Korrastamine ehk rekultiveerimine (inglise restoration, recultivation) on inimtegevusega (kaevandamine, puistangute ja prügilate moodustamine jms) rikutud ala taas kasutuskõlblikuks muutmine[1].
Korrastamine hõlmab tehnilist (tasandamine, teede, kraavide, veekogude rajamine jms) ja bioloogilist korrastamist (taimestiku, loomastiku taastamine)[1].
Rekultiveerimist ei tohi sassi ajada terminiga "saneerimine" ehk "tervendamine", mis on mingilt maa-alalt laialivalgunud või -pillutud ohtlike ainete eemaldamine ja käitlemine nõnda, et paik muutuks inimestele või keskkonnale ohutumaks[2].
Kaevandatud alade korrastamine ehk kaevandatud alade rekultiveerimine (inglise keeles recultivation, land reclamation, land restoration, land rehabilitation) on maavarade kaevandamise käigus rikutud või kasutuskõlbmatuks muudetud ala taastamine või kujundamine taas kasutuskõlblikuks[3]. Korrastamisel võib taastada kaevanduseelse maakasutuse või anda maale ka täiesti uus funktsioon. Näiteks kui sotsiaal-majanduslik olukord ja ühiskonna või maaomaniku huvi on muutunud, siis võib kunagise põllumaa muuta ka puhkealaks, metsaks jms. Võimalus on ka ala rekultiveerimata jätta ja lasta loodusel seda ise kujundada.[4]
US Research Council (1981) on defineerinud rekultiveerimist järgnevalt: Tähtis on, et ühiskond ei kaotaks olulisi potentsiaalseid maakasutusvõimalusi, mis olid antud paigas enne kaevandamise alustamist. See ei nõua kaevandamiseelse situatsiooni täpset taastamist, vaid geoloogiliselt ja hüdroloogiliselt stabiilse maa taastamist, mis sobiks tulevasse maakasutusse.
Kaevandamisloa omanik on kohustatud maavara kaevandamisega rikutud ala ehk mäeeraldise ning selle teenindusmaa korrastama. Korrastamisele kuuluvad nii peal- kui allmaakaevandused ning nendega seonduvad tootmisüksused, nagu näiteks kaevandusehitised, settetiigid, kaevandamisjääkide ladustamispaigad jms. Juba kaevandamisloa taotluses näidatakse rekultiveerimise suund ja maa-ala hilisem kasutamine. Tingimuste koostamisel arvestatakse maaomaniku ja kohaliku omavalitsuse ettepanekuid, samuti KMH (keskkonnamõjude hindamine) tulemusi.[5]
Korrastamise põhietapid on tehniline ja bioloogiline korrastamine.
Tehnilise korrastamise alla kuuluvad tööd, mis nõuavad tehnika kasutamist. Näiteks ala tasandamine, silumine, muldkatte taastamine, teede, kraavide jm rajamine. Sisuliselt on see ettevalmistus bioloogiliseks korrastamiseks.
Pealmaakaevandamisega rikutud maa korrastamine
Kõik tehnorajatised peab lammutama ja tööstusjäätmed koristama. Järsud nõlvad ja puistangud tuleb tasandada ning tasandatud ala katta mullaga. Tähtis on, et ei tekiks hilisemaid varinguid ja lihkeid. Püsivus sõltub oluliselt sette terasuurusest, mistõttu nõlva kaldenurk ei tohi olla suurem kui kivimi loomulik varisemisnurk. See hoiab ära ka pinnase ärakande vee- ja tuuleerosiooniga.[6]
Nii veepealsed kui ka veealused nõlvad peab tasandama. Soovituslik on anda nõlvale looduslähedane kompleksne kuju (ülaosas kumer, alaosas nõgus), mis võimaldab head sademete infiltratsiooni ja vähendab setete edasikannet. Järsu nõlva võib säilitada siis, kui seal paljandub midagi huvitavat ja ümbrust ilmestavat (näiteks geoturismi jaoks). Sel juhul tuleb see kindlustada ja üles rajada piire.[4]
Levinud suund karjääride korrastamisel on sinna veekogu rajamine. Seda juhul, kui kaevandatud on allpool püsivat põhjavee taset. Antud suund on majanduslikult kasulik, sest ei nõua kaevandatud ala täitmist, samas aga võimaldab väga kergelt ilmestada maastikku. Veekogu rajamisel tuleb jälgida, et see oma kuju poolest loodusesse sobiks. Nõlvad saab kindlustada näiteks taimestiku või geotekstiilide abil. Üldgeoloogilise uurimistööga, geoloogilise uuringu ja kaevandamisega rikutud maa korrastamise korra kohaselt peab valdav vee sügavus olema vähemalt 2 m ja kallas kõrgemal veetaseme oodatavast maksimaalsest seisust. Veekogust ei tohi puududa madalaveelised alad kui veetaimede kasvukohad.[7]
Mulla käitlemine ja mullakihi taastamine:
Muld sisaldab olulisi toitaineid ja mikroorganisme, mis on vajalikud taimestiku kasvuks. Seega tuleb mulla eemaldamine ja hoiustamine planeerida nii, et säiliks selle viljakus. Muld kooritakse maapinnalt ja asetatakse aunadesse (kuhilatesse). Väärtuslike omaduste säilimiseks on oluline aunade kõrgus, hoiustamise aeg, hüdroloogiline režiim ning katmine taimestikuga. Mullakihi taastamisel tuleks arvestada seda, et mulla paksus saaks sarnane igal pool.[4]
Teine võimalus on mulla looduslik tekkeprotsess puistangumaterjalil kui mulla lähtekivimil. Maavarade pealmaakaevandamisel moodustuvad kivimipaljandid või tekkivad puistangud on potentsiaalseteks lähtekivimiteks siis, kui taimed neil ise kasvama asuvad. See tähendab, et kaasa-aitamine inimese poolt pole vajalik. Mullateke areneb sellisel juhul nii nagu moreenil, luiteliival või mistahes looduslikul kivimil.[8]
Allmaakaevandamisega rikutud maa korrastamine
Väljatud kaevised, kaevandamisjäägid ja aherainemäed peab ladustama ohutult. Maa peale väljuvad kaeveõõned ja puuraugud tuleb sulgeda või leida neile edasine otstarve. Kaeveõõnte sulgemiseks on mitmeid viise:
- ajutised katted, uksed, võred;
- kaevanduse lae langetamine;
- kivimimaterjaliga sissepääsude korkimine ja varistamine;
- kamberkaevandatud alade täitmine.
Kaevandamise lõpetamise projektis peab olema ära toodud allmaatühemike püsivuse ja maa edasise liikumise (vajumise) prognoos ning sellekohane tühemike täitmine, sulgemine või kasutamine. Ka peab olemas olema kaevandamisväärse kaevandamata maavara maavarade registrisse kandmise kava ja seletus selle hilisema kaevandamise võimalikkusest.[9]
Bioloogilise korrastamise alla kuuluvad tööd, mis tagavad korrastatud ala viljakuse, taimestiku ja loomastiku taastumise.[8] Lisaks maastiku ilmestamisele on taimedel oluline roll ka pinnase paigal hoidjana. Taimestiku taastamiseks on peamiselt kolm moodust:
- loodustumine (sõltub ümbritsevast taimkattest ja toimib väikekarjäärides);
- seemnete külvamine (heintaimed ja ka puud);
- taimede istutamine (puud ja põõsad).
Kaevandatud turbarbaalade korrastamine:
Hoopis omamoodi käib kaevandatud turbaalade taastamine ja korrastamine. Pärast turba kaevandamist jäävad soodest järele tiheda kraavivõrguga, taimkatteta, õhukese turbakihiga kaetud väljad, mis ilma inimese abita ei taastu. Korrastamata turbatootmisalale jääv turvas hakkab lagunema ja sellega kaasneb õhusaastus, sest lagunemise käigus lendub atmosfääri suur hulk süsihappegaasi.
Mahajäetud freesväljale tuleb külvata turbasammalde diaspoore ning need siis heintest multšiga katta. Ajapikku hakkab turbasammal taas kasvama ja tekib uus soo. Alati on võimalus jääksoost ka metsa- või põllumaa teha. Õhukese jääkturbakihiga soodes tuuakse mineraalpinnas maapinnale kündmisega. Niiskemates soodes kasutatakse adravagusid – vao põhi vee äravooluks, vao harjale istutatakse puud. Parimad puuliigid soode korrastamisel on harilik mänd, arukask, sookask ja kuivemates soodes ka harilik kuusk. Puude kasv on parim, kui pärast kaevandamist on maa paar aastat seisnud ja toitaineid kogunud.[4]
Väljakaevandamisega ammendatud jääksoo kujundamisel haritavaks maaks tuleb juhinduda korrastamistingimustest ja maaparanduse headest tavadest. Kaevandamata tuleb jätta vähemalt 0,3 m paksune turbakiht. Metsamajandusmaal ei tohiks põhjaveetase vegetatsiooniperioodil maapinna madalaimast kohast olla vähem kui 0,7 m sügavusel, vastasel juhul võib tekkida liigniiskuse oht.[7]
- Uuringualade korrastamise kava koostamine ja elluviimine. Geoloogilise kaardistamise käigus uuritakse välja, mis maavaraga on tegu, kus see asub ja kui palju seda on.
- Kaevandamisloa taotlemine. Selle jaoks peab olema valitud korrastamise suund, tehtud kujunenud olukorra analüüs (peab teadma, mis maast edasi saab) ja koostatud KMH. Mõõdetakse keskkonna pH, uuritakse elustikku jm. Tööd finantseerib kaevandaja.
- Korrastamine kaevandamise ajal. Pealmaakaevandamise juures on oluline, mida teha maavara peale jääva mulla ja muu ebavajaliku materjaliga. Tähtis on mulla viljakuse säilimine ka siis, kui see on eemaldatud ja aunadesse kokku kuhjatud. See lihtsustab hilisemat korrastamist. Kui kaevandamisluba antakse 25 aastaks, tähendab see, et 25 aasta pärast peab ala juba korrastatud olema.
- Korrastamise projekti koostamine ja elluviimine. See on detailne kava karjääri korrastamiseks, mis sisaldab kindlaid punkte. Keskkonnateenistuse spetsialistil tuleb lähtuvalt konkreetsest situatsioonist lahti kirjutada korrastatava maa sihtotstarve, kõlvikute suurus ja vahekord, arvestades maavara katendi omadusi. Samuti peavad välja toodud olema veerežiimi ja kaevandatud maa kujundamise ning mulla kasutamise ja käitlemise nõuded. Projekt koosneb seletuskirjast ja kindlatest joonistest. Korrastustöid võib alustada, kui Keskkonnaamet on andnud projektile kooskõlastuse. Sageli teostatakse korrastamist järk-järgult. See tähendab, et korrastamisega tegeletakse kogu kaevandamise elutsükli vältel. Nii saab ennetada ootamatuseid ja ebameeldivusi ajal, kui kaevandusluba läbi saama hakkab ja karjääri sulgema tuleb hakata.
- Kaevandatud alade seire. Antakse hinnang ja kirjeldus kaevandamisjärgsele olukorrale. Vaadatakse üle, et ei esineks nõrgvett, leostumist ega muid keskkonda reostavaid ilminguid.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
