Sulgpall

Sulgpall (vananenud nimetus bädminton) on kahe vastaspoole, enamjaolt kahe, aga ka nelja mängija vahel mängitav sportmäng. Sulgpall meenutab nii tennist, sest seda mängitakse reketitega, kui ka võrkpalli, sest mängijate vahel on suhteliselt kõrgel asuv võrk.

Mäng kuulub ühe alana neljast ka reketloni koosseisu (ülejäänud on tennis, lauatennis ja squash).

Sulgpalliks nimetatakse ka palli, millega seda mängu mängitakse.

Sulgpallisarnaseid sportmänge on ajaloo vältel harrastatud Hiinas, Indias ja Kreekas. Tänapäeva sulgpall tekkis aga 1860. aastal Inglismaal. Esimest korda mängiti seda Beauforti hertsogi valdustes Gloucestershire'is. Ingliskeelse nimetuse badminton sai mäng hertsogi residentsi (Badminton House) järgi.

Rahvusvahelise Sulgpalliföderatsiooni (International Badminton Federation; IBF) asutasid 5. juulil 1934. aastal 9 riiki. Praegu on selle ühenduse ingliskeelseks nimetuseks The Badminton World FederationT (BWF) ja seal on 201 liiget.

3. mail 1977. aastal peeti Malmös esimesed maailmameistrivõistlused sulgpallis.

Olümpiaalaks sai sulgpall Barcelonas 1992. aastal See on kaasa aidanud selle spordiala populaarsuse suurenemisele nii Aasia maades kui ka Suurbritannias ja Skandinaavias.

Suur osa tänapäeva tippsulgpalluritest pärineb Ida-Aasiast, näiteks Indoneesiast, Hiinast ja Malaisiast.

Sulgpalli ajalugu maailmas

Sulgpalli ajalugu ulatub üle 3000 aasta tagasi, sellesarnast mängu harrastati juba Antiik-Kreekas ja Egiptuses. Hilisemal ajal Euroopas tunti sulgpalli laste hulgas nimede battledore ja shuttlecock all – selles mängus lõid kaks mängijat tillukeste reketitega sulgedest palli edasi-tagasi. Indias tunti sarnast mängu 18. sajandil poona nime all. Oma koloniaalvaldustest koju tagasi pöördunud Briti ohvitserid tõid sulgpalli India versiooni tagasi Euroopasse umbes 1860. aastatel. Nad küll tutvustasid seda mängu oma sõpradele üsna usinalt, kuid tõsisemat huvi äratas sulgpall alles pärast Beauforti hertsogi 1873. aastal oma Gloucestershire'is asuvas Badmintoni-nimelises maamajas korraldatud pidu. Tollal ei olnud sulgpalli kohta veel kindlat nimetust, seda nimetati badmintoni mänguks, millest hiljem kujuneski välja mängu ametlik ingliskeelne nimetus badminton.

Kuni 1887. aastani mängiti Inglismaal sulgpalli Indiast pärit reeglite järgi. Need olid aga inglaste meelest vasturääkivad ja segadusseajavad. Kuna algselt väike sulgpallurite seltskond oli jõudsalt uusi liikmeid värvanud, jõuti 1887. aastal oma klubi (Bath Badminton Club) moodustamiseni. Ühena oma esimestest tegemistest standardiseeris klubi reeglid, tehes need sobivaks inglaslikule mõtteviisile. See tollal väljatöötatud eeskiri on siiani sulgpalli alus. Aastal 1893 moodustati Inglise Sulgpalli Assotsiatsioon (Badminton Association of England), mis pani end maksma üle klubide. Uus seltskond vaatas üle ka reeglid, mis pärast täiendamist ja parandamist said aluseks üle maailma levima hakanud mängule – sulgpallile.

Inglismaalt levis sulgpall kiiresti USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale ning tegi suuri edusamme Euroopas edasi liikudes. Algselt vaid meeste harrastatud mäng võitis kiiresti poolehoidjaid ka naiste hulgas ja edaspidi olid sulgpallurite hulgas võrdselt esindatud nii naised kui ka mehed.

Esimesed üleinglismaalised meistrivõistlused meestele peeti 1899. aastal ja naiste seas selgitati parim juba sellele järgneval aastal. Need esimesed turniirid loeti siiski mitteametlikeks ja seetõttu tähistab aasta 1904 ametlike üleinglismaaliste (All England) matšide algust. Sulgpalli populaarsuse kasvu Briti saartel iseloomustab fakt, et 1920. aastal oli seal 300 sulgpalliklubi, 1930. aastal umbes 500 ja varsti pärast II maailmasõja lõppu juba üle 9000 klubi.

Esimene organiseeritud sulgpalliklubi USA-s asutati aastal 1878 New Yorgis (Badminton Club of the City of New York). See klubi on pidevalt tegutsenud tänapäevani ja seega vanim tegutsev sulgpalliklubi maailmas.

Aastal 1934 moodustasid 9 maad – Kanada, Taani, Inglismaa, Prantsusmaa, Iirimaa, Holland, Uus-Meremaa, Šotimaa ja Wales – Rahvusvahelise Sulgpalli Föderatsiooni (IBF), mille liikmeskond kasvas aasta-aastalt. 1939. aasta märtsis otsustas IBF, et on aeg kutsuda ellu rahvusvahelised võistlused. IBF-i president Sir George A. Thomas pani võitjameeskonnale välja karika. Sõja- ja sõjajärgse sulgpallipuuduse tõttu lükkusid esimesed Thomas Cupi matšid aastatele 1948–1949. Rahvusvahelistele naiskondadele mõeldud sulgpallimeistrivõistluste idee kerkis esile 1950. aastal, kuid võistluste organiseerimine jäi rahapuudusel katki. Mõtet ei maetud siiski maha ja viimaks otsustati alustada iga kolme aasta tagant läbiviidava turniiriga. Karika parimale naiskonnale pani välja proua H. S. Uber Inglismaalt ja esimene turniir Uberi karikale (Uber Cup) toimus 1956–1957. Sellest ajast on IBF-i ülemaailmsel tasemel korraldatavate turniiride arv tõusnud seitsmeni: lisaks Thomas ja Uber Cupile (mees- ja naiskondadele) ka maailmameistrivõistlused, Sudirman Cup (segavõistkonnad), juunioride MM, maailma GP-finaal ja maailma karikavõistlused. Täieõiguslikuks olümpiaalaks sai sulgpall 1992. aastal Hispaanias Barcelonas.

Tänapäeval eksisteerib justkui kahte sorti sulgpalli. Ühte neist mängitakse aedades ja piknikuil, teist aga võistlusspordina, kuid spetsiaalsetes sisehallides tehniliselt väga kõrgetasemelise varustusega.

Moodsad sulgpallireketid on süsinikgrafiidi, keraamika, alumiiniumi ja terase eri proportsioonides sulamid, mis on väga kerged (< 100 g) ja väga tugevalt keelestatavad. Võistlusspordis kasutatavad sulgpallid pole valmistatud mitte plastist, vaid korgist pallist ja selle lendu stabiliseerivatest sulgedest, ning kaaluvad 4,74–5,5 grammi.

Sulgpall meenutab väheke nii tennist kui ka võrkpalli. Seda mängitakse üks ühe või kaks kahe vastu (üksik- või paarismäng) väljakul pikkusega 13,41 m ja laiusega 5,18 m (üksikmängus) või 6,1 m (paarismängus), mis on jagatud keskelt 1,55 m kõrguse võrguga kaheks.

Mängijad löövad reketitega sulgpalli edasi-tagasi üle võrgu ja püüavad sundida vastast eksima (lööma palli võrku, väljakupiiridest välja või laskma selle oma väljakupoolele maha kukkuda). Punkti võib võita vaid serviv pool (nagu võrkpallis enne selle viimaseid reeglimuudatusi) – kui servinud pool eksib, läheb servimisõigus üle vastaspoolele; kui eksib aga servi vastuvõttev pool, võidab servija punkti ja võib jätkata servimist.

Kuni 20. sajandi lõpuni mängiti sulgpalli valdavalt vaid süsteemis "kolmest parem", st mängu võitmiseks pidi üks pool võitma kaks geimi. Üks geim mängiti 15 punktini, väljaarvatud naisüksikmängus, kus geim lõppes pärast 11. punkti saamist. Geimi lõpus viigiseisul 14 : 14 (10 : 10) võis servi vastuvõttev pool valida, kas jätkatakse mängu veel ühe või kolme punkti võiduni, st kas geim lõppes endiselt pärast ühe poole 15. (11.) punkti saavutamist või jätkati mängu seni, kuni üks pooltest oli võitnud 17 (13) punkti.

Juba 1999. aastal hakati katseliselt rakendama uut, eelkõige televisiooniülekannetele sobivamat, süsteemi – mängu võitmiseks on tarvis võita kolm geimi, kusjuures üks geim mängitakse seitsme punktini (geimi lõpus viigiseisul 6 : 6 võib servi vastuvõttev pool valida, kas jätkatakse mängu veel ühe või kahe punkti võiduni). Maailmameistrivõistlustel peaks uus süsteem esimest korda kasutust leidma 2002. aastal.^[viide?]

Sulgpalli ajalugu Eestis

Esimese Eesti Vabariigi ajast on teada, et sulgpalli mängiti Tallinna Kommertskoolis, ilmselt kehalise kasvatuse tunnis. Mänguks vajalik varustus – reketid, pallid ja võrk – laenutati tolleaegsest Inglise saatkonnast.

Sulgpalli edasine levik Eestis (Eesti NSV-s) on tihedalt seotud selle mängu levikuga NSV Liidus. Aastal 1957 peeti Moskvas ülemaailmse noorsoo ja üliõpilaste festivali raames esimesed suuremad sulgpallivõistlused NSV Liidus. Sellest alates võibki rääkida sulgpalli kui võistlusspordi levikust 1/6-l planeedist. 1962. aastal korraldati üleliidulised võistlused kosmonautide karikale, 1963. aastal asutati NSV Liidu Sulgpalli Föderatsioon ja peeti esimesed üleliidulised meistrivõistlused.

Eesti NSV-sse jõudis sulgpall sel samal 1957. aastal, kui Moskvas kinkisid Aasia üliõpilased Joann Lõssovile sulgpallivarustuse komplekti. Tuntud korvpallur ja treener töötas tollal TPI-s, kus ta kingiks saadut ka üliõpilastele kasutada andis. Võimalusest tegeleda uue sportmänguga haaras kinni TPI kehalise kasvatuse õppejõud Harri Erm, kes hakkas juhendama üliõpilaste sulgpallitreeninguid.

Esimesed võistlused Eestis toimusid 1963. aastal TPI lahtiste võistlustena, mis muide toimuvad siiani. Üleliidulistest võistlustest võtsid Eesti NSV sulgpallurid esimest korda osa 1964. aastal. 1964. aastal asutati ka Eesti NSV Sulgpalliföderatsioon (reorganiseeriti Eesti Sulgpalliföderatsiooniks 25. oktoobril 1989). Aastal 1965 viis oma võistluse läbi ka Tallinna Lastestaadion (instruktor Villi Vainola juhtimisel), millest võtsid osa ka hiljem NSV Liidus medaleid võitnud õed Reet ja Riina Valgmaa, kes mängisid noormeeste vastu.

1965. aastal toimusid Tallinnas Luise tänava võimlas ka esimesed Eesti meistrivõistlused sulgpallis. Võitsid Jüri Tarto ja Helle-Mall Pajumägi (kõigi Eesti meistrite nimed läbi aegade leiab Eesti meistrivõistluste lehelt).

1965. aastal toimus ka esimene Eesti-Läti-Leedu kolmikkohtumine sulgpallis (Balti matš). Esimesel kolmel aastal leppis Eesti seal kolmanda kohaga, esimene võit naabrite üle saavutati aastal 1968, kui koondisse kuulusid Skaidrite Nurges, Reet Valgmaa, Riina Valgmaa, Jüri Tarto, Raivo Kristjanson ja Jaak Nuuter.

Esimesed Eesti noorte meistrivõistlused sulgpallis toimusid aastal 1968 Tallinnas, mängiti kolmes vanuseklassis. Läbi aegade on Eesti täiskasvanute meistrivõistlustelt enim medaleid võitnud Mare Pedanik (Reinberg) – 39, sh 21 kuld-, 12 hõbe- ja 6 pronksmedalit. Enim kordi on meistriks tulnud Reet Valgmaa – 30 (medaleid kokku 34). Meestest on enim medaleid võitnud lahkunud Jaak Nuuter – 33, sh 14 kuld-, 7 hõbe- ja 12 pronksmedalit. NSV Liidu meistriks täiskasvanute seas on tulnud Reet Valgmaa naispaarismängus koos Liidia Markovaga (Leningrad). Paarismängus on medalile tulnud ka Riina Valgmaa. Üleliidulistel noorte meistrivõistlustel on Reet Valgmaa tulnud kaks korda meistriks nii üksik- kui ka paarismängus, Riina Valgmaa on kahekordne meister paarismängus ja ta on saanud ühe hõbemedali üksikmängus. Noormeestest on NSV Liidu noortemeistriks tulnud Henry Aljand, paarismängus on korra medalile tulnud ka Tiit Vapper.

NSV Liidu koondisse on kuulunud Reet Valgmaa (mängis Inglismaa vastu). Noortest on olnud NSV Liidu koondise kandidaadid Tiit Vapper, Mare Reinberg (Pedanik), Katrin Paeväli (Aru), Andres Ojamaa, Anneli Lambing (Parts), Terje Lall.

Sulgpalli olümpiadebüüdil 1992. aastal Barcelonas mängis USA võistkonnas väliseestlane Cris Jõgis, kes on mitmekordne USA sulgpallimeister.

Nii Rahvusvahelise Sulgpalliföderatsiooni (IBF) kui ka Euroopa Sulgpalli Liidu (EBU) liige on Eesti Sulgpalliföderatsioon aastast 1992.

Sulgpalli mängitakse üks ühe või kaks kahe vastu (üksik- või paarismäng) väljakul pikkusega 13,41 m ja laiusega 5,18 m (üksikmängus) või 6,1 m (paarismängus), mis on jagatud keskelt 1,55 m kõrguse võrguga kaheks.

Mängijad löövad reketitega sulgpalli edasi-tagasi üle võrgu ja püüavad sundida vastast eksima (lööma palli võrku või väljakupiiridest välja või laskma selle oma väljakupoolele maha kukkuda). Punkti võivad võita mõlemad pooled (nagu võrkpallis pärast selle viimaseid reeglimuudatusi). Kui servija pool eksib, saab vastaspool punkti ja servimisõiguse, kui eksib teine servija, saab vastane punkti ja servimisõiguse.

More information Tennis ...

	Tennis	Sulgpall
	Wimbledon (finaal): Boris Becker – Kevin Curren (6–3, 6–7, 7–6, 6–4).	Maailmameistrivõistlused (finaal): Han Jian – Morten Frost (14–18, 15–10, 15–8).
Aeg	3 tundi ja 18 minutit	1 tund ja 16 minutit
Pall mängus	18 minutit	37 minutit
Intensiivsus*	9%	48%
Pallivahetusi	299	146
Lööke	1004	1972
Lööke pallivahetuse kohta	3,4	13,5
Läbitud distants	3,2 km	6,4 km

Close

* – tegelik palli mängusolemise aeg jagatuna matši kestusega

Seega läbiti sulgpallis üle kahe ja poole korra lühema ajaga kaks korda pikem distants ja sooritati peaaegu kaks korda rohkem lööke. See võrdlus iseloomustab ilmekalt sulgpalli kui võistlusspordi olemust.

Baylori ülikooli (USA) kehakultuuriteaduskonnas (1990. aastatel) tehtud uuringute kohaselt kestab kolmegeimiline mäng keskmiselt 45 minutit, millest pall on mängus 20 minutit. Selle aja jooksul teeb üks mängija oma liikumises vähemalt 350 üle 90-kraadist suunamuutust ja lööb palli umbes 400 korda. Umbes 150 neist löökidest on sooritatud nn täisõlaga (kogu kerega). Normaalses konditsioonis mängijal võib pulss tõusta 72 löögilt minutis 125-le.

Maailmasõdadevahelisel ajal mängiti sulgpalli Tallinna Kommertskoolis. Mänguks vajalik varustus – reketid, pallid ja võrk – laenutati Inglise saatkonnast.

1964. aastal asutati Eesti NSV Sulgpalliföderatsioon, mis reorganiseeriti Eesti Sulgpalliföderatsiooniks 25. oktoobril 1989.

Nii Rahvusvahelisse Sulgpalliföderatsiooni (IBF) kui ka Euroopa Sulgpalli Liitu (EBU) kuulub Eesti Sulgpalliföderatsioon aastast 1992.

Eesti meistrid

Pikemalt artiklis Eesti meistrivõistlused sulgpallis

Sulgpalle valmistatakse valgete hanede (ja partide) tiibade alt saadavatest sulgedest. Et Aasia maades aretatakse ja kasvatatakse hanesid ja parte toiduks, siis korjatakse sulgi valdavalt pärast linnu tapmist. Kuigi kasvatatakse küllalt erinevaid tõuge, jagatakse suled tavaliselt vaid hane- ja pardisulgedeks. Pärast linnu sulgedest puhastamist jagatakse tema tiivaalused suled kahte hunnikusse – vasak- ja parempoolse tiiva suled. Vaid kuus-seitse sulge mõlema tiiva alt sobivad sulgpalli valmistamiseks. Kuna lindude eri tiibade suled on erinevad, võib ühe sulgpalli valmistamisel kasutada ainult kas vasaku või parema tiiva sulgi. Ühe sulgpalli tegemiseks kulub 16 sulge, seega on kahe sulgpalli jaoks vaja vähemalt kolme hane (kolm paremat tiiba ühe ja kolm vasakut tiiba teise sulgpalli valmistamiseks).

Seejärel suled pestakse, kuivatatakse ning sorteeritakse kuju ja värvuse järgi. Järgneb sulgede vajalikule kujule lõikamine. See on üks vastutusrikkamaid toiminguid, mis usaldatakse seetõttu kõige vilunumatele töölistele, kes oskavad igast sulest eraldada selle parima osa. Samal ajal valmistatakse ette ka sulgpallide korgist nupud, need lõigatakse parajaks ja kaetakse nahaga. Sulgede kinnitamine korgist nupu külge käib tänapäeval masinatega – need on küllalt täpsed, tagamaks valmis sulgpallide õiget lendu. Tööliste ülesanne on vaid sulgpallide korgist otste täpne asetamine vastavatesse pesadesse.

Järgnevad õmblemine, liimimine ja lõpuks ka testimine, mis koosneb kiirus- ja trajektooritestist rõhuasetusega sulgpalli vastupidavusele.

Valminud sulgpallidele hinnangu andmine ja neile selle alusel mingi kvaliteediklassi omistamine on iga firma siseasi. Seega võib ühe tootja turniirikõlbulik (tournament quality) sulgpall erineda tunduvalt teise tootja sama kvaliteediklassi sulgpallist. Vaid mängimine mingi konkreetse firma konkreetsest klassist sulgpalliga saab anda hinnangu nende sulgpallide kvaliteedi-hinna suhtele.

Tänapäeval on ühe sulgpalli hind ligikaudu 2,5 USA dollarit, mis polegi eriti kallis, kui arvestada kogu valmistamisprotsessi. Palli hind on olnud samal tasemel juba paarkümmend viimast aastat hoolimata kogu muu elu kallinemisest.

Sulgpalli ajalugu ulatub tagasi Antiik-Kreeka ja Kaug-Ida tsivilisatsioonideni; fragmente selle mängu versioonidest, kus vahel kasutati reketi asemel jalga, on leitud ligi 3000 aasta vanustelt Hiina savinõudelt.
Kunagi nimetuste battledore ja shuttlecock all tuntud mäng sai oma praeguse ingliskeelse nimetuse badminton Beauforti hertsogi Inglismaal Gloucestershire'is asuva maamaja Badminton House järgi, kus hertsog seda mängu 1873. aastal demonstreeris.
Rahvusvaheline Sulgpalliföderatsioon (IBF) peakorteriga Inglismaal Gloucestershire'is asutati 1934. aastal.
Sulgpall on kiireim reketispordiala maailmas: palli kiirus võib ulatuda kuni 420 km/h.
Tüüpilises kahegeimilises mängus jookseb sulgpallur ligikaudu 1,6–2 km.
Sulgpall kaalub 4,74–5,50 g.
Parimad sulgpallid tehakse hanede vasaku tiiva all kasvanud sulgedest.
Ühe sulgpalli tegemiseks on vaja 16 sulge.
Suurim sulgpall maailmas asub 1994. aastast Kansas City muuseumi ees – see on 48 korda suurem tegelikust sulgpallist, 5,49 m kõrge ja kaalub 2268 kg.
Thomas Cupi, meeste võistkondlikud maailmameistrivõistlused on alates nende pidamise algusest 1948. aastal võitnud vaid kolm riiki – Malaisia, Indoneesia ja Hiina.
Ainus riik väljastpoolt Aasiat, kes on võitnud Uber Cupi, naiste võistkondlikud maailmameistrivõistlused, on USA – aastatel 1957, 1960 ja 1963; ülejäänud karikaomanikud on Hiina, Indoneesia ja Jaapan.
Sulgpall sai olümpiaspordialaks 1992. aastal Barcelonas. Seejuures võisteldi siis vaid neljas mänguliigis (mees- ja naisüksik- ning paarismängus). Segapaarismängus jagati esimesed olümpiamedalid välja 1996. aastal Atlantas.
Barcelona olümpiamängudel oli sulgpallis kaudselt esindatud ka Eesti, seda küll USA värvides esinenud mitmekordse sealse meistri, väliseestlase Cris Jõgise näol.
Sulgpalli olümpiadebüüdile elas teleri vahendusel kaasa üle 1,1 miljardi inimese.
Kaks kõige tugevamat sulgpalliriiki on Hiina ja Indoneesia, kes on kahe peale kokku võitnud 70% kõigist IBF-i arvestatavatest võistlustest.
Suurimatel sulgpalliturniiridel Malaisias ja Indoneesias elab mängudele kaasa korraga üle 15 000 pealtvaataja.
Sulgpalli on oma hobiks nimetanud näiteks Paul Newman, Diego Maradona ja Nick Faldo. Fotodel olevat sulgpallireketiga kujutatud ka Richard Nixonit ja Nikita Hruštšovi.

Vikipeedia tänab
Käesoleva artikli loomisel on suurel määral kasutatud Tanel Kaarti kogutud ja kirjutatud materjale.