From Wikipedia, the free encyclopedia
Niccolò Paganini (27. oktoober 1782 Genova – 27. mai 1840 Nizza) oli itaalia viiuli-, vioola- ja kitarrimängija ning helilooja. Ta oli oma aja tunnustatuim viiulivirtuoos.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2023) |
 |
See artikkel räägib Itaalia viiuldajast; Ferenc Lehári opereti kohta vaata artiklit Paganini (operett) |
Niccolò sündis Antonio ja Teresa (sündinud Bocciardo) Paganini kolmanda lapsena kuuelapselises peres. Isa oli kaupmees, aga äri ei läinud hästi ja ta teenis lisa mandoliini mängides.
Niccolò õppis samuti juba viieaastaselt mandoliini ja seitsmeaastaselt viiulit mängima. Tema muusikaanne avastati kiiresti ja ta sai korduvalt stipendiume viiulitundide võtmiseks. Tema võimed ületasid peatselt kohalike õpetajate omad ning Niccolò reisis isaga Parmasse, kus leidus võimekamaid viiuldajaid. Paganinid ei jäänud sinna kauaks, kuid Parma viiuldajate Alessandro Rolla ja Ferdinando Paeri mõju on Paganini hilisemas heliloomingus selgelt märgata.
1796 tungis Itaaliasse Prantsusmaa sõjavägi. Paganinid põgenesid linnalähedasse maavaldusse Bolzanetos, mis tänapäeval on Genova linnaosa. 1800 reisis Paganini isaga Livornosse, kus Paganini andis kontserte ja isa jätkas tööd merenduse alal. 1801 määrati 18-aastane Paganini Lucca Vabariigi esiviiuldajaks, aga suure osa sissetulekust teenis ta väljaspool töökohustusi. Ent sama kuulus kui viiuldajana oli ta õnnemängija ja naistekütina.
Prantsusmaa annekteeris Lucca 1805 ja seda hakkas valitsema Napoleoni õde Elisa Baciocchi koos abikaasa Felice Pasquale Baciocchiga. Paganini sai õukonnaviiuldajaks ja ühtlasi andis ta vürstile Felicele viiulitunde. 1807 sai Elisa Baciocchi Toscana suurhertsoginnaks ja tema õukond viidi üle Toscana pealinna Firenzesse.
1809 lahkus Paganini Firenzest, töötades edasi vabakutselisena. Mõne järgmise aasta jooksul reisis ta Parma ja Genova kandis. Kuigi ta oli sealkandis väga populaarne, ei tuntud teda mujal Euroopas kuigivõrd. Tema läbimurdeks kujunes 1813 Milanos La Scalas antud kontsert, mis oli üliedukas ja pani aluse tema laiale kuulsusele. Siiski oli tema kontserttegevus järgmise mõne aasta jooksul piiratud tänapäeva Itaalia maa-alaga. Alles 1828. aasta augustis alustas ta kontsertreisi mööda Euroopat. Ta alustas Viinist ning jätkas Saksamaa, Poola ja Tšehhimaa suurtes linnades, seejärel Prantsusmaal ja Suurbritannias. Tema tehnilised võimed ja valmidus neid demonstreerida teenisid kriitikutelt suurt kiitust. Paganini esitas peamiselt enese loomingut, aga esitas ka oma kaasaegsete, näiteks Rodolphe Kreutzeri ja Giovanni Battista Viotti loomingu, peamiselt kontsertide mugandusi.
Paganini kohtus 1818. aasta suvel Bolognas Gioachino Rossiniga. 1821. aasta jaanuaris kohtusid nad Roomas uuesti ja said suurteks sõpradeks. Rossini pidi Roomas lavastama ooperi "Mathilde de Sharbran", kuid selle dirigent oli ootamatult surnud. Rossini palus Paganinil ooperit dirigeerida ja jäi temaga väga rahule.
1833. aastal tutvus Paganini Pariisis Hector Berlioziga. Paganini tellis temalt sümfoonia viiulile ja orkestrile "Harold Itaalias". Sümfoonia valmiski, kuid Paganini soovis, et viiuldaja peaks seal algusest lõpuni lakkamatult mängima. Berlioz polnud nõus sümfooniat niimoodi ümber kirjutama ja Paganini keeldus seda esitamast. Sellegipoolest pidas Paganini Berliozist väga lugu ja nimetas teda teiseks Beethoveniks. Esimest korda juhtus Paganini "Haroldit Itaalias" kuulma 16. detsembril 1838 ja oli sedavõrd vaimustatud, et pärast kontserti põlvitas ta Berliozi ette ja suudles tema kätt. Ta kinkis Berliozile korduvalt suuri summasid.
Naissuhetest ei tulnud Paganinil puudust. Kõige tõsisemalt oli ta sisse võetud Comost pärit laulja Antonia Bianchist, kellega tutvus 1813. aastal Milanos. Nad andsid kahekesi koos kontserte kõikjal Itaalias. Nad ei abiellunud ja läksid lahku 1828, kui Paganini alustas üleeuroopalist kontserditurneed. Sellest suhtest sündis Paganini ainus teadaolev laps, poeg (Ciro Alessandro) Achille Paganini[1] (22. juuli 1825 – 25. detsember 1895)[2]. Paganini võttis poja turneele kaasa ja Achille saatis isa kuni tolle surmani.
Kogu elu jooksul põdes Paganini kroonilisi haigusi. Lisaks tihedale kontserttegevusele jättis tema tervisele jälje ka ekstravagantne eluviis. Kuigi selle kohta puuduvad kindlad tõendid, on oletatud, et tal oli Marfani sündroom (prantsuse lastearst Antoine Marfan kirjeldas seda esimest korda alles 1896). Seda iseloomustavad pikk kasv, pikad jäsemed ja pikad kõhnad sõrmed. 1822 diagnoositi Paganinil süüfilis. Seda raviti elavhõbeda ja oopiumiga, millel olid rasked kõrvaltoimed. 1834 raviti teda Pariisis tuberkuloosist ja kuigi tema tervis suhteliselt kiiresti paranes, jättis ta edaspidi sageli kontserte ära. Seda põhjustasid mitmesugused terviseprobleemid, alates külmetusest ja lõpetades depressiooniga, mis mõnikord kestis kuude viisi.
1834. aasta septembris lõpetas Paganini kontsertide andmise ja pöördus tagasi Genovasse. Kuigi kuulujutud räägivad, et Paganini püüdis oma muusikat ja tehnikat salajas hoida, oli tegelikkus vastupidine: Paganini pühendas oma aja oma heliteoste ja viiuldamismeetodite avaldamisele. Ta võttis endale ka õpilasi. Mõned neist, näiteks viiuldaja Camillo Sivori ja tšellist Gaetano Ciandelli, saavutasid isegi mõõdukat edu, kuid kumbki neist ei pidanud Paganinit eriti abivalmiks ega inspireerivaks.
1835 kolis Paganini Parmasse. Sinna kutsus ta Parma hertsoginna, Napoleoni teine naine Austria Maria Luisa. Paganini pidi moodustama õukonnaorkestri, aga läks tülli nii mängijate kui ka õukonnaga ja pidi ametist lahkuma.
1836 naasis Paganini Pariisi ja avas seal kasiino. See läks kiiresti pankrotti ja laostas muusiku, kes pidi kulude hüvitamiseks oma muusikainstrumente müüma. 1838. aasta jõulude ajal sõitis Paganini Marseille'sse ja sealt Nice'i, kus tema tervis halvenes.
1840. aasta mais saatis Nice'i piiskop kohaliku külapreestri Paganini juurde viimset võidmist toimetama. Paganini pidas seda enneaegseks ja saatis preestri tagasi. Nädal hiljem, 27. mail 1840 suri Paganini sisemise verejooksu kätte, enne kui preester kohale kutsuda jõuti. Seetõttu läks käibele kuulujutt, et Paganini olevat oma ande saanud kuradilt.
Kuna Paganini ei olnud enne surma patte andeks saanud, keelduti teda Genovas katoliiklikult matmast. Alles 1844, pärast paavstilt eriloa saamist, tohtis tema surnukeha Genovasse tuua, kuid teda ei maetud sellegipoolest. Lõpuks maeti ta alles 1876 Parmasse. 1893 suutis tšehhi viiuldaja František Ondříček Paganini pojapoja Attila nõusse rääkida, et see lubaks tal Paganini surnukeha oma silmaga vaadata. Pärast seda veidrat vahejuhtumit maeti Paganini 1896 Parma uuele kalmistule.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
