Saguaro rahvuspark
From Wikipedia, the free encyclopedia
Saguaro rahvuspark on rahvuspark USA-s Arizona osariigi lõunaosas Pima maakonnas Tucsoni linna lähedal. Rahvuspargi pindala on 370 km².
| Saguaro rahvuspark | |
|---|---|
| Saguaro National Park | |
 Saguaarokaktused rahvuspargi alal | |
| Asukoht | Arizona, Ameerika Ühendriigid |
| Koordinaadid | 32° 15′ 0″ N, 110° 30′ 0″ W |
| Pindala | 370 km² |
| Tüüp | rahvuspark |
| Moodustatud | 1994 |
| Valitseja | Rahvusparkide Teenistus |
| Külastajaid | 957 405 (2018) |
  | |
 | |
Rahvuspark on kuulus eeskätt seal kasvavate kaktuste poolest, millest tuntumad on saguaarokaktused. Rahvuspark asub Sonora kõrbe idaosas ja hõlmab kõrbelised tasandikud, kuid ka mõned mägisemad alad, kus kasvavad tänu suuremale niiskusele kuivust vähem taluvad liigid.
Kaitseala loodi 1933. aastal Saguaro riikliku mälestisena (Saguaro National Monument). Rahvuspargiks sai see 14. oktoobril 1994.[1] Kaitseala oli esimene USA rahvuspark, mis loodi kindlate taimeliikide kaitseks. Rahvusparki külastab aastas üle 800 000 turisti.[2]
Rahvuspark koosneb kahest eraldi osast, mida eraldab Tucsoni linn. Suurem idaosa hõlmab Rinconi mäed. Pindalalt väiksemas lääneosas paiknevad Tucsoni mäed.[3] Rahvuspargi kogupindala on 91 716 aakrit ehk 370,16 km².[4]
Rahvuspargi piirkonnale on iseloomulik ariidne kliima. Suved on kuumad, päevane maksimaalne õhutemperatuur tõuseb ligi 40 °C varjus. Talvel on päevane õhutemperatuur umbes 20 °C. Madalaim temperatuur on mõõdetud 1985. aastal, mil oli −6 °C külma. Kõrgeim õhutemperatuur 46 °C on registreeritud 1994. aastal. Külmakraade võib esineda novembrist aprillini.
Kliima on küllalt ariidne, aastane sademetehulk ulatub veidi üle 300 mm. Kõige kuivemad kuud on aprill ja juunis. Kõige enam sajab juulis ja augustis. Suvel esinevad sademed tavaliselt võimsate äikesetormide (Põhja-Ameerika mussoonide) ajal, mil tugevad vihmahood võivad tuua kaasa äkktulvasid. Talvel sajab ühtlaselt, 25−30 mm kuus. Kõrgemates paikades võib esineda lund.[5]
Loomastik
Loomastik on mitmekesine. Suuremates loomadest on tavalisemad koiott (Canis latrans) ja kaeluspekaari (Pecari tajacu). Kõrgemates mägedes elutsevad puuma (Puma concolor), baribal (Ursus americanus) ja mustsaba-hirv (Odocoileus hemionus). Väiksematest kiskjatest on esindatud punailves (Lynx rufus), kääbusrebane (Vulpes macrotis), tava-hallrebane (Urocyon cinereoargenteus), vöötsaba (Bassariscus astutus), pesukaru (Procyon lotor), tavaninakaru (Nasua narica), vöötkähr (Taxidea taxus) ja mitut liiki skunke. Lisaks võib kohata California jänest (Lepus californicus), florida sooküülikut (Sylvilagus floridanus), virgiinia opossumit (Didelphis virginiana), kaktusehiirt (Peromyscus eremicus), suslikut Spermophilus variegatus, keksiklast Dipodomys merriami, karihiirlast Notiosorex cockrumi ja kuusteist liiki nahkhiiri.[6]
Kaeluspekaari
Kaktusehiir
Spermophilus variegatus
Rahvuspargis pesitseb ka palju linde, teiste seas kuulus suur-jooksurkägu (Geococcyx californianus), kes liigub kergemini joostes kui lennates, ja Arizona tunnuslind kaktusekäblik (Campylorhynchus brunneicapillus), kes teeb pesa saguaarokaktuse tüvesse. Teistest linnuliikidest on esindatud koldnokk-vihmakägu (Coccyzus americanus), kaktusekakk (Micrathene whitneyi), ameerika tuuletallaja (ameerika tuuletallaja), punasaba-viu (Buteo jamaicensis), põhja-tanukull (Accipiter cooperii), valgetiib-tuvi (Zenaida asiatica), rohepääsuke (Tachycineta thalassina), rubiintikat (Pyrocephalus rubinus), piisoniturpial (Molothrus ater), kaktuse-leeträhn (Melanerpes uropygialis), tikatlane Myiarchus cinerascens, asteegi sininäär (Aphelocoma ultramarina), kardinallane Cardinalis sinuatus, kukkurtihaslane Auriparus flaviceps ja rohesäälik.[7] Paljud koolibrilased, näiteks Calypte anna, toituvad õite nektarist.[8]
Jooksev suur-jooksurkägu
Kaktuse-leeträhn
Rubiintikat
Roomajaid võib kohata kõige enam suvel, eriti vihmahooajal.[9] Roomajatest on esindatud kaevur-kilpkonn (Gopherus agassizii), lamekilpkonlane Terrapene ornata, klappkilpkonlane Kinosternon sonoriense, külglaikleeguan (Uta stansburiana), kärniguaanlased Callisaurus draconoides ja Phrynosoma solare, žilatjee (Heloderma suspectum), gekolane Coleonyx variegatus, kõrbeiguaan (Dipsosaurus dorsalis), kirileeguanlane Gambelia wislizenii´ja skinklane Plestiodon obsoletus.[10] Maolistest on levinud nastiklased, viis liiki lõgismadusid, muu hulgas teksase lõgismadu (Crotalus atrox) ja roheline lõgismadu (Crotalus viridis), ning arizonaaspiid (Micruroides euryxanthus).[11][12]
Vaatamata sellele, et piirkond on väga kuiv, elab seal paar liiki kahepaikseid, kes tulevad maapinnale välja suvemussoonil tugevate vihmade ajal.[13] Kahepaiksetest on esindatud Spea multiplicata, kärnkonlased Anaxyrus cognatus ja Incilius alvarius, konlane Lithobates yavapaiensis ning lehekonlane Hyla arenicolor.[12] Lisaks elutsevad rahvuspargis ka tarantlid ja skorpionid.
Taimestik
Kõrbekeskkonnas kasvavad taimed peavad taluma pikki kuivaperioode. Selles keskkonnas ellujäämiseks on taimed kohastunud vett koguma. Kuivanuna näivad paljud taimed elutuna, kuid varsti pärast vihmasaju algust tärkavad nad taas elule. Rinconi mäed on koduks 1200 taimeliigile, samas kui Tucsoni mägedes on esindatud umbes kolm korda vähem, 400 liiki.[14]
Rahvuspargile nime andnud kaktus on saguaaro-karneegiakaktus (Carnegiea gigantea). Saguaarokaktuse õis on Arizona tunnuslill. Kaktus õitseb aprillist juunini öösiti ja varahommikuti, kui õhutemperatuur on veel madal. Õis jääb veel avatuks 24 tunniks, mil leiab aset tolmlemine. Kaktusel valmib umbes 200 vilja, milles igaühes on ligi 2000 seemet, millest toituvad paljud loomad, muu hulgas valgetiib-tuvi (Zenaida asiatica), kes selle seemneid levitab. Pärast 25 aastat kasvamist ei ületada kaktuse kõrgus veel 30 sentimeetritki. Ta peab vilja kandmiseks saama 50−60-aastaseks ja kasvama vähemalt kahe meetri kõrguseks. Kui kaktus saab 75−100 aastaseks, hakkab selle tüvi harunema, mis annab kaktusele vesternidest tuntud iseloomuliku kuju. Täiskasvanud taim võib olla kuni 15 meetrit kõrge ja kaaluda kuni kaheksa tonni.
Saguaro rahvuspargi kõrbelises piirkonnas kasvavad veel paljud kaktuseliigid, muu hulgas Ferocactus cylindraceus, teksase viigikaktus (Opuntia phaeacantha), Engelmanni viigikaktus (Opuntia engelmannii), rullikkaktus ja Mammillaria grahamii. Leidub värviküllaseid lupiine ja moone ning kõrbelisel maastikul on tüüpiline särav okotillo (Fouquieria splendens), mille pikad peenikesed varred näivad sageli elutud, kuid suurema osa ajast kannavad nad punakaid õisi. Teistest taimeliikidest on levinud Chamaesyce gracillima, Jatropha cardiophylla, Lupinus sparsiflorus, Mentzelia texana, Orobanche cooperi, Antirrhinum nuttallianum, Monoptilon bellioides ja Yucca elata.
Õitsev saguaaro-karneegiakaktus
Ferocactus cylindraceus
Engelmanni viigikaktus
Monoptilon bellioides
Vaatamata mõnele üksikule erandile, nagu tamm Quercus turbinella, ei kasva Tucsoni mägede piirkonnas puid. Rinconi mägedes kasvavad lehtpuud on Quercus oblongifolia, saarvaher (Acer negundo), piklikulehine lepp (Alnus oblongifolia) ja Juglans major. Okaspuudest on esindatud arisoona küpress (Cupressus arizonica), harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), kaljumägede mänd (Pinus edulis), hall nulg (Abies concolor) ja valkjas mänd (Pinus strobiformis).
Quercus turbinella
Arisoona küpress
Kaljumägede mänd
Esimesed jäljed inimasutused pärinevad arhailisest ajastust aastast 5000 eKr, mil nomaadidena elanud kütid-korilased ei rajanud rahvuspargi piirkonda veel püsiasustust.[15]
Esimesena rajasid rahvuspargi alale püsiasustuse Hohokami kultuuri rahvad. Need indiaanlased olid põlluharijad, kes elasid selles piirkonnas oma külades aastatel 200−1450 pKr. Nad käisid mägistel aladel küttimas ning vilju ja taimi korjamas. Külade lähistel kasvatati maisi, tepariuba ja kõrvitsat.[16] Tegeldi käsitööga ning kaljudesse tehti kaljujooniseid ja piktogramme. Loodusliku värvainega tehtud piktogrammid ei ole enam kaljudel nähtavad, kuna need on aja jooksul ilmastiku tõttu ära kulunud. Kujutati küttimist, viljakust või rituaale sümboliseerivaid kaljujooniseid.[15]
Arheoloogid on veendumusel, et põlluharijate eluviis muutus põudade, sõdade, maapinna ärakurnamise ja sisetülide, milleks olid näiteks haigused ja sotsiaalsed lõhenemised, tõttu. Hohokami kultuuri järel saabusid sobaipuri ja oodhami hõimud, kes elatusid kaktuseviljadest ja küttimisest. Aasta kõige soojemal ajal, juuni lõpus, keedeti saguaarokaktuse viljalihast moosi, siirupit ja usutalitusteks erilist veinisarnast jooki.[16] Saguaarokaktuse viljad olid indiaanlastele sedavõrd tähtsad, et nende küpsemise järgi arvestati aasta algust.
Hispaania maadeuurijad saabusid Arizona piirkonda aastatel 1539−1540. Tänapäevase Tucsoni kohale ehitati San Xavier del Baci misjonikirik (1775) ja sõjalised valvepostid, et kaitsta euroopa asunikke apatšide rünnakute eest. Arizona vabanes Mehhiko võimu alt 1848. aastal pärast Mehhiko lüüasaamist Ameerika-Mehhiko sõjas. Arizona sai USA osariigiks 1912. aastal.
Mägedest kaevandati hõbeda- ja vasemaaki. Kogused olid väga piiratud ja mõned kaevandused suleti vähese tulu pärast. 1872. aastal saabusid piirkonda veisekasvatajad. Karjapidamine hakkas saguaarokaktustele peagi negatiivset mõju avaldama.[16]
Mitmeid aastaid olid Tucsonist idas kasvavad saguaarokaktused köitnud turiste ja loodusteadlasi, kuid nende kaitsmisega hakati tegelema alles 1920. aastatel. 1. märtsil 1933 moodustas president Herbert Hoover Arizona Ülikooli presidendi Homer L. Shantzi initsiatiivil Rinconi mägedesse riikliku mälestise (Saguaro National Monument), et kaitsta kaktuseliikide mitmekesisust, eriti saguaarokaktusi. 15. novembril 1961 ühendati kaitsealaga ka Tucsoni mäed, mis hõlmas Sonora kõrbe mitmekesise taimestikuga ala, muu hulgas saguaarokaktuste kasvuala, mille sealne kontsentratsioon oli suurim kogu riigis. 1976. aastal suurendas USA valitsus riikliku mälestise mõnes osas kaitseastet, luues ürgloodusalad (Wilderness Area). 14. oktoobril 1994 sai rahvusmonumendist USA 52. rahvuspark.[17]
Rahvusparki haldab Rahvusparkide Teenistus (National Park Service), mis allub Ameerika Ühendriikide Siseministeeriumile. Rahvusparkide Teenistuse iga-aastane eelarve on umbes kolm miljardit dollarit (2016. aasta seisuga) ja see haldab riiklikke kaitsealasid, mille kogupindala on umbes 340 000 km².[18]
2008. aastal oli Saguaro rahvuspargis tööl 63 inimest, keda abistavad paljud vabatahtlikud. Personal hoolitseb vastuvõtu eest ja informeerib rahvuspargi külastajaid. Nende ülesanne on säilitada ja parandada infrastruktuuri ning võidelda sissetungivate liikidega, kuid jälgida ka ohustatud liikide populatsioone. Rahvuspark seisab silmitsi ka üha suureneva külastajate arvuga ja laienevalt Tucsoni linnalt tuleneva mõjuga.[19]
Rahvusparkide Teenistuse ülesanne on säilitada ja kaitsta loodus- ja kultuuririkkusi. 25. augustil 1916 sätestatud seadusega "National Park Service Organic Act" on rahvuspargi ülesanne edendada ja reguleerida rahvusparkide kasutamist, kaitstes maastikku, elustikku ja ajaloolisi paiku, et need jääks kahjustamata kujul ka tulevastele põlvkondadele. Rahvuspargis on jahipidamine, kaevandamine, metsaraie ning looduslike ja kultuuriliste ressursside tarvitamine ebaseaduslik. Samuti on keelatud nafta ja maagaasi ammutamine.
Kaktuste poolest tuntud Saguaro rahvusparki külastab aastas üle 800 000 turisti. Rahvuspargi külastajate arv on siiski tunduvalt väiksem kui Arizona külastatumal rahvuspargil, Suure kanjoni rahvuspargil, mida külastab aastas ligi kuus miljon turisti.[20] Rahvusparki pääseb kergesti Tucsonist. Park on avatud aasta läbi, välja arvatud esimese jõulupüha ajal.[21]
Infrastruktuur
Tucson asub Los Angelesest 900 km kaugusel, kuid Arizona pealinnast, Phoenixist vaid 250 km kaugusel kagus. Rahvusparki pääseb kergesti ligi Tucsoni või Phoenixi rahvusvahelisest lennujaamast. Tucsonis on samuti raudteejaam. Maanteid pidi pääseb rahvusparki kiirtee Interstate 10 kaudu.
Rahvuspargis on külastajatele kaks vastuvõtukeskust. Rahvuspargis on ligi 275 km matkaradu. Rahvuspargis saab tegeleda peamiselt jalgsimatkaga. Samuti on olemas mõned jalgrattateed ja ratsutamisvõimalus. Rahvuspargis on võimalik ka telkida.[19]
Popkultuuris
Rahvuspargis ja Tucsoni linna ümbruses on filmitud palju vesterne. Nende hulka kuuluvad filmid "The Bells of St. Mary's" (1945), "Winchester '73" (1950), "Tulevahetus OK Corralis" ("Gunfight at the O.K. Corral"; 1957), "Rio Bravo" (1959), "Kuidas alistati Lääs" ("How the West Was Won"; 1963), "El Dorado" (1966), "Rio Lobo" (1970), "Tombstone" (1993) ja "Metsik metsik lääs" ("Wild Wild West"; 1999) ning telesari "Bonanza". Vesternid ei ole ainsad, mis piirkonnas on filmitud – samuti on Saguaro rahvuspargi stseene filmides "Kahurikuuliralli" ("The Cannonball Run"; 1981), "Kolm kuningat" ("Three Kings"; 1999), "Ohtliku mehe pihtimus" ("Confessions of a Dangerous Mind"; 2002) ja "Transformerid: Langenute kättemaks" ("Transformers: Revenge of the Fallen"; 2009).[22][23][24]
Walt Disney Productionsi toodetud loodusdokumentaal "The Living Desert" filmiti Tucsoni ümbruses. See film võitis 1953. aastal parima dokumentaalfilmi Oscari. Selles filmis on üks stseen, kus puuma ronib pekaari eest saguaarokaktuse otsa.
Kuulsaid saguaarokaktusi on kujutatud ka paljudes koomiksites, sealhulgas kõigi Lucky Luke'i koomiksialbumite viimasel paneelil, kus koomiksi peategelane sõidab hobuse seljas päikeseloojangu vastu.[25]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
