

Mitteametlikult sai seinatennis populaarseks siis, kui hakati ehitama paneelmaju, mille otsaseintes polnud uksi ega aknaid. Näiteks "Tartu maja" paneelmaja projekt ja muud hrustšovkade järgsed projektid. Seinad olid soojustamata, autosid oli vähe ja seega leidus paneelmajade rajoonides küllaldaselt võimalusi mängimiseks. Reeglid olid siis n.ö. kodukootud või tambiti lihtsalt ilma reegliteta.

Esimeseks Eesti meistriks tuli Rauno Tiesel. Kolmandal tegevusaastal tehti algust Tallinna karikavõistlustega, millest hiljem kasvasid välja Eesti karikavõistlused. Esimesed karika võitis aastatel 1995–1996 Marko Kristjanson. 1997. aastal pandi alus Eesti Squashi Liidule, millest hiljem sai Eesti Squashiföderatsioon.

4. aprillil 1998 võeti ESqL vastu Euroopa Seinatennise Liitu, samal aastal sai Eesti Squashi Liidust Eesti Spordi Keskliidu liige, hiljem ka Eesti Olümpiakomitee liige.

Tulemuste poolest valitses aastatel 1996–2000 suveräänselt Philip Verzun, kes tuli 5 aastat järjest Eesti meistriks. Verzuni valitsemisajale tegi 2001. aastal lõpu Paavo Piik, kuid 2002. ja 2003. aastal võidutses taas Verzun. Rahvusvahelisel suurel areenil pole läbimurdeni siiski jõutud, vähesed võidud on tulnud juunioride tasandil. 2002. sügisel sai Eesti võistkond Slovakkias Developing Nations Cupil (millest hiljem kasvas välja European Nations Challenge Cup) Slovakkia ja Horvaatia järel kolmanda koha. 2006. aastal üllatas Eesti naiskond Poolas peetud ENCC-l ja võitis esikoha. Aasta hiljem kordas Lätis peetud võistlustel sama saavutust aga meeskond.

Eesti seinatennisemaastik pole enam Tallinna-keskne, seinatennist saab mängida ka Pärnus, Kuressaares, Tartus, Narvas, Võrus, Tabasalus ja Tääksis. Ala harrastajaid on üle 1000, võistlustest võtab igal aastal regulaarselt osa 75–100 mängijat. 40 parimat moodustavad A-liiga, kõikidele teistele seinatennisehuvilistele on antud võimalus kaasa lüüa B-liigas. Tähtsaimaks jõuprooviks on mais korraldatavad Eesti meistrivõistlused, lisaks toimuvad 6-etapilised Eesti karikavõistlused meeste, naiste ja seenioride klassis. Noored seinatennise mängijad saavad võistluskogemusi 6-etapilisel Dunlop Cupil. Mitmed mängijad esinevad ka Soome liigas (Helsinki East Squashi klubis ja Sq-88 klubis).

Varustus

Seinatennise mängimiseks on vaja spetsiaalset reketit ja palli. Olulised on ka jalanõud, mis peavad olema heleda tallaga, et mitte määrida põrandaid. Lisaks võib kasutada ka silmakaitsmeid (mask või prillid).

Pall

Seinatennise palle valmistatakse kummist. Palli diameeter on 40 mm (± 0,5 mm) ja kaal 24 g (± 1 g). Soovitatav on mängida oma tasemele vastava palliga. Enne mängu alustamist on kindlasti vaja pall soojaks mängida. Võistluspalli on kõige raskem soojaks saada, see nõuab kiiret mängu ja tugevaid lööke. Seetõttu ei ole soovitatav algajatel selle palliga mängida, sest külma palliga ei saa õiget mängurõõmu kätte. Näitena Dunlopi pallid:

Max – sinist värvi ja teistest pallidest pisut suurem. Algajate pall. Põrkab kergemini kui teised pallid. (Karakalil punase täpiga.)
Progress – täppideta must pall. Harrastajatele. (Karakalil valge täpiga)
Competition – üks kollane täpp. Kasutatakse enamasti treeningutel.
Pro – kahe kollase täpiga pall. Kasutatakse võistlustel.

Reket

Seinatennise reketid valmistati algselt puidust, hiljem hakati valmistama alumiiniumist reketeid. Tänapäeval on põhiliselt kasutuses grafiidist või grafiidisegust valmistatud reketid. Reketi pikkus võib olla kuni 686 mm ja laius 215 mm. Reket ei tohi kaaluda üle 255 grammi. Tavaliselt on reketite kaal vahemikus 120–180 grammi.

Väljak

Seinatennise väljaku mõõtmed on 9,75 m x 6,4 m. Põranda kohal peab olema vähemalt 5,64 m vaba ruumi, kuid soovitatavalt rohkem. Väljaku põrandad on puidust, seinad üldjuhul betoonist, kuid kasutatakse ka tugevat lamineeritud saepuruplaati. Väljaku tagumine sein tehakse tavaliselt karastatud klaasist. Publikule parema jälgimise võimaldamiseks on hakatud tegema ka üleni klaasseintega väljakuid, mis võimaldab seinatennist jälgida neljast küljest ning on ka teleülekannete tegemiseks sobivam.

Edukamad mängijad

Alates 1933. aastast, kui toimusid esimesed meeste Suurbritannia lahtised meistrivõistlused seinatennises (tol ajal võrdsustati see võistlus maailmameistrivõistlustega), kuni siiani on maailma seinatennise edetabelites domineerinud mängijad Suurbritanniast ja tolle kunagistest asumaadest (Austraalia, Uus-Meremaa, India, Pakistan, Egiptus).

Nende riikide edukus on kergesti seletatav, kuna arvatakse, et just Briti sõdurid olid esimesed, kelle kaudu seinatennis tollastes asumaades levima hakkas. Mängu populaarsuse tõustes ehitati nendes riikides juurde üha uusi väljakuid, mis võimaldas laiadel massidel seinatennist mängida ning ei läinud kaua, kuni sealt esimesed tipud tõusid.

Esimesed Suurbritannia lahtised meistrivõistlused võitiski egiptlane F. D. Amr Bey ja tal õnnestus seda saavutust korrata veel neljal korral. Aastatel 1947–1950 oli taas edukas egiptlane, seekord M. A. Karim, võites Suurbritannia lahtised meistrivõistlused neljal järjestikusel aastal.

1951–1963 ja 1982–1994 hoidis Suurbritannia lahtiste meistrivõistluste esimest kohta enda käes Khanide dünastia Pakistanist. Hashim (1951–1958) (esimene võit 35-aastaselt), Roshan (1957), Azam (1959–1962), Mohibullah (1963), Jahangir (1982–1992) ja Jansher Khan (1993–1994).

Jahangir Khan, kes on 2020. aasta seisuga Maailma Seinatennise Liidu asepresident, domineeris maailma seinatennises 14 aastat, kes tuli 10 korda Suurbritannia meistriks, 8 korda maailmameistriks ja oli rahvusvahelistel võistlustel võitmatu viis ja pool aastat.

1964. aastal katkestas Khanide dünastia võidud Suurbritannia lahtistel meistrivõistlustel iirlane Jonah Barrington, tuli Suurbritannia meistriks kokku kuus korda. Pärast teda osutus edukaimaks mängijaks austraallane Geoff Hunt, kes tuli aastatel 1969–1981 Suurbritannia meistriks kaheksa korda.

Naiste Suurbritannia lahtised meistrivõistlused seinatennises toimusid esimest korda juba 1922. aastal ja esimeseks meistriks tuli J. I. Cave. Kuni 1960. aastani tulid meistriks vaid Inglismaa mängijad. Janet Morgan (hiljem Shardlow) tuli aastatel 1950–1958 meistriks kümme korral.

Pärast Janet Morganit võitis Suurbritannia meistrivõistlused läbi aegade kuulsaim naismängija austraallane Heather McKay, kes püsis meistrivõistluste tipus 1966–1977 ja oli kogu oma karjääri jooksul võitmatu (rahvusvahelistel võistlustel koguni 19 aastat!).

Pärast teda oli võistlustel edukaim uusmeremaalane Susan Devoy, kes võitis Suurbritannia lahtised meistrivõistlused 8 korda aastatel 1984–1992.

Vaata ka

Eesti Squashiföderatsioon (algselt Eesti Squashi Liit)