Pügmee-nahkhiir

Pügmee-nahkhiir (Pipistrellus pygmaeus) on nahkhiirlaste sugukonda kuuluv imetaja.

Pügmee-nahkhiir
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Käsitiivalised Chiroptera
Sugukond	Nahkhiirlased Vespertilionidae
Perekond	Pipistrellus
Liik	Pügmee-nahkhiir
Binaarne nimetus
Pipistrellus pygmaeus (Leach, 1825)

Mõõtmed

Kehakaal 4–7 g, tüvepikkus 36–51 mm, küünarvarre pikkus 28–32 mm, tiibade siruulatus 180–240 mm.

Välimus

Pügmee-nahkhiir kuulub sama mõõtu kääbus-nahkhiirega Euroopa väiksemate nahkhiireliikide hulka. Värviselt punakaspruun või liivakarva ning kõhtmine pool on selgmisest pisut heledam. Nägu, kõrvad ja traagus on heledad ning koon lühike. Kõrvad kolmnurksed, lühikesed ja ümara tipuga. Traagus on lühike, ümara ja pisut sissepoole pööratud tipuga. Hambaid on 34 (I 2/3, C 1/1, P 2/2, M 3/3). Võrreldes kääbus-nahkhiirega on pügmee-nahkhiire nägu ja kõrvad märksa heledamad. Pipistrellus-nahkhiirte määramisel on hea tunnus viienda sõrme ja küünarvarre vahel oleva lennunaha soontemuster (joonis).

Levik

Levila piirdub peamiselt Euroopaga, kuid teadaolevalt leidub liiki ka Kaspia mere piirkonnas. Ida-lääne sihis ulatub liigi levila Iirimaast Aserbaidžaanini, põhja-lõuna sihis aga Vahemerest Lõuna-Norra ja -Rootsini; Soomes liik puudub. Levila on asustatud ebaühtlaselt. Pügmee-nahkhiir asustab enamikku Kesk-Euroopast, Suurbritanniast ja Iirimaast, kuid puudub suurel osal Saksamaast, Prantsusmaast ja Vahemere piirkonnast. Pügmee-nahkhiir eristati teisikliigist kääbus-nahkhiirest alles 1990. aastate lõpul ning seetõttu ei pruugi tema levila ulatus veel täielikult teada olla. Eestis on pügmee-nahkhiir haruldane liik, kelle esimene leid pärineb 2000. aastast. Üksikuid leiupaiku on teada Eesti eri osadest: teda on leitud läänerannikult, Saaremaalt, Peipsi-äärsetelt aladelt ning ka põhjarannikult. Püsiv eluala tundub olevat Alatskivi ja selle ümbrus, kus liiki on kohatud korduvalt.

Elupaik

Pügmee-nahkhiir on oma teisikliigist kääbus-nahkhiirest enam seotud veekogurohkete aladega. Olulised toitumisalad on veekogude kaldakooslused ja puistute servad, kuid teda võib kohata ka mitmesugustes metsades. Eestis on kohatud ka ranniku lähedal.

Eluviis ja käitumine

Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades. Nendena kasutab peamiselt hoonetes leiduvaid tühimikke, kuid neid võib leida ka varjekastidest ja puuõõntest. Ühte varjepaika võib asustada kuni mitmesajast isendist koosnev poegimiskoloonia. Isasloomad veedavad suve üksinda. Varjekohti võidakse jagada tõmmulendlasega.

Samamoodi kui teised Eestis leiduvad perekonna Pipistrellus nahkhiired on ka pügmee-nahkhiir ilmselt rändliik, kuid Eestis ei ole rõngastatud ega leitud ühtegi mujal rõngastatud isendit. Sügisene ränne algab suve lõpul, Kabli linnujaamas tehtud rändevaatluste põhjal jääb 90% iga-aastastest registreeringutest 29. juuli ja 29. septembri vahele. Kuna pügmee-nahkhiire eristati kääbus-nahkhiirest üsna hiljuti, on andmeid tema rändeulatuse kohta vähe ka mujal Euroopas. Taaspüügil on loomi enamasti leitud rõngastuspaigast mõne kilomeetri kauguselt.

Toitumine

Toitub väikestest putukatest, kellest põhiosa hõlmavad kahetiivalised, kiletiivalised, ühepäevikulised ja võrktiivalised.

Sigimine ja areng

Paarituvad juulist septembrini. Sel ajal hõivavad isasloomad paaritumisvarjepaiku, kuhu meelitavad emasloomi: isasloomad lendavad varjepaiga läheduses ja toovad kuuldavale peibutushäälitsusi. Paaritumisvarjepaikades moodustuvad kuni 12 isendist koosnevaid haaremeid, mida teiste isaste eest kaitstakse. Viljastumine toimub kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja järglaste kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis paiknevad hoonetes, puuõõntes ja nahkhiirte varjekastides. Kolooniatesse kogunevad mais ning need võivad koosneda viieteistkümnest kuni mitmestsajast isendist. Järglased sünnivad juunis-juulis ning neid on tavaliselt 2. Pojad iseseisvuvad ja lennuvõimestuvad 3–4 nädala vanuselt, pärast seda kolooniad hajuvad. Osal emasloomadest saabub suguküpsus juba esimesel sügisel.

Koht ökosüsteemis

Eestis vähearvukas; kuna ta elab siin oma levila põhjapiiril, ei pruugi väike arvukus olla põhjustatud populatsiooni halvast seisundist. Ohustavateks teguriteks võib pidada häiringuid varjepaikades. Kuna tegu on rändliigiga, võivad mõju avaldada ka muutused rändeteedel, kuid nende mõju kohta on siiani vähe teavet.

Staatus

Eesti looduskaitseseaduse järgi arvatud II kaitsekategooriasse. Kuulub Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).

Välislingid

• Pügmee-nahkhiir andmebaasis eElurikkus
• Pügmee-nahkhiir | Eesti Looduse Fond elfond.ee