From Wikipedia, the free encyclopedia
Põhja-Saksa tasandik või Põhja-Saksa madalik (saksa: Norddeutsches Tiefland) on üks suuri geograafilisi piirkondi Saksamaal. See on Põhja-Euroopa tasandiku Saksamaa osa. Piirkonda ümbritsevad Põhjamere ja Läänemere rannikud põhjas ning Saksamaa Keskkõrgustik (die Mittelgebirge) lõunas.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2019) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Jaanuar 2019) |
Läänes moodustab Põhja-Saksa tasandiku lõunapiiri Alam-Saksi kõrgustik: konkreetselt Teutoburgi mets, Wiehen, Wesergebirge ja Alam-Saksi Börde, mis osaliselt eraldavad selle tasandikust, mis tuntud kui Vestfaali madalik. Reini Kiltkivimäestiku elemendid osalevad samuti tasandiku lõunapiiris: Eifel, Bergisches Land ja Sauerland. Idas levib Põhja-Saksa tasandik Harzist ja Kyffhäuserist kaugemale lõunasse kuni Kesk-Saksi kõrgustiku ja Maagimäestiku jalamini.
On teada, et Põhja-Saksa tasandik moodustus pleistotseenis maiste Skandinaavia jäälaamade erinevate liustikuliste liikumiste tulemusena, samuti liustikuümbruse geomorfoloogiliste protsesside poolt. Maastikku võib pidada vana või noore triivi (Alt- või Jungmoräne) osaks, olenevalt sellest, kas see moodustus viimase jääaja, Weichseli jäätumise jäälaamadest või mitte. Pinnareljeef varieerub tasasest laineliseni. Madalaimad punktid on madalad nõmmed ja vanad sood Schleswig-Holsteini lääneosa kuivamaa harjade servas (Wilstermarsch, 3,5 m allpool merepinda) ning Alam-Saksi loodeosas (Freepsum, 2,3 m allpool merepinda). Kõrgeimad punktid viitavad Wisła ja Halli jäätumise otsamoreenidele (olenevalt jää vanusest, mis need moodustas) – näiteks Flämingi nõmmel (200 m üle merepinna) ja Helpter Bergel (179 m). Jääaja möödudes tekkisid soojade suurte sademetega perioodide ajal (Atlandi soe periood) Alam-Saksi lääne- ja põhjaosas sademetetoitelised rabad. Rabad olid varem ulatuslikud, kuid enamus sellest maastikust on nüüd kuivatatud või muul viisil välja tõrjutud.
Rannikualad koosnevad holotseeni järve- ja jõesoodest ning laguunidest, mis on seotud pleistotseeni vana ja noore triivi maastikuga mitmesugustes moodustumise ja ilmastikutingimuste etappides. Liustike ajal või pärast nende taandumist moodustas tuulesünnitatud liiv sageli düüne, mida taimestik hiljem kinnistas. Inimeste sekkumine põhjustas avatud nõmme tekkimist, nagu Lüneburgi nõmm, ning meetmed, nagu metsaraie ja niinimetatud Plaggenhieb (pinnase eemaldamine mujal väetisena kasutamiseks) põhjustasid pinnase suure vaesumise (podsol). Kõige viljakamad mullad on noored sood (Auen-Vegen) ja Börde alad (Hildesheim Börde, Magdeburg Börde oma viljakate ja lössimuldadega). Kõrgetasemelist rabaturvast võib leida kõige vaesemates muldades, näiteks Teufelsmooris. Madaliku lössialadelt on leitud vanimad asulapaigad Saksamaal (joonkeraamika kultuur).
Tasandiku kirdeosa (noor triiv) on geomorfoloogiliselt eraldiseisev ja sisaldab palju järvi (näiteks Mueritzi järv Mecklenburgi järvistus), mis on märgid viimasest jääajast. Taanduvad liustikud jätsid selle maastiku maha umbes 16 000 kuni 13 000 aastat tagasi. Võrdluseks, Loode-Saksamaa kuivad tasandikud (Alam-Saksi, Lääne-Schleswig-Holstein ja Bochumi ala Nordrhein-Westfalenis) on tugevamalt üle elanud ja tasandunud (vana triiv), sest viimased suured jäätumised toimusid vähemalt 130 000 aastat tagasi.
Piirkonda kuivendavad jõed, mis voolavad põhjasuunas Põhjamerre või Läänemerre. Rein, Ems, Weser, Elbe ja Havel on kõige olulisemad jõed, mis kuivatavad Põhja-Saksa madalikku Põhjamerre ja loovad metsi lammidel, näiteks Spreewald ("Spree mets"). Oderi ja Neiße jõe valglapiirkonda, mis tühjeneb Läänemerre, jääb ainult väike osa Põhja-Saksa tasandikust.
Põhjamere rannikut ja ääristavate Ida- ja Põhja-Friisi saarte külgnevaid rannikualasid iseloomustab mereline kliima. Rannikust lõunas ulatub lai merelise ja lähismerelise kliima riba Schleswig-Holsteini idarannikult Keskkõrgustiku lääneservani. Kagus ja idas muutub kliima üha enam lähismandriliseks: mida iseloomustavad temperatuurierinevused suvel ja talvel, mis kasvavad järk-järgult ookeani leevendavast mõjust eemaldumisel. Kohati võib kuivemat mandrilist kliimat leida Harzi sademete varjus ja mõnel väiksemal kõrgustiku alal, nagu Drawehn ja Fläming. Erilised mikrokliimad esinevad soodes ja nõmmedel ning näiteks Altes Landis Hamburgi lähedal, mida iseloomustavad aasta läbi suhteliselt mõõdukad temperatuurid Põhjamere ja Elbe alamjooksu läheduse tõttu, mis pakuvad suurepäraseid tingimusi puuviljade tootmiseks.
Soode, kaldaäärsete metsade, lodude ja veekogude atsonaalsed taimekogumid venisid algselt piki Emsi, Weseri, Elbe, Haveli ja Spree jõge. Iselaadsed soolased sood, padurid ja loodete roostikud estuaarides on eksisteerinud püsivalt Põhjamere ranniku tõusu-mõõna tsoonis. Arvatakse, et Põhja-Saksa tasandiku looduslik taimestik on olnud mets, mille peamiselt moodustab harilik pöök (Fagetalia).
Pikemalt artiklis Saksamaa looduslikud piirkonnadSaksamaa looduskaitse ameti (Bundesamt für Naturschutz) järgi koosneb Põhja-Saksa tasandik allpool loetletud looduslikest piirkondadest.
NATO sõjalised strateegid tuvastasid Põhja-Saksa tasandiku piirkonnana, mida võidakse kasutada ühena kahest peamisest sissetungisuunast Lääne-Euroopasse Varssavi Lepingu Organisatsiooni jõudude poolt Nõukogude 3. löögiarmee juhtimisel, kui peaks puhkema sõda NATO ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni vahel. Tasandiku geograafia, mis tegi selle sobivaks soomustatud ja mehhaniseeritud manööverdamiseks, oli peamine põhjus, miks seda peeti oluliseks riskiks, mis sarnaneb alternatiivse suuna, Fulda koridoriga. Tasandiku kaitse oli NATO Northern Army Group ja Second Allied Tactical Air Force vastutusala, mis koosnes Saksa, Hollandi, Belgia, Briti ja Ameerika vägedest, sealhulgas 1. Briti korpus.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
