Remove ads
Mihheil Saakašvili (venepärane eesnimekuju Mihhail; hüüdnimi Miša; gruusia keeles მიხეილ სააკაშვილი ; ukraina keekes Міхеіл Ніколозович Саакашвілі; sündinud 21. detsembril 1967 Thbilisis) on Gruusia ja Ukraina poliitik, Gruusia president aastatel 2004–2007 ja 2008–2013, Ühinenud Rahvusliku Liikumise asutaja ja juht. Alates 30. maist 2015 kuni 9. novembrini 2016 oli ta Odessa oblasti kuberner. Septembrist 2021 viibib vangina Gruusia vanglas.
| Mihheil Saakašvili | |
|---|---|
 Saakašvili 2020. aastal | |
| Ukraina Rahvusliku Reforminõukogu täitevkomitee esimees | |
|
Ametiaeg 2020–2021 | |
| Odessa oblasti kuberner | |
|
Ametiaeg 2015–2016 | |
| Gruusia president | |
|
Ametiaeg 2008–2013 | |
| Gruusia president | |
|
Ametiaeg 2004–2007 | |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
21. detsember 1967 Thbilisi |
Saakašvili oli president Eduard Ševardnadze tagasiastumiseni viinud "rooside revolutsiooni" üks juhte ja võitis järgnenud presidendivalimised 2004. aasta 4. jaanuaril 96,25 protsendiga häältest. Astus 2007. aasta 25. novembril pärast opositsiooni meeleavalduste jõuga laialiajamist ennetähtaegselt ametist tagasi. Valiti 5. jaanuaril 2008 toimunud ennetähtaegsetel presidendivalmistel uuesti presidendiks 53,5 protsendiga häältest.
President Saakašvilit peeti sageli läänemeelseks juhiks, kes viis Gruusias läbi rea edukaid reforme, samas kritiseeriti teda autoritaarsete tendentside pärast. Poliitilised vastased on talle ette heitnud populismi, demagoogiat ja võimujanu ning süüdistanud teda valimistulemuste võltsimises.
Remove ads
Isa Nikoloz (Nikolai) Saakašvili on hariduselt arst. Ta lahkus pere juurest enne poja sündi või vahetult pärast seda. Vanaisa Mihheil Saakašvili oli meditsiiniülikooli asutaja ja rektor.[1] Ema Giuli Alasania (sünd. 1946), ajalooprofessor, keskaegse Gruusia ajaloo spetsialist, turkoloog, ühiskondliku liidu "Gruusia ja Aserbaidžaani Sõpruse Maja" esimees.[2] Kasuisa Zurab Kometiani (1934-2012) oli psühholoogiaprofessor.[3]
Kooli ajal tegeles ujumise, muusika ja korvpalliga ning õppis inglise ja prantsuse keelt, käies prantsuse keele eratundides ühe Prantsusmaal kasvanud Gruusia aristokraadi juures. Inglise keelt õpetas Gela Charkviani, Eduard Ševardnadze välispoliitika nõunik 90ndatel.[4] 1984. aastal lõpetas kuldmedaliga Tbilisi 51. keskkooli ja 1992. aastal Kiievi Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse erialal. Ülikooloi katkestas kaheaastane ajateenistus NSV Liidu KGB piirivägedes. 1994 sai ta õigusteaduse alal magistrikraadi New Yorgi Columbia ülikoolist ning 1995 õigusteaduse doktori (SJD) kraadi Washingtoni ülikoolist. Aastal 1995 sai ta ka diplomi rahvusvahelisest inimõiguste instituudist Strasbourgis.[5]
Kui Saakašvili töötas 1995. aasta alguses advokaadina New Yorgi advokaadibüroos Patterson, Belknap, Webb & Tyler ja elas Central Parki ääres, võttis temaga ühendust vana sõber Gruusiast Zurab Žvania, kes president Eduard Ševardnadze ülesandel otsis noori andekaid grusiine, kes tuleksid poliitikasse. Valimistel detsembris 1995 pääsesid mõlemad Gruusia parlamenti, kandideerides Ševardnadze partei Gruusia Kodanike Liit nimekirjas.
Saakašvili tegi endale varsti nime uue valimissüsteemi, sõltumatu kohtusüsteemi ja mittepoliitilise politsei kavandamisega tegeleva parlamendikomitee esimehena. Ta sai arvamusküsitluste järgi Ševardnadze järel populaarsuselt teiseks poliitikuks Gruusias.
Jaanuaris 2000 määrati ta Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresidendiks.
12. oktoobril 2000 sai Gruusia justiitsministriks. Ta algatas Gruusia korrumpeerunud ja politiseeritud kriminaalkohtu- ja vanglate süsteemis suuri reforme, mida rahvusvahelised vaatlejad ja inimõiguste aktivistid kiitsid. Ta tegi ettepaneku keelustada Gruusia Kommunistlik Partei põhiseadusevastase tegevuse ja sidemete tõttu Venemaaga. Ta keeldus registreerimast marurahvuslikku poolsõjaväelist kriminaalse taustaga organisatsiooni Mkhedrioni.[6]
2001. aasta keskel süüdistas Saakašvili majandusminister Vano Tšhartišvilit, julgeolekuministrit Vahtang Kutateladzet ja Thbilisi politseiülemat Soso Alavidzet ebaseaduslikelt äritehingutelt teenimiselt. Nimetatud olid enesele ehitanud kallid villad. Saakašvili esitas korruptsiooni vastu võitlemiseks seaduseelnõu, mille järgi poliitikud oleksid pidanud oma sissetulekud deklareerima. President Ševardnadze ei kiitnud seda seaduseelnõud heaks. Arvatakse, et Ševardnadze ei tahtnud kaotada endale kommunistliku partei päevilt lojaalseid poliitikuid.
Saakašvili astus 5. septembril 2001 tagasi, öeldes: "Pean ebamoraalseks jääda Ševardnadze valitsuse liikmeks." Ta teatas, et korruptsioon on tunginud Gruusia valitsuse keskmesse välja ning Ševardnadzel puudub tahe sellega tegelda, ning hoiatas, et "praegune asjade käik Gruusias muudab riigi ühe-kahe aastaga kriminaalseks enklaaviks."
Saakašvili astus välja Gruusia Kodanike Liidust ja asutas oktoobris 2001 Ühinenud Rahvusliku Liikumise, kuhu pidid koonduma Gruusia reformimeelsed.
Koos Ühinenud Demokraatidega, kelle eesotsas olid nüüd Zurab Žvania ja Nino Burdžanadze, moodustas ta "laia demokraatliku alliansi". Juunis 2002 valiti ta Ühinenud Rahvusliku Liikumise ja Gruusia Tööpartei kokkuleppel Thbilisi linnavolikogu (Sakrebulo) esimeheks (faktiliselt linnapeaks). See andis talle uued võimalused valitsuse kritiseerimiseks.
Linnapeana püüdis ta näidata end tegudeinimesena, tegeldes katuste ja liftide parandamisega.
Remove ads
2. novembril 2003 toimusid Gruusias parlamendivalimised. Valimisvõitlust pidas Saakašvili loosungi all "Gruusia ilma Ševardnadzeta".
Kohalikud ja rahvusvahelised vaatlejad täheldasid valimistel võltsimisi. Saakašvili kuulutas end valimiste võitjaks (seda kinnitasid sõltumatud hääletanute küsitlused) ning kutsus Gruusia kodanikke üles demonstratsioonidele Ševardnadze valitsuse vastu ning vägivallatule kodanikuallumatusele. Ühinenud Rahvuslik Liikumine ja teised opositsioonilised rühmitused nõudsid Ševardnadze kõrvaldamist ja uute valimiste läbiviimist.
Kui paistis, et Ševardnadze tahab hoolimata võltsimistest uue parlamendi kokku kutsuda, kutsus Saakašvili oma pooldajaid üles piirama parlamendihoone sisse.
20.–23. novembril toimusid Thbilisis üle 100 000 osavõtjaga massimeeleavaldused ("roosirevolutsioon"), millel esinesid kõnedega Saakašvili ja teised opositsioonitegelased. 22. novembril, kui Ševardnadze oli just alustanud parlamendi avamise kõnet, sisenes Saakašvili hoonesse ja hüüdis presidendile, et too peab tagasi astuma. 23. novembril astuski Ševardnadze tagasi ja tema kohuseid asus ajutiselt täitma tollane parlamendi spiiker Nino Burdžanadze.
Saakašvili kandideeris ennetähtaegsetel presidendivalimistel, lubades võidelda korruptsiooniga ning tõsta palku ja pensione. Ta lubas parandada suhteid välisriikidega. Läänemeelsena kavatses ta taotleda Gruusia vastuvõtmist NATO-sse ja Euroopa Liitu, rääkides ka vajadusest parandada suhteid Venemaaga.
Remove ads
4. jaanuaril 2004 võitis Saakašvili Gruusia ennetähtaegsed presidendivalimised, saades 96,25% häältest. Enne valimisi kardeti, et hääletajate arv ei küüni vajaliku 50 protsendini valimisõiguslikest kodanikest.
Uue presidendi suuremad probleemid olid Gruusia raske majanduslik olukord ning separatism Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Adžaarias.
Saakašvili seadis endale ülesande tuua Gruusia välja majanduslikust langusest, kodusõdadest ja korruptsioonist ning juhtida riik stabiilsuse ja kasvu perioodi. Ta palus abi ja investeeringuid lääneriikidelt. Saakašvii lubas parandada pingelisi suhteid Venemaaga, kuid hoiatas, et Venemaa ei tohi kohelda Gruusiat oma kolooniana, ning rõhutas, et Gruusia taotleb suuremat integratsiooni Euroopaga, sest "meie koht on Euroopas".
Saakašvilile pandi väga suuri lootusi, kuigi oli ka neid, kes kahtlesid tema võimetes juhtida riiki revolutsioonijärgses olukorras.
24. jaanuaril 2004 andis Saakašvili kuningas David Ehitaja haua juures Khuthaisi lähedal Gelathi katedraalis sümboolse vande. Hoides kätt kuninga haual, ütles ta: "Seistes Davidi haua juures, peame ütlema, et Gruusia ühineb, Gruusia saab tugevaks ja me taastame tema terviklikkuse. Ma soovin, et me kõik teeksime seda koos ja ma tõotan mitte saada teile häbiks." Ta sai õnnistuse patriarh Ilja II-lt.
Saakašvili andis ametivande 25. veebruaril ja kirjutas samas alla aktile, mis kinnitas Gruusiale uue riigilipu. Tseremooniat olid vaatamas suured rahvahulgad ja väljak oli täis punavalgeid lippe. Toimus sõjaväeparaad, millel osales 1500 sõjaväelast, ründelennukite Su-25 ja helikopterite Mi-8 demonstratsioonlennud ja suurtükisaluut. Tseremoonial viibisid 24 riigi delegatsioonid, teiste seas USA riigisekretär Colin Powell ja Venemaa välisminister Igor Ivanov. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei võtnud kutset vastu.
Remove ads
2007. aasta sügisel puhkesid Gruusias valitsusvastased meeleavaldused. Meeleavalduste lõkkelelöömises oli oluline roll Saakašvili valitsuse endisel kaitseministril Irakli Okruašvilil, kes loopis süüdistusi süütegudes alates korruptsioonist kuni mõrvadeni. Opositsioon ei olnud rahul ka võimupartei tehtud muudatustega valimiskorras. Tuge said protestijad suurärimees Badri Patarkatsišvili meediakanalitelt. Muuhulgas oli Okruašvili presidenti süüdistanud kavas Patarkatsišvili kõrvaldada.
7. novembril otsustas valitsus juba hääbuma kippuvad meeleavaldused jõuga laiali ajada. President kuulutas välja erakorralise olukorra, sulges opositsioonilised meediakanalid. Inimõigusorganisatsioonid süüdistasid Gruusia valitsust ebaproportsionaalse jõu kasutamises, Saakašvili valitsust kritiseerisid ka senised liitlased Läänes.
Saakašvili otsustas ametist ajutiselt taanduda, kuulutas välja erakorralised presidendivalimised 5. jaanuaril 2008 ja rahvahääletuse küsimuses, millal pidada parlamendivalimised (kevadel, nagu nõudis opositsioon, või sügisel, nagu oli kavandanud võimupartei).
25. novembril peatati Saakašvili presidendivolitused, presidendi kohusetäitjaks sai Nino Burdžanadze. Opositsiooni väitel ei koheldud teisi kandidaate järgnenud valimiskampaania perioodil võimupartei nimel kandideerinud Saakašviliga võrdväärselt. Saakašvili võitis erakorralised valimised esimeses hääletusvoorus olulise edumaaga järgmise kandidaadi ees ja vannutati 20. jaanuaril 2008 teiseks ametiajaks presidendiametisse.
Remove ads
Pikemalt artiklis Gruusia sõda
2008. aasta augustis andis Saakašvili pärast rida relvaintsidente käsu Tshinvali ründamiseks. Vastuseks tungisid Lõuna-Osseetiasse Venemaa väed ja puhkes lühike sõda, milles Gruusia vägedel ei õnnestunud Venemaa, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia vägedele vastu seista. Prantsusmaa presidendi vahendusel jõudsid Gruusia ja Venemaa 6-punktise rahuplaani allakirjutamiseni, kuid augusti lõpus tunnustas Venemaa Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning ei viinud oma vägesid viimaste territooriumilt välja. Gruusia katkestas Venemaaga diplomaatilised suhted.
Venemaa president Dmitri Medvedevi väljendas pärast sõda seisukohta, et Venemaa ja Gruusia suhete normaliseerumine pole võimalik, kuni Gruusiat juhib Saakašvili.
17. veebruaril 2010 nimetas Medvedev Saakašvili Venemaa jaoks persona non grataks.[7]
Remove ads
Saakašvili teine ametiaeg presidendina lõppes 2013. aastal. Põhiseaduse järgi ei saanud ta presidendiametisse kolmandat korda kandideerida. Parlament algatas 2010. aasta suvel põhiseaduse muutmise, mis lubas edaspidi presidendist suuremat võimu peaministrile. Kriitikud oletasid, et Saakašvilil oli kavatsus presidendiaja lõppedes asuda valitsuse etteotsa.
2012. aasta parlamendivalimiste eel kerkis Saakašvili juhitud Ühinenud Rahvusliku Liikumise vastu jõuliselt esile Bidžina Ivanišvili juhitud opositsiooniparteide koalitsioon Gruusia Unistus, mis võitis ka valimised. Teravalt Saakašvili vastu meelestatud opositsiooniparteid nõudsid tema ennetähtaegset ametist taandumist, kuid president püsis oma ametis siiski tähtaegsete valimisteni.
Remove ads
13. veebruaril 2015 nimetas Ukraina president Petro Porošenko ta oma nõunikuks[8] ja Ukraina presidenti nõustava Rahvusvahelise Reformide Nõuandenõukogu esimeheks.[9]
30. mail 2015 nimetas Porošenko ta Odessa oblasti kuberneriks.[10] Päev varem 29. mail 2015 oli Porošenko andnud talle Ukraina kodakondsuse.[11] 15. juunil 2015 määrati ta Ukraina majandusarengu ministeeriumi loodud riigiettevõtete reformi nõukogu juhiks.[12]
4. detsembril 2015 võttis Gruusia president Giorgi Margvelašvili talt Gruusia kodakondsuse.[13]
2016. aasta 7. novembril teatas Saakašvili otsusest kuberneri kohalt tagasi astuda.[14] 9. novembril allkirjastas Ukraina president dekreedi Saakašvili kuberneri ametist vabastamise kohta.[15]
28. veebruaril 2017 registreeris Ukraina justiitsministeerium ametlikult Saakašvili juhitud partei "Uute Jõudude Liikumine".[16] 5. aprillist 28. maini 2017 juhtis ta telekanalis ZIK saadet “Teine Ukraina”, kus kritiseeris president Porošenkot ja tema meeskonda.[17] Leping Saakašviliga lõpetati pärast seda, kui naissnaiper laulis ühes telesaates laulu “Šokolaaditagumik”, mille antikangelane oli president Porošenko.[18]
26. juulil 2017 võeti talt Ukraina presidendi Porošenko määrusega Ukraina kodakondsus 2015. aastal Ukraina kodakondsuse saamisel ankeedis märgitud ebatäpsete andmete tõttu.[19] Sealtpeale on ta kodakondsuseta isik. 10. septembril 2017 õnnestus Saakašvilil toetajate abiga naasta Ukraina territooriumile, murdes läbi kordoni Poola-Ukraina piiril.[20] Lvivi oblasti Mostiski ringkonnakohus tunnistas 22. septembril 2017 ta süüdi riigipiiri ebaseaduslikus ületamises ja karistas teda 3400 Ukraina grivnase trahviga.[21]
4. detsembril 2017 algatas Ukraina peaprokuratuur tema vastu kohtuasja Bendukidze keskuse (kaasasutaja Saakašvili) seotuse kohta teabe edastamisel välisriikide esindajatele. 5. detsembril 2017 üritas Ukraina julgeolekuteenistus teda Kiievis oma kodus arreteerida, kuid tal õnnestus oma poolehoidjate toel põgeneda ja asus elama Kiievi kesklinna püstitatud opositsiooni telklaagris. Julgeolekujõudude sooritatud vahistamiskatsed löödi meeleavaldajate poolt tagasi. Oma sõnul oli ta valmis SBU uurijatega kohtuma, kuid ainult telklaagri territooriumil. [22] Ukraina peaprokurör Juri Lutsenko sõnul sai Uute Jõudude Liikumise juht Mihheil Saakašvili Ukraina ärimehelt Sergei Kurtšenkolt pool miljonit dollarit protestide korraldamiseks eesmärgiga "haarata Ukrainas riigivõim"[23]Samuti avalikustati läbirääkimised Severion Dangadze ja Sergei Kurtšenko usaldusisiku vahel. Nendest sai teatavaks, et piiriületuse korraldamine läks Saakašvilile maksma 300 000 dollarit.[24] Pärast põgenemist kanti ta 5. detsembri õhtul peaprokuratuuri taotlusel riikliku politsei ja julgeolekuteenistuse tagaotsitavate nimekirja.[25] 8. detsembril 2017 peeti ta Kiievi kesklinnas kinni.[26]11. detsembril vabastas Kiievi Petšerski ringkonnakohus ta rühma Ukraina Ülemraada saadikute käendusel.[27] 17. detsembril 2017 Kiievis toimunud opositsioonimeeleavaldusel (nn. Porošenko tagandamismarss) kutsus ta üles vallutama Rahvusvaheline Kultuuri- ja Kunstikeskus, et teha sinna oma peakorter. Samal ajal toimus seal Glenn Milleri kontsert koos täissaaliga publikuga. Ülevõtmiskatse käigus tekkinud kokkupõrgetes sai viga mitukümmend inimest. Hoonet ei vallutatud.[28] 18. detsembril saabus Saakašvili peaprokuratuuri ülekuulamisele, kuid kasutas seda avalikuks kõneks, katkestas menetluse ja lahkus.[29][30] 26. jaanuaril 2018 saatis Kiievi apellatsioonikohus ta öisesse koduaresti (kell 22.00–7.00).[31] Kiievi apellatsioonikohus lükkas 5. veebruaril 2018 tagasi kaebuse Ukraina migratsiooniteenistuse keeldumise peale 3. jaanuaril anda talle Ukrainas varjupaika.[32] 12. veebruaril 2018 pidasid Ukraina riigipiirivalveteenistuse töötajad ta ühes Kiievi restoranis kinni ja ta saadeti Poolasse.[33] Sealt siirdus ta oma perekonna juurde Hollandisse, kus ta sai 14. veebruaril isikutunnistuse, mis võimaldab tal elada ja töötada Euroopa Liidus.[34] 18. veebruaril toimus Kiievis Uute Jõudude Liikumise korraldatud protestimarss “Marss tuleviku nimel! Porošenko tagasiastumise eest!”, kus Amsterdamist toimunud videosilla vahendusel esines Saakašvili. Ta teatas "rahva seast" kandidaatide ülesseadmisest Ukraina presidendiks, Ukraina Ülemraadasse ja Ukraina valitsusse.[35]
Pärast Volodõmõr Zelenski võitu Ukraina presidendivalimistel aprillis 2019, avaldas ta soovi saada Ukraina vastvalitud presidendi meeskonna liikmeks. 28. mail 2019 tagastas Ukraina president Zelenski oma dekreediga Saakašvilile Ukraina kodakondsuse.[36] Järgmisel päeval lendas Saakašvili Varssavist Kiievi Borõspili rahvusvahelisse lennujaama, kus teda ootas üle saja toetaja ja suur hulk ajakirjanikke.[37]
President Zelenski kutsus ta 22. aprillil 2020 Ukraina asepeaministri ametikohale, et tegelda reformide juhtimisega.[38] Pärast Gruusia võimude üsna teravat reaktsiooni (Tbilisi teatas, et kutsub Ukrainast tagasi suursaadiku, kui endine president Saakašvili määratakse selles riigis mis tahes ametikohale)[39] võttis Ukraina valitsus 28. aprillil 2020 tagasi ettepaneku nimetada Saakašvili asepeaministriks.[40] Kuid juba 7. mail 2020 nimetas Zelenski Saakašvili Ukraina Reformide Täitevkomitee juhiks.[41] Vastuseks sellele ametisse nimetamisele kutsuti 8. mail 2020 Tbilisisse tagasi Gruusia suursaadik Ukrainas.[42]
Remove ads
2013. aasta oktoobri lõpus lendas oma presidendiaja lõppu ära ootamata Brüsselisse.[43] Detsembris 2013 võttis ta vastu õppejõukoha Tuftsi ülikooli juures asuvas Ameerika Fletcheri õigus- ja diplomaatiakoolis, kus pidas loenguid Euroopa riiklusest.[44]
28. juulil 2014 esitas Gruusia prokuratuur talle süüdistuse oma volituste ületamises 2007. aasta novembris opositsiooni meeleavalduse hajutamisel, Imedi telekompanii hävitamises ja vara konfiskeerimises selle telefirma asutajalt Badri Patarkatsišvililt. Tol ajal New Yorgis viibinud Saakašvili teatas, et "ei tule Gruusia peaprokuratuuri ülekuulamisele ega kavatse teha koostööd riigi uurimisasutustega". 1. augustil 2014 andis Tbilisi linnakohus välja määruse tema tagaselja arreteerimise kohta.[45] 13. augustil 2014 esitati Saakašvilile süüdistus eelarvevahendite omastamises ja 31. augustil 2014 kanti ta rahvusvahelisse tagaotsitavate nimekirja.[46] Septembris 2014 arestis Gruusia peaprokuratuur Gruusias asuva Saakašvili perekonna (tema abikaasa ja ema) vara ning arestiti ka tema isiklikud pangakontod Gruusias. [47] Septembris esitas Gruusia prokuratuur Saakašvilile süüdistuse riigi parlamendiliikme Valeri Gelašvili peksmise juhtumist 14. juulil 2005. aastal.[48] 2014. aasta novembri lõpus esitas Gruusia prokuratuur talle süüdistuse Gruusia Ühendpanga töötaja Sandro Girgvliani mõrvas.[49] 17. veebruaril 2015 keeldus Ukraina Saakašvilit (2015. aasta algusest töötas Ukraina valitsuse nõunikuna) Gruusiale väljaandmast.[50] 1. augustil 2015 keeldus Interpol Saakašvilit rahvusvahelisse tagaotsitavate nimekirja kandmast.[51]
5. jaanuaril 2018 tunnistas Tbilisi linnakohus ta tagaselja süüdi ametiseisundi kuritarvitamises ja endiste siseministeeriumi ametnike ebaseaduslikus ennetähtaegses vanglast vabastamises ja Sandro Girgvliani mõrvas ning mõistis talle karistuseks kolm aastat vangistust.[52] 28. juunil 2018 mõistis Tbilisi linnakohus talle Gruusia parlamendiliikmele Gelašvilile rünnaku organiseerimise eest tagaselja kuue aasta pikkuse vangistuse.[53]
29. septembril 2021 sisenes Saakašvili kohalike valimiste eelõhtul ebaseaduslikult Gruusia territooriumile.[54] 1. oktoobril 2021 peeti ta Batumis kinni ja viidi Rustavi linna vanglasse.[55] Tema vastu algatati kriminaalasi ebaseadusliku piiriületuse eest.[56] Gruusias algasid tuhandete osavõtjatega miitingud, millest osavõtjad nõudsid endise presidendi vabastamist.[57] "Saakašvili lootis sellega, et tema tulek tõmbab opositsiooniliselt meelestatud massid hoogu ja toob kaasa tõsiseid kõnesid, mis omakorda toob kaasa poliitilised muutused. Kuid selgus, et tal on vähemalt rohkem toetajaid kui kellelgi teisel opositsioonis, kuid see ei tähenda, et nad on valmis nädalaid ja kuid [miitingutel] seisma ja neid pole piisavalt," rääkis politoloog Gia Nodia BBC-le.[58]
Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee tunnistas 10.–14. oktoobrini 2022 peetud koosolekutel Saakašvili poliitvangiks ja kutsus Gruusia ametivõime üles teda vahi alt vabastama.[59]
8. novembril 2022 teatas advokaat Šalva Hatšapuridze, et arstid avastasid Saakašvilil 36 haigust, sealhulgas tuberkuloosi ja dementsuse.[60]
2023. aasta juulis taotles Ukraina president Zelenski Saakašvili üleandmist Ukraina poolele, et saada edaspidi ravi väljaspool Gruusiat öeldes, et "Venemaa tapab Gruusia kodanikku Mihheil Saakašvilit gruusia kätega." Gruusiat valitseva partei "Gruusia Unistus" juht Irakli Kobahidze välistas üleandmise võimaluse.[61] [62]
- Maarjamaa Risti kett (2007)
Saakašvili valdab peale gruusia ja vene keele vabalt inglise ja prantsuse keelt.
Saakašvili on abielus Terneuzenist pärit hollandlanna Sandra Roelofsiga, kellega ta tutvus enne USA-sse minekut ühel inimõiguste kursusel Prantsusmaal. Neil on kaks poega, Eduard ja Nikoloz.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
Remove ads