From Wikipedia, the free encyclopedia
Mihheil Saakašvili (venepärane eesnimekuju Mihhail; hüüdnimi Miša; gruusia keeles მიხეილ სააკაშვილი ; sündinud 21. detsembril 1967 Thbilisis) on Gruusia ja Ukraina poliitik, Gruusia president aastatel 2004–2007 ja 2008–2013, Ühinenud Rahvusliku Liikumise asutaja ja juht. Alates 30. maist 2015 kuni 9. novembrini 2016 oli ta Odessa oblasti kuberner.
| Mihheil Saakašvili | |
|---|---|
 Saakašvili 2020. aastal | |
| Ukraina Rahvusliku Reforminõukogu täitevkomitee esimees | |
|
Ametiaeg 2020–2021 | |
| Odessa oblasti kuberner | |
|
Ametiaeg 2015–2016 | |
| Gruusia president | |
|
Ametiaeg 2008–2013 | |
| Gruusia president | |
|
Ametiaeg 2004–2007 | |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
21. detsember 1967 Thbilisi |
Saakašvili oli president Eduard Ševardnadze tagasiastumiseni viinud "rooside revolutsiooni" üks juhte ja võitis järgnenud presidendivalimised 2004. aasta 4. jaanuaril 96,25 protsendiga häältest. Astus 2007. aasta 25. novembril pärast opositsiooni meeleavalduste jõuga laialiajamist ennetähtaegselt ametist tagasi. Valiti 5. jaanuaril 2008 toimunud ennetähtaegsetel presidendivalmistel uuesti presidendiks 53,5 protsendiga häältest.
President Saakašvilit peeti sageli läänemeelseks juhiks, kes viis Gruusias läbi rea edukaid reforme, samas kritiseeriti teda autoritaarsete tendentside pärast. Poliitilised vastased on talle ette heitnud populismi, demagoogiat ja võimujanu ning süüdistanud teda valimistulemuste võltsimises.
Saakašvili lõpetas 1992. aastal Kiievi Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse erialal. 1994 sai ta õigusteaduse alal magistrikraadi New Yorgi Columbia ülikoolist ning 1995 õigusteaduse doktori (SJD) kraadi Washingtoni ülikoolist. Aastal 1995 sai ta ka diplomi rahvusvahelisest inimõiguste instituudist Strasbourgis.
Kui Saakašvili töötas 1995. aasta alguses advokaadina New Yorgi advokaadibüroos Patterson, Belknap, Webb & Tyler ja elas Central Parki ääres, võttis temaga ühendust vana sõber Gruusiast Zurab Žvania, kes president Eduard Ševardnadze ülesandel otsis noori andekaid grusiine, kes tuleksid poliitikasse. Valimistel detsembris 1995 pääsesid mõlemad Gruusia parlamenti, kandideerides Ševardnadze partei Gruusia Kodanike Liit nimekirjas.
Saakašvili tegi endale varsti nime uue valimissüsteemi, sõltumatu kohtusüsteemi ja mittepoliitilise politsei kavandamisega tegeleva parlamendikomitee esimehena. Ta sai arvamusküsitluste järgi Ševardnadze järel populaarsuselt teiseks poliitikuks Gruusias
Jaanuaris 2000 määrati Saakašvili Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresidendiks.
12. oktoobril 2000 sai Saakašvili president Ševardnadze poolt ametisse nimetatud valitsuse justiitsministriks. Ta algatas Gruusia korrumpeerunud ja politiseeritud kriminaalkohtu- ja vanglate süsteemis suuri reforme, mida rahvusvahelised vaatlejad ja inimõiguste aktivistid kiitsid.
2001. aasta keskel süüdistas Saakašvili majandusminister Vano Tšhartišvilit, julgeolekuministrit Vahtang Kutateladzet ja Thbilisi politseiülemat Soso Alavidzet ebaseaduslikelt äritehingutelt teenimiselt. Nimetatud olid enesele ehitanud kallid villad. Saakašvili esitas korruptsiooni vastu võitlemiseks seaduseelnõu, mille järgi poliitikud oleksid pidanud oma sissetulekud deklareerima. President Ševardnadze ei kiitnud seda seaduseelnõud heaks. Arvatakse, et Ševardnadze ei tahtnud kaotada endale kommunistliku partei päevilt lojaalseid poliitikuid.
Saakašvili astus 5. septembril 2001 tagasi, öeldes: "Pean ebamoraalseks jääda Ševardnadze valitsuse liikmeks." Ta teatas, et korruptsioon on tunginud Gruusia valitsuse keskmesse välja ning Ševardnadzel puudub tahe sellega tegelda, ning hoiatas, et "praegune asjade käik Gruusias muudab riigi ühe-kahe aastaga kriminaalseks enklaaviks."
Saakašvili astus välja Gruusia Kodanike Liidust ja asutas oktoobris 2001 Ühinenud Rahvusliku Liikumise, kuhu pidid koonduma Gruusia reformimeelsed.
Koos Ühinenud Demokraatidega, kelle eesotsas olid nüüd Zurab Žvania ja Nino Burdžanadze, moodustas ta "laia demokraatliku alliansi". Juunis 2002 valiti ta Ühinenud Rahvusliku Liikumise ja Gruusia Tööpartei kokkuleppel Thbilisi linnavolikogu (Sakrebulo) esimeheks (faktiliselt linnapeaks). See andis talle uued võimalused valitsuse kritiseerimiseks.
Linnapeana püüdis ta näidata end tegudeinimesena, tegeldes katuste ja liftide parandamisega.
2. novembril 2003 toimusid Gruusias parlamendivalimised. Valimisvõitlust pidas Saakašvili loosungi "Gruusia ilma Ševardnadzeta" all.
Kohalikud ja rahvusvahelised vaatlejad täheldasid valimistel võltsimisi. Saakašvili kuulutas end valimiste võitjaks (seda kinnitasid sõltumatud hääletanute küsitlused) ning kutsus Gruusia kodanikke üles demonstratsioonidele Ševardnadze valitsuse vastu ning vägivallatule kodanikuallumatusele. Ühinenud Rahvuslik Liikumine ja teised opositsioonilised rühmitused nõudsid Ševardnadze kõrvaldamist ja uute valimiste läbiviimist.
Kui paistis, et Ševardnadze tahab hoolimata võltsimistest uue parlamendi kokku kutsuda, kutsus Saakašvili oma pooldajaid üles piirama parlamendihoone sisse.
20.–23. novembril toimusid Thbilisis üle 100 000 osavõtjaga massimeeleavaldused ("roosirevolutsioon"), millel esinesid kõnedega Saakašvili ja teised opositsioonitegelased. 22. novembril, kui Ševardnadze oli just alustanud parlamendi avamise kõnet, sisenes Saakašvili hoonesse ja hüüdis presidendile, et too peab tagasi astuma. 23. novembril astuski Ševardnadze tagasi ja tema kohuseid asus ajutiselt täitma tollane parlamendi spiiker Nino Burdžanadze.
Saakašvili kandideeris ennetähtaegsetel presidendivalimistel, lubades võidelda korruptsiooniga ning tõsta palku ja pensione. Ta lubas parandada suhteid välisriikidega. Läänemeelsena kavatses ta taotleda Gruusia vastuvõtmist NATO-sse ja Euroopa Liitu, rääkides ka vajadusest parandada suhteid Venemaaga.
4. jaanuaril 2004 võitis Saakašvili Gruusia ennetähtaegsed presidendivalimised, saades 96,25% häältest. Enne valimisi kardeti, et hääletajate arv ei küüni vajaliku 50 protsendini valimisõiguslikest kodanikest.
Uue presidendi suuremad probleemid olid Gruusia raske majanduslik olukord ning separatism Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Adžaarias.
Saakašvili seadis endale ülesande tuua Gruusia välja majanduslikust langusest, kodusõdadest ja korruptsioonist ning juhtida riik stabiilsuse ja kasvu perioodi. Ta palus abi ja investeeringuid lääneriikidelt. Saakašvii lubas parandada pingelisi suhteid Venemaaga, kuid hoiatas, et Venemaa ei tohi kohelda Gruusiat oma kolooniana, ning rõhutas, et Gruusia taotleb suuremat integratsiooni Euroopaga, sest "meie koht on Euroopas".
Saakašvilile pandi väga suuri lootusi, kuigi oli ka neid, kes kahtlesid tema võimetes juhtida riiki revolutsioonijärgses olukorras.
24. jaanuaril 2004 andis Saakašvili kuningas David Ehitaja haua juures Khuthaisi lähedal Gelathi katedraalis sümboolse vande. Hoides kätt kuninga haual, ütles ta: "Seistes Davidi haua juures, peame ütlema, et Gruusia ühineb, Gruusia saab tugevaks ja me taastame tema terviklikkuse. Ma soovin, et me kõik teeksime seda koos ja ma tõotan mitte saada teile häbiks." Ta sai õnnistuse patriarh Ilja II-lt.
Saakašvili andis ametivande 25. veebruaril ja kirjutas samas alla aktile, mis kinnitas Gruusiale uue riigilipu. Tseremooniat olid vaatamas suured rahvahulgad ja väljak oli täis punavalgeid lippe. Toimus sõjaväeparaad, millel osales 1500 sõjaväelast, ründelennukite Su-25 ja helikopterite Mi-8 demonstratsioonlennud ja suurtükisaluut. Tseremoonial viibisid 24 riigi delegatsioonid, teiste seas USA riigisekretär Colin Powell ja Venemaa välisminister Igor Ivanov. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei võtnud kutset vastu.
2007. aasta sügisel puhkesid Gruusias valitsusvastased meeleavaldused. Meeleavalduste lõkkelelöömises oli oluline roll Saakašvili valitsuse endisel kaitseministril Irakli Okruašvilil, kes loopis süüdistusi süütegudes alates korruptsioonist kuni mõrvadeni. Opositsioon ei olnud rahul ka võimupartei tehtud muudatustega valimiskorras. Tuge said protestijad suurärimees Badri Patarkatsišvili meediakanalitelt. Muuhulgas oli Okruašvili presidenti süüdistanud kavas Patarkatsišvili kõrvaldada.
7. novembril otsustas valitsus juba hääbuma kippuvad meeleavaldused jõuga laiali ajada. President kuulutas välja erakorralise olukorra, sulges opositsioonilised meediakanalid. Inimõigusorganisatsioonid süüdistasid Gruusia valitsust ebaproportsionaalse jõu kasutamises, Saakašvili valitsust kritiseerisid ka senised liitlased Läänes.
Saakašvili otsustas ametist ajutiselt taanduda, kuulutas välja erakorralised presidendivalimised 5. jaanuaril 2008 ja rahvahääletuse küsimuses, millal pidada parlamendivalimised (kevadel, nagu nõudis opositsioon, või sügisel, nagu oli kavandanud võimupartei).
25. novembril peatati Saakašvili presidendivolitused, presidendi kohusetäitjaks sai Nino Burdžanadze. Opositsiooni väitel ei koheldud teisi kandidaate järgnenud valimiskampaania perioodil võimupartei nimel kandideerinud Saakašviliga võrdväärselt. Saakašvili võitis erakorralised valimised esimeses hääletusvoorus olulise edumaaga järgmise kandidaadi ees ja vannutati 20. jaanuaril 2008 teiseks ametiajaks presidendiametisse.
Pikemalt artiklis Gruusia sõda2008. aasta augustis andis Saakašvili pärast rida relvaintsidente käsu Tshinvali ründamiseks. Vastuseks tungisid Lõuna-Osseetiasse Venemaa väed ja puhkes lühike sõda, milles Gruusia vägedel ei õnnestunud Venemaa, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia vägedele vastu seista. Prantsusmaa presidendi vahendusel jõudsid Gruusia ja Venemaa 6-punktise rahuplaani allakirjutamiseni, kuid augusti lõpus tunnustas Venemaa Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning ei viinud oma vägesid viimaste territooriumilt välja. Gruusia katkestas Venemaaga diplomaatilised suhted.
Venemaa president Dmitri Medvedevi väljendas pärast sõda seisukohta, et Venemaa ja Gruusia suhete normaliseerumine pole võimalik, kuni Gruusiat juhib Saakašvili.
Saakašvili teine ametiaeg presidendina lõppes 2013. aastal. Põhiseaduse järgi ei saanud ta presidendiametisse kolmandat korda kandideerida. Parlament algatas 2010. aasta suvel põhiseaduse muutmise, mis lubas edaspidi presidendist suuremat võimu peaministrile. Kriitikud oletasid, et Saakašvilil oli kavatsus presidendiaja lõppedes asuda valitsuse etteotsa.
2012. aasta parlamendivalimiste eel kerkis Saakašvili juhitud Ühinenud Rahvusliku Liikumise vastu jõuliselt esile Bidžina Ivanišvili juhitud opositsiooniparteide koalitsioon Gruusia Unistus, mis võitis ka valimised. Teravalt Saakašvili vastu meelestatud opositsiooniparteid nõudsid tema ennetähtaegset ametist taandumist, kuid president püsis oma ametis siiski tähtaegsete valimisteni.
Donbassi sõja ajal, 2015. aasta alguses, asus ta ametisse Ukraina valitsuse nõunikuna. Mais 2015 nimetas president Petro Porošenko ta Odessa oblasti kuberneriks. 2016. aasta 7. novembril teatas Saakašvili otsusest kuberneri kohalt tagasi astuda.[1]
Saakašvili valdab peale gruusia ja vene keele vabalt inglise ja prantsuse keelt.
Saakašvili on abielus Terneuzenist pärit hollandlanna Sandra Roelofsiga, kellega ta tutvus enne USA-sse minekut ühel inimõiguste kursusel Prantsusmaal. Neil on kaks poega, Eduard ja Nikoloz.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
