Presupositsioon

Väitlause A presupositsioon on mis tahes propositsioon B, mis peab olema tõene, selleks et A oleks tõene või väär. (Üldisemalt võib väljendi A presupositsiooniks nimetada propositsiooni B, mis peab olema tõene, selleks et A-l oleks mõte.)

Presupositsiooni võib defineerida nii:

Propositsioon B on väitlause A presupositsioon parajasti siis, kui A tõesusest järeldub B ja A väärusest järeldub B.

Selle definitsiooni järgi on kõik tautoloogiad kõigi väitlausete presupositsioonid. Kui eeldada bivalentsuse printsiipi, siis tautoloogiad on väitlausete ainsad presupositsioonid.

Peter Strawsoni järgi on lausel "Praegune Prantsusmaa kuningas on kiilaspea" presupositsioon "Praegu on olemas üks ja ainus Prantsusmaa kuningas".^[1]

Märkused

1. Lause interpretatsioon (propositsioon, mida ta väljendab) sõltub hetkest, millal seda väljendatakse, mistõttu Strawson võtab tõekandjateks lausungid. Ka presupositsioon sõltub hetkest.

Kirjandus

• P. F. Srawson. On referring. – Mind, 1950, LIX, 235, lk 320–344.
• P. F. Strawson. Introduction to Logical Theory, London: Methuen 1952.
• Wilfrid Sellars. Presupposing. Philosophical Review, 1954, LXIII, 2, lk 194–215.
• G. Nehrlich. Presupposition and entailment. American Philosophical Quarterly, II, 1, 1965, lk 33–42.
  • P. F. Strawson. A Reply to Mr. Sellars. Sealsamas, lk 216–231.
• G. Nehrlich. Presupposition and classical logical relations. – Analysis, 1967, XXVII, 1, lk 104–106.
• Bas C. van Fraassen. Presupposition, implication, and self-reference. The Journal of Philosophy, 1968, 65(5), lk 136–152.

Välislingid

• David I. Beaver, Bart Geurts. Presupposition, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2011.