Robert Capa

Robert Capa, sünninimega Endre Ernő Friedmann (22. oktoober 1913 – 25. mai 1954) oli sõjafotograaf, kes kajastas muuhulgas Hispaania kodusõda, Teist Hiina-Jaapani sõda, Teist maailmasõda, 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõda ning Esimest Indohiina sõda.

Robert Capa
Robert Capa 1937. aastal
Sünniaeg	22. oktoober 1913 Budapest (Austria-Ungari)
Surmaaeg	25. mai 1954 (40-aastaselt)
Amet	fotograaf, sõjafotograaf, fotoajakirjanik
Stiil	kujutav kunst

Noorus

Endre Friedmann sündis Budapestis Austria-Ungari Keisririigis juutide Dezső (Dávid) ja Júlia Friedmanni (neiuna Henrietta Juliánna Berkovits) pojana.

Kibeledes juba noorena ennast teostama, ei tundunud Ungarisse jäämine talle piisavalt võimalusi pakkuvat. Juba 18-aastaselt kolis ta seetõttu Berliini. 1931. ja 1932. aastal õnnestus tal majanduskriisi tingimustes töötada Dephoti fotoagentuuris. Natside võimule tulles 1933. aastal pidas Endre paremaks lahkuda Pariisi, kus lootis hakata elatist teenima oma esialgse kire – kirjutamisega. Töötamine vabakutselise ajakirjanikuna kujunes aga suureks pettumuseks. Pariisis elades võttis Endre nimeks Robert Capa. Tegu oli inspireeritud Itaalia-Ameerika filmirežissööri Frank Capra teost. “Robert Capa” kõlanud ameerikalikult ning olnud ka lihtsamini meelde jääv.

Hispaania kodusõda

Pärast ebaõnnestunud ajakirjanikukarjääri sai Capa ära kasutada Berliinis omandatud fotograafiateadmisi. 1936.–1939. aastal kajastas ta koos Gerda Taro ja David Seymouriga Hispaania kodusõda. Juba sõja esimestel kuudel sai ta tänu fotole "Langev sõdur" ülemaailmselt tuntuks. Foto arvatakse olevat tehtud Cordoba rindel asunud Cerro Murianos. Capat on siiani süüdistatud selle foto lavastamises, kuid kindlaid tõendeid selle väite kinnituseks pole.

Teine Hiina-Jaapani sõda

1938. aastal reisis Capa Hiina, et dokumenteerida sealse Wuhani linna vastuhakku Jaapani invasioonile.

Teine maailmasõda

Sõja alguseks Euroopas oli Capa natside režiimi eest Pariisist edasi New Yorki põgenenud, kus töötas mõnda aega ajakirja Collier’s Weekly fotograafina. Pärast sealt vallandamist palgati ta Life Magazine’i. Mõlema ajakirja heaks töötades tuli suurem osa ajast Euroopa sõjakeerises veeta. Robert Capa oli Teise maailmasõja ajal ainus vastaspoolelt pärit fotograaf, kes töötas liitlaste heaks. Capa fotodest ühed kuulsaimad pärinevad Normandia dessandilt 6. juunist 1944. Maabudes koos teise rünnakulainega Omaha rannal, kandes kaht 50 mm objektiiviga Contax II kaamerat koos varunegatiividega, tegi ta dessandist kokku 106 fotot. Suurem osa neist hävis aga fotode ilmutamisel Life’i fotoosakonna töötaja eksimuse tõttu. 106 fotost suudeti päästa vaid 12, millest 10 trükiti sama aasta 19. juuni ajakirjas seletava allkirjaga “pisut fookusest väljas” (slightly out of focus). Piltide udusust põhjendas ajakiri fotograafi erutatud seisundist põhjustatud käte värisemisega, kuigi Capa seda tugevalt eitas. Fraasi "Slightly Out of Focus" valis Capa hiljem oma autobiograafilise raamatu pealkirjaks.

Teise maailmasõja lõpuaastal sai rootslanna Ingrid Bergmanist Capa armuke. Filmitähega tutvus ta tänu sellele, et too tegeles sõdurite igapäevaelu vürtsitamisega, külastades mitmeid tagalaid. Pärast sõda püüdis Bergman veenda Capat endaga abielluma, millest Capa loobus, kuna ei olnud Hollywoodi kolimisest huvitatud. Nende suhe lõppes, kui Capa 1946. aastal Türki siirdus.

Tegevus pärast sõda

1947. aastal reisis Capa koos sõber John Steinbeckiga mööda Nõukogude Liitu. Steinbecki reportaaži ajakirjas A Russian Journal illustreerisid Capa fotod Moskvast, Kiievist, Tbilisist, Bathumist ja varemetes Stalingradist. Samal aastal asutas Capa koos Henri Cartier-Bressoni, William Vandiverti, David Seymore’i ja George Rodgeriga vabakutselisi fotograafe ühendava agentuuri Magnum Photos. 1951. aastal valiti Capa ühingu presidendiks. Iisraeli riigi loomise järel fotografeeris ta tolle algusaastate katsumusi Irwin Shaw raamatu “Raport Iisraelist” tarbeks.

Kuigi Capa oli pärast kõikidest sõdadest läbi käimist lubanud, et ei kajasta enam ühtki sõda, tuli ta siiski ajakirja Life palvele vastu ning sõitis 1954. aastal Indohiinasse, et fotografeerida sealset sõjategevust. 25. mail 1954 liikudes koos Prantsuse vägede kolonniga vaenlase tule all, hüppas Capa teda vedanud džiibist välja, et saada eemalt paremaid fotosid. Viis minutit hiljem kuulsid koos temaga reisinud Time’i ja Life’i fotograafid John Mecklin ja Jim Lucas plahvatust, mille oli põhjustanud maamiinile astunud Capa. Jala kaotanud fotograaf viidi kohalikku haiglasse, kuhu jõudes oli Capa aga juba surnud. Kohal olnute sõnul hoidis ta ka surnult oma fotoaparaadist kõvasti kinni.

Pärand

Robert Capa mälestuse püsimise eest hoolitses tõhusalt tema noorem vend Cornell Capa. 1966. aastal lõi ta rahvusvahelise fondi nn murettundva fotograafia toetuseks (Fund for Concerned Photography). Murettundva fotograafia all pidas ta silmas fotograafe, kes oma töödega püüavad muuta ja parandada maailma, mitte vaid dokumenteerida. Taoliste tööde hoiustamiseks rajas Cornell 1974. aastal Rahvusvahelise Fotograafiakeskuse.

Capa töö tunnustuseks annab Ameerika Ülemereline Pressiklubi (Overseas Press Club) igal aastal välja Capa-nimelist auhinda parimale välismaad kujutavale fotoreportaažile.

1995. aastal leiti Méxicost suur kogus Capa negatiive Hispaania kodusõja ajast, mis olid läinud kaduma, kui Capa Euroopast 1939. aastal põgenedes. Fotod anti üle Capa noorema venna Cornelli rajatud Rahvusvahelisele Fotograafiakeskusele Manhattanil New Yorgis.

Robert Capa tööd seadsid sõjafotograafiale uued kõrgemad nõuded, mida iseloomustab hästi tema lause: “Kui foto ei ole piisavalt hea, siis sa ei ole lihtsalt piisavalt lähedal olnud.” See seisukoht põhjustas lõpuks ka tema surma.

Välislingid

• Fotoalbum Robert Capa töödega Magnum Photos

Artikkel on tõlgitud ingliskeelsest Wikipediast.