Regionaalpoliitika on riigivõimu tegevus eesmärgiga mõjutada eri piirkondade majandusarengut (regionaalarengut) võrdsete majanduslike võimaluste loomise, infrastruktuuri arendamise, töökohtade loomise ja inimeste mobiilsuse kasvatamise abil. Regionaalpoliitika hõlmab nii teadlikku harupoliitikate regionaalse mõju suunamist kui ka täiendavaid regioonide arendamisele suunatud tegevusi.[1]
Regionaalpoliitikale pandi alus 1920. aastate lõpus Suurbritannias ja Saksamaal, kus regionaalpoliitikat kasutati loodusvarade efektiivsema kasutuse planeerimiseks. 1929. aasta ülemaailmne majanduskriis ja hilisem teine maailmasõda sundisid riike edaspidi rohkem majandustegevusse sekkuma, et regionaalseid erinevusi vähendada. 1930. aastatel soodustati näiteks Suurbritannias ettevõtete asumist kõrge tööpuudusega aladele, et muuta piirkondade vahelisi majanduslikke erinevusi ühtlasemaks. Tulemuseks oli arusaam, et regionaalpoliitika on kasulik kogu riigi arengule ja majandusele. Seda arusaama rakendati sõjajärgses Euroopas laialdaselt kuni uue 1970. aasta majanduskriisini. [2]
Regionaalpoliitika vajadus seisneb asjaolus, et majanduslik tegevus on ruumis ebavõrdselt jaotunud ning selle tagajärjel on tekkinud selgesti nähtavad lahknevused jõukuses, rahvastiku ja majanduse tiheduses ning regionaalsete ja rahvuslikes majanduste struktuuris.[3] Regionaalpoliitika ja selle olemuse üle arutletakse viimastel kümnenditel palju, kuna majandusliku kasvu ebaühtlane ruumiline jaotus on pärast viimast 2008. aasta majanduskriisi veelgi suurenenud, eriti riikidesiseseid erinevusi vaadates. Kuigi sissetulekute ebavõrdsus 1990–2000 perioodil riikide vahel on vähenenud, siis riikide sees on see märkimisväärselt suurenenud. [4]
On erinevaid regionaalse arengu teooriaid (neoklassikaline, keinslik, evolutsioonilised, tsüklilised, marksistlikud, üleminekuteooriad jpt), mis seletavad regionaalsete erisuste teket. Sellega seotult on ka erinevaid regionaalpoliitika lähenemisi, mis peaksid aitama regionaalseid erinevusi vähendada. [5]
Majanduses toimunud muutused 20. sajandi teisel poolel on märkimisväärselt muutnud kohaliku ja regionaalse arengu konteksti. Globaliseerunud ja teadmusmahukam majandussüsteem on suurendanud regioonidevahelist ebavõrdsust, kuna globaliseerumine on avanud ka kõige ääremaalisemad piirkonnad konkurentsile. Konkurents on sundinud ettevõtteid, paikkondi ja regioone kohanema uute majandustingimustega, kuid paljud piirkonnad pole olnud suutelised globaliseerumisest tingitud protsessidega kohanema.[5]
Varem 20. sajandil on regionaalse arengu poliitikad keskendunud infrastruktuuri investeeringutele ja ülevalt alla poliitikatele, mis põhinesid peamiselt piirkonna industrialiseerimisel. Usuti, et ligipääsu parandamine on lahenduseks mahajäänud piirkondadele. See tähendas näiteks kiirteede, veejuhtmete, torujuhtmete, telefoniliinide jms ehitamist. Ülevalt-alla industrialiseerimine tähendas suurte firmade meelitamist piirkondadesse, kus oli nõrk tööstusstruktuur. Selline industrialiseerimine kombineerituna muude arengupoliitikatega on olnud mõnel juhul edukas, nt Kagu-Aasia riikides, aga läbikukkumisi on olnud rohkem kui edulugusid. [5]
Traditsiooniliste kohaliku ja regionaalse arengu poliitikate läbikukkumisel on olnud mitmeid põhjuseid: ebapiisav haridus ja oskused kohapeal, nõrk kohalik majandusstruktuur, sobimatu sotsiaalne ja institutsiooniline kontekst. Lisaks peetakse enamiku traditsiooniliste arengupoliitikate veaks asjaolu, et üritati aru saada, mis oli n-ö piirkonna arengu pudelikael, et see siis eemaldada, mille järel pidi eeldatavasti tulema jätkusuutlik areng. Lisaks on olnud tendents kopeerida standardiseeritud nn "edukaid" poliitikaid , arvestamata majanduslikku, sotsiaalset, poliitilist ja institutsionaalset konteksti. Poliitikad, mis ühes piirkonnas olid edukad, ei osutunud teistsuguses majanduslikus, poliitilises, sotsiaalses ja institutsioonilises keskkonnas toimivaks. Lisaks võõrandasid ülevalt-alla poliitikad kohalikku elanikkonda oma piirkonna arendamisest, kuna neil polnud sõna- ega otsustusõigust oma tuleviku üle. [5]
Traditsiooniliste ülevalt alla poliitikate läbikukkumine ja globaliseerumise väljakutsed on alates 1990. aastatest tekitanud uute innovaatiliste, alt-üles kohaliku ja regionaalse arengu poliitikate ilmumise.[5] Traditsioonilised hierarhilised haldusstruktuurid ei ole aga sobivad nende uute poliitikate haldamises.[6] Ka valitsemise (government) ja haldamise (governance) struktuurid on muutunud ja muutumas mitmetasandiliseks, mis on sobivad alt-üles poliitikate haldamiseks. [5]
Põhilised kohaliku ja regionaalse arengu ning traditsiooniliste ülevalt-alla poliitikate erinevused on toodud järgmises tabelis (Pike 2006 järgi):
.jpg)
Pikemalt artiklis Eesti regionaalpoliitika
Eestis tegeleb regionaalpoliitikaga Siseministeeriumi haldusalas olev regionaalminister. Regionaalministri koht uues, 2014. aastal loodud valitsusliidus, kaotati. Siseministeerium defineerib riigi regionaalpoliitikat kui "kogu riigivõimu sihipärane tegevus regioonide arengueelduste parandamiseks ja riigi regionaalarengu suunamiseks." [7]
Nõukogude perioodil oli regionaalpoliitika sisuliselt olematu. Pärast taasiseseisvumist tuli Eesti riigil toime tulla suurenenud regionaalsete erinevustega. Kuigi kohalikud omavalitsused ei suutnud 1990. aastate alguses oma arenguprobleeme ise lahendada, polnud regionaalpoliitika ja mahajäänud piirkondade aitamine uue valitsuse prioriteet. Peamine eesmärk oli ettevõtluse arendamine, teised prioriteetsed valdkonnad nagu puudulik infrastruktuur ja teenuste vähene kättesaadavus maapiirkondades jäeti kõrvale, peamiselt rahaliste vahendite puudumise tõttu. [8]
1994–1998 toimus Eesti regionaalpoliitika euroopastumine. Lisaks riigieelarvele finantseeriti regionaalpoliitika elluviimist mitmetest Euroopa Liidu fondidest. Loodi uusi regionaalse programme, mis olid kindlatele regioonidele suunatud, et arenguerinevusi ja regionaalprobleeme vähendada. Rahajagamise vastutus anti maakondadele, kes vahendasid seda kohalikele omavalitsustele. Maavalitsused vastutasid ka valdkonnapoliitikate koordineerimise eest, näiteks avalikud teenused, strateegiline planeerimine, turismi ja ettevõtluse arendamine. Seega regionaalpoliitikaga seotud otsused ja finantseerimine detsentraliseeriti.[8]
1999–2004 muutusid riigi finantseeritavad regionaalpoliitika meetmed olematuks, kasutati enamasti Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika vahendeid. Regionaalpoliitikaga seotud otsustusvõim viidi maakonnatasandilt ära tagasi valitsuse tasemele ministeeriumidesse, vastupidi perioodile aastatel 1994–1998. Otsustamine viidi kohalikult tasandilt ära ja investeeringuotsused hakkasid sõltuma erakondlikust kuuluvusest. 2000–2001 kasutati enamus Euroopa Liidu fondide raha enam arenenud regioonides, sest enamikus kohalikes omavalitsustes polnud pädevaid töötajaid ja raha regionaalarengu projektide ettevalmistamiseks. See põhjustas ressursside kontsentreerumise rikkamatesse omavalitsustesse ning vaesemate omavalitsuste sõltuvuse välisest abist ja konsultatsioonist. Rahaliste vahendite tsentraliseerimine ja politiseerimine juba enne Euroopa Liiduga liitumist muutis kohalikud omavalitsused sõltuvaks keskvalitsuste otsustest. [9]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
