From Wikipedia, the free encyclopedia
Pauluse kirjad on seitse kirja Uues Testamendis, mille autoriks peetakse Paulust. Ülejäänud kirjad, mida on varem omistatud Paulusele, on religiooniteadlased nüüdseks omistanud Pauluse õpilastele.
Kõik Pauluse kirjad pärinevad ajast pärast Jeruusalemma nõupidamist (49/50 pKr) ja on suunatud kreekakeelsetele kuulajatele.[1]
Pauluse kirjade hulka kuuluvad järgmised Uue Testamendi tekstid: Pauluse kiri roomlastele, Pauluse Esimene kiri korintlastele, Pauluse Teine kiri korintlastele, Pauluse kiri galaatlastele, Pauluse kiri filiplastele, Pauluse esimene kiri tessalooniklastele, Pauluse kiri Fileemonile.
Paulus oli väljaõppe saanud Hilleli teoloogiakoolis.[2] Kirjad näitavad, et Paulus valdas tolleaegset juudi teoloogia eksegeetilisi meetodeid. Tema kirjades on täpsed Vana Testamendi seletused: ahelseletus (5Ms 30:12–14 paikneb Rm 10:6–9 sees), tüpoloogiline seletus (1Kr 10:1j; Gl 4:21–31; Rm 9:13) ja allegooriline seletus (1Kr 9:9j).
Pauluse kirjad dateeritakse varasemasse aega kui Uue Testamendi neli evangeeliumit.[3]
Autorsuse järgi jaotuvad kirjad kahte rühma: pauliinlikud kirjad ja deuteropauliinlikud kirjad (selle alamjaotiseks on omakorda pastoraalkirjad). Asukohaliselt saab välja tuua ka Pauluse vangistusaja kirjad, mida on kategoriseeritud kui vanglakirjad.
Pauliinlikud kirjad on apostel Pauluse seitse kirja, mille autorsuses on praktiliselt kõik teoloogid veendunud. Pauliinlike kirjade hulka kuuluvad Pauluse kiri roomlastele, Pauluse esimene kiri korintlastele, Pauluse teine kiri korintlastele, Pauluse kiri galaatlastele, Pauluse kiri filiplastele, Pauluse esimene kiri tessalooniklastele ja Pauluse kiri Fileemonile.[4]
Deuteropauliinlikud kirjad on osa Pauluse kirjadest, mlle autoriks on traditsiooniliselt omistatud Paulust, aga teatud osa teolooge on seadnud kahtluse alla Pauluse autorsuse. Deuteropauliinlike kirjade hulka kuuluvad: Pauluse kiri efeslastele, Pauluse teine kiri tessalooniklastele, Pauluse kiri koloslastele ja pastoraalkirjad. Kuigi ei ole võimalik täieliku veendumusega järeldusi teha, siis uurijad on leidnud piisavalt erinevusi nende kirjade ja Paulusele omistatud kirjade vahel, et seada kahtluse alla kirjade autentsus.[5]
Pastoraalkirjad kuuluvad deuteropauliinlike kirjade hulka, aga neid kirju eristab ülejäänud kolmest kirjast üks asjaolu. Kirjad ei ole adresseeritud kogudusele üldiselt, vaid kindlale persoonile (Timoteos ja Tiitus). Pastoraalkirjade sõnavara on arenenum kui teistes Pauluse kirjades. Pastoraalkirjade ehk karjasekirjade hulka loetakse 1. ja 2. kirja Timoteosele ning kiri Tiitusele.[6]
Vanglakirjade alla kuuluvad Pauluse neli kirja, mis dateeritakse vahemikku 60–62 pKr. Paulus kirjutas need kirjad esimese vangistuse ajal Roomas. Vanglakirjade alla paigutatakse kiri efeslastele, filiplastele, koloslastele ja Fileemonile.[7]
Kirja dateeritakse aastavahemikku 56–58 pKr. Paulus viibis kirjutamise ajal Korintoses.[8] Kirja dikteeris Paulus ja kirjutajaks oli Tertius. Kirjapanija on teada, kuna Tertius tervitab ka enda poolt kogudust.
"Mina, Tertius, kes ma selle kirja olen kirjutanud, tervitan teid Issandas!" – [Rm 16:22]
Autorsuse osas ei leidu kahtlusi. Seda peetakse kõige pauliinlikumaks kirjaks. Kirja ülesehitus sarnaneb teiste pauliinlike kirjadega: tervitus, tänud, kirjutamise põhjus, hüvastijätt.[9]
Kui ülejäänud kirjade puhul tuleb välja, et Paulus adresseerib vastavates kogudustes tekkinud muresid, siis roomlastele saadetud kirjas see ei esine. Selle asemel selgitab Paulus lahti oma mõned religioossed seisukohad. Apostli pikk diskursus näitab, et roomlaste kogudusel on vähe teadmisi Paulusest või nad teavad apostli kohta palju asju, mis on nad tema suhtes kahtlustavaks muutnud. Kirja toon ja stiil toetavad argumenti, et apostel selgitas oma vaateid, et saada koguduselt abi. Kirjas kaitseb Paulus ennast konstantselt ja õigustab oma vaateid ettevaatlike argumentidega. Kirjast saab välja lugeda palju olulisi asju, aga ma toon välja kaks. Esiteks, lunastuse osaliseks saavad need, kes usuvad kogu südamest. Hea suhe Jumalaga on inimesel, kes usub Kristuse surma ja ülestõusmisesse. Teiseks, lunastuse teenib kõigepealt juut ja alles siis mittejuut. Aga ta rõhutab, et kuna mõlemad on patustanud Jumala vastu, siis nad peavad mõlemad Jumalaga hea suhte taastamiseks uskuma Kristusesse.[6]
Kiri kujundas reformatsiooni arusaama õigest religioonist (Jumala armu pälvimine usu läbi).[9]
Kirja dateeritakse aastavahemikku 53–54 pKr. Pauluse asukohaks oli Efesos.[3]
"Efesosse jään ma aga nelipühani" – [1Kr 16:8]
Kirjas väidetakse, et kirjutajateks olid Paulus ja Soostenes. Selles väites ei ole põhjust kahelda.
"Paulus, Kristuse Jeesuse apostliks kutsutud Jumala tahtmisel, ja vend Soostenes" – [1Kr 1:1]
Pauluse varieeruvad retoorilised eesmärgid selgitavad tõenäoliselt enamikke ebakõlasid selles kirjas.[10]
Samas on kahtlusi, et kiri ei ole tervikult Pauluse kirjutatud. See tuleneb järgnevast salmist:
"Olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb. Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida." – [1Kr 14:34–35]
Kahtlusteks on kaks põhjust. Mõnes käsikirjas paigutatakse salm 14. peatüki lõppu, mitte oma kanoonilisse kohta. Selline varieeruvus on märgiks, et salmi ei kirjutanud Paulus, vaid hilisemalt juurde lisatud kellegi teise poolt. Salm on samuti vasturääkiv sellele, mida Paulus oli rääkinud varem naise prohvetliku kõnelemise kohta[11]:
"Ja iga naine, kes paljapäi palvetab või prohvetlikult kõneleb, häbistab oma pead, sest see on otse nõnda, nagu oleks ta paljakspöetu." [1Kr 11:5]
Paulus õpetas korintlaste kogudusele üheainsa tõelise Jumala kummardamist ning Tema Poja tuleku ootamist. Seetõttu peamine sõnum oli rõhutada Jeesust kui ristilöödud Kristust. Sõnum, mis suuremale osast kogudusest mööda läks. Paulus adresseeris ka koguduses levivat ebamoraalsust ja taunis liikmeid, kes püüdsid rõhutada oma spirituaalset üleolekut. Paulus vastas oma kirjas ka nende liikmete, kes ei uskunud kehade resurrektsiooni, kahtlustele.[6]
Kirja dateeritakse aastavahemikku 54–55 pKr. Pauluse asukohaks oli Makedoonia. Paulus koostas kirja koos Timoteosega.[3]
Arvatakse, et see koosneb mitmest Pauluse kirjast. Tekstis leidub paar probleemi, mis tõstatab teksti ühtsuse küsimuse. Üks tõsisemaid murekohti on järsk muutus üheksanda peatüki toonilt (I–IX peatükk on lepitava tooniga) kümnenda peatüki toonile (X–XIII peatükk on karmi sarkastilise tooniga). Teiseks probleemseks kohaks on taas interpolatsioon. Kirjakoha 2Kr 6:14–7:1 keelt ja sisu on raske kooskõlastada ülejäänud Pauluse kirjadega, seetõttu arvatakse, et keegi teine lisas vastava kirjakoha.[12]
Paulus toob välja, et tõeline Kristuse apostel on isik, kes kannatab samamoodi nagu Jeesus, mitte see, kes teeb vägevamaid imetegusid. Paulus rõhutab, et usklikud ei ole veel tõstetud Kristusesse, vaid nad elavad siiani kurja keskel ja patus. Seetõttu ainsaks lohutuseks on oodata pikisilmi Jeesuse tagasitulekut ning ülestõusmist.[6]
Kirja valmimise aastas ei saa midagi põhjapanevat väita. Ollakse kindel, et apostel võis kirjutada selle kõige varem 49 pKr ning kõige hilisemalt 58 pKr.
Autorsuse legitiimsuses on teoloogid leidnud konsensuse. Kuigi autorsuse seadsid 19. sajandil kahtluse alla väike osa teadlasi: Bruno Bauer, Abraham Loman, C. H. Weisse ja Frank R. McGuire.[13] Põhiargument toetamaks Paulust kui autorit on kirja pauliinlik stiil ja teemad. Pooltargumendiks on samuti asjaolu, et kirjas käsitletakse viisi, kuidas mittejuute saab kristianiseerida. Selle teema käsitlemine näitab, et kiri valmis kristliku kiriku varajases ajaloos, millal suurem osa kristlasi olid juudid või juudist proselüüdid, keda ajaloolased nimetavad lihtsustatult juudist kristlasteks. Kirjast ei ole võimalik ka välja lugeda, et kristlik kogukond oleks suuremas mastaabis organiseerunud. Seetõttu saab kirja paigutada Pauluse eluaega.[14]
Kirjas tõestab ta kirglikult Jeesuse rõõmusõnumite tõepärasust ja Jeesus Kristuse jumalike ilmutuste tähtsust.[15]
"ei andnud me hetkekski järele ega alistunud neile, et teile jääks evangeeliumi tõde." – [Gl 2:5]
"sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu." – [Gl 1:12]
Pärast seda kui Paulus konverteeris teatud hulk mittejuute Kristuse usku ning oli koguduse omaette jätnud mõneks ajaks, jõudsid teised misjonärid Galaatia piirkonda. Misjonärid rõhutasid, et uskujad peavad teatud osa juudi seadustest ikka järgima, et Jumalaga heas kirjas olla. Spetsiifiliselt toodi välja meestel ümberlõikamine. Paulust ajas misjonäride pakkumine vihaseks. Paulus arvas, et mittejuudid, kes võtsid pakkumise vastu, olid Jeesuse rõõmusõnumitest täiesti valesti aru saanud. Pauluse jaoks ei olnud see mitte ainult üleliigne, vaid lausa Jumala teotamine. Ümberlõikamisega lükatakse tagasi Jumala õigustus, mida ta pakkus läbi Kristuse. Paulus ei andestanud ka misjonäridele, kes galaatia kogudusele kärbseid pähe ajas:
"Mingit teist evangeeliumi ei ole, on vaid mõningaid, kes teid segadusse ajavad ja tahavad Kristuse evangeeliumi pahupidi pöörata. Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud!" – [Gl 1:7–8]
Pauluse viha on ilmne juba selle järgi, et ta ei täna Jumalat koguduse eest (mida ta teistes kirjades on teinud).
Varem arvati, et Paulus kirjutas kirja 60. aastate esimesel poolel Roomas. Tänapäeval on hakatud rohkem eelistama 50. aastate keskpaiga Efesose vangipõlve varianti. Pauluse autorsuse osas on teoloogid valdavalt ühel meelel, et selle on kirjutanud apostel Paulus ise. Kuigi kirja ühtsuse osas on kahtlusi (vt lähemalt "Pauluse kiri filiplastele")
Paulus portreteerib ennast jälle Kristuse nimel kannatajana, toonitab taas, et kristlaste kutse on kannatada ja et Kristuse naasmisel seatakse kõik taas õigeks. Paulus kutsub üles filiplasi ühiselt koos elama läbi ennastohverdava armastuse.[6]
Kirjast saab välja lugeda, et tessalooniklased kummardasid enne Pauluse misjoni ebajumalaid. Arvatakse, et tessalooniklaste kogudus moodustus rahva vaesemast kihist, sest Paulus ei too kedagi nimeliselt välja kogudusest. Tessalooniklaste kogudus on pidanud kannatama oma ligimeste rõhumise all. Parim seletus tagakiusamisele on Pauluse eesmärk võõrutada kogudus traditsioonilistest ebajumalatest monoteistliku Jumala vastu. Ebajumalate hülgamisse suhtuti tõenäoliselt halvasti, sest Tessaloonias käibel olevad mündid reedavad tõsiasja, et piirkonnas levis keisri kultuslik austamine juba aastast 27 eKr.[16]
Paulus kirjutas selle ühe oma vangistuspõlve ajal, kuigi ei olda kindel millise täpselt. Kiri on adresseeritud Fileemonile, orja peremehele. Kiri puudutab tema ära põgenenud orja Onesimust ja tema saatust peremehe kätes. Paulus küll esitab oma soovi kui palve, aga ta sõnastab selle nii, et Fileemonil oleks võimatu talle ära öelda. Kuigi Paulus kuulutas kõigi – nii meeste kui ka naiste, juudi kui ka mittejuudi, vaba ja orja – võrdsust, siis ei pidanud ta vajalikuks Fileemonilt nõuda kõikide orjade vabastamist, isegi mitte Onesimuse. Pauluse kuulutatav võrdsus ei pidanud tulenema sotsiaalsetest muutustest, vaid Jumala poolt loodavast. Kui Jumal hävitab kurja ajastu ja seab oma kuningriigi selle asemele, kus puudub valu, ebaõiglus ja ebavõrdsus.[6]
Suurem osa teolooge arvab, et kirja autoriks ei olnud Paulus. Kuigi autor nimetab ennast Pauluseks kahes kohas[17]:
"Paulus, Jumala tahtmisel Kristuse Jeesuse apostel – pühadele, kes on Efesoses, ja usklikele Kristuses Jeesuses:" – [Ef 1:1]
"Seetõttu mina, Paulus, olen Kristuse Jeesuse vang teie, paganate heaks." – [Ef 3:1]
Arvatakse, et autor elas 1. saj lõpu poole ning tal oli käepärast teised Pauluse nime all kirjutatud kirjad. Kirja autor rõhutab, et Jeesuse surm eemaldas barjääri (juudi seadus) juudi ja mittejuudi vahel.[6]
Kirjas väidetakse, et kirjutajateks olid Paulus, Silvanus ja Timoteus.
"Paulus ja Silvanus ja Timoteos – tessalooniklaste kogudusele Jumalas, meie Isas, ja Issandas Jeesuses Kristuses:" – [2Ts 1:1]
Tõenäolisemalt oli tegemist 1. saj lõpus kristlasega, kes oli lugenud Pauluse esimest kirja tessalooniklastele.
Mõned koguduseliikmed uskusid, et Viimnepäev oli juba käes, aga kirjutaja viitas teatud sündmustele, mis pidid enne Viisetpäeva veel aset leidma. Seetõttu ta innustas kogudust hoidma usku ja lootust, aga ärgu oodaku Viimsepäeva saabumist lähitulevikus.[6]
Kirja pidi kirjutama koguduse liige, kes nägi Paulust kui ülimat autoriteeti.
Kirjast selgub, et autor adresseerib väärõpetusi, mida kogudusele on rääkinud judaismi müstitsismi haru esindajad. Autori järgi on Kristus ise täielik jumalik ilmutus, seetõttu ei ole mõjuvat põhjust kummardada ingleid Kristuse asemel.[6]
"Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu," – [Kl 1:15]
Pastoraalkirjad on kaks kirja Timoteosele ja kiri Tiitusele. Kolm kirja on grupeeritud üheks, sest mõlemad väidavad, et Paulus kirjutas inimesele, kelle ta määras ühe oma koguduste etteotsa. Kirjad sisaldavad pastoraalset nõu selle kohta, kuidas nad peaksid oma kogudust juhtima. Peamiseks probleemiks on valeõpetajad, kes põhjustavad probleeme koguduses selle juhtidele ja koguduse sisemisele organisatsioonile.[6]
Leidub ka põhjuseid, mis viitab, et kirjad on valminud isegi pärast apostli surma. (Vt lähemalt Pastoraalkirjad)
Kiri meenutab oma stiililt rohkem jutlust kui kirja. Autori kohta ei ole selgust. Kirikuisa Origenes (185–284) tõdeb, et ainult Jumal teab, kes selle epistli nüüd tõepoolest kirjutas. See, et autor ennast nimeliselt esile ei too, tuleneb asjaolust, et kiri heebrealastele on oma olemuselt jutlus. Kirjutajal polnud vaja ennast juba sellepärastki tutvustada, sest kogudus pidavat juba hästi tundma nii teda kui tema kogudust. Uurides kirja sisu ja esituslaadi, tuleb välja Vana Testamendi lugemus. Kirja stiilist saab oletada, et tema emakeel oli kreeka keel. Keeleliste ja stiilianalüüside põhjal on kindel, et kirja autor ei saanud olla Paulus, sest kirja stiil, keel ja sõnavara ei ühildu Pauluse omaga.[18]
Kirja adressaadist ei ole säilinud eriti teavet. Kirjutis pealkirjastati kirjas leiduvate Vana Testamendi tsitaatide hulga pärast.[18]
Paulus viitab oma kirjades tihti tänapäevani mitte säilinud kirjutistele:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
