From Wikipedia, the free encyclopedia
Mare Tralla (sündinud 11. juulil 1967[1]) on eesti kunstnik.
Mare Tralla lõpetas 1988. aastal Tartu Kunstikooli ja õppis aastatel 1990–1996 Eesti Kunstiakadeemias, kus ta omandas 1995. aastal bakalaureusekraadi maali erialal ning seejärel jätkas õpinguid vabade kunstide magistrantuuris. 1996. aastal jätkas Tralla magistriõpinguid Londonis ning kaitses 1997. aastal magistritööd Westminsteri Ülikoolis hüpermeedia erialal. Alates 1996. aastast elab ja töötab Tralla Tallinnas ja Londonis, kus elatub peamiselt omavalmistatud kudumite müügist.[2]
Lisaks näitustel esinemisele tegutseb Tralla ka kuraatori, kirjutaja ja õppejõuna. Aastatel 2000–2003 oli ta Eesti Kunstiakadeemia E-Meedia Keskuse professor ning õpetas praktilisi interaktiivse multimeedia ja veebimeedia kursusi ning pidas loenguid meediakunstide ajaloost [3], lisaks on ta tegutsenud ka külalislektorina Goldsmiths College'is.
Mare Tralla on LGBTQI+ ja inimõiguste aktivist ning kuulub organisatsioonide Act Up London, Lesbians and Gays Support the Migrants ja No Pride in War ridadesse.
Mare Tralla kuulub kunstnike hulka, kelle erialane karjäär algas Eestis 1990. aastate alguses, kui temast sai üks noorema generatsiooni juhtivamatest kunstnikest[viide?]. Tema loomingut kujundasid kiired muutused tolleaegses Eesti ühiskonnas ja tema teosed on tihti olnud otsesed kriitilised vastused nendele muutustele ja eriti sellele, kuidas need muutused mõjutasid naisi.[4] 1992. aastast alates tegutseb Tralla vabakutselise kunstnikuna.[5]
1993. aastal esitles Tralla oma esimest avalikku performance'it "Illusiooni(de) purustamine" Vaal Galeriis, mille kohta kunstnik 2017. aasta Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirjas ütles: "Tagantjärgi vaadates oli illusioone palju, mida oma esimeses performansis purustada üritasin. Eelkõige olid need illusioonid noorest naisest: see oli vastuhakk ühiskondlikele normidele, millesse mind naisena suruti, see oli katse vabaneda ettekirjutustest ja reeglitest. Feministliku kunsti diskursus ei olnud selleks ajaks veel päriselt Eestisse jõudnudki."[6]
1994. aastal toimus Tralla jaoks mitu olulist sündmust: Reet Varblase ja Ando Keskküla kureeritud Rootsi-Eesti feministlik ühisprojekt "Kood-eks", mis tutvustas põhjamaade feministlikku kunsti. Koos Mari Kartau ja Marco Laimrega tegi Tralla ka Eesti Televisioonis kunstisaadet "JaEi". 1994. aastal pälvis Tralla ka Sorosi aastanäitusel teosega "Kaks võimalust vaadata iseendasse" ühe preemiatest. Tänu sellele edule tekkisid kunstnikul kontaktid Soomes ja preemiaraha eest sai ta osta VHS-videomaki, millega oli võimalik teha primitiivset videomontaaži. Hiljem, nagu kunstnik ise on öelnud, tegi ta sellega oma esimesed videoteosed.[6]
1995. aastal kureeris Mare Tralla koos Eha Komissarovi ja Reet Varblasega esimese Eesti feministliku kunstinäituse "Est.Fem". Esialgu soostusid teemaga suhestuma eelkõige Tralla noored kaasüliõpilased EKAst, aga kunstniku sõnul oleks ekslik näha näitust vaid noorte kunstnike ettevõtmisena, näitusel osalesid muuhulgas ka nt Anu Kalm, Kadri Mälk, Lilian Mosolainen, Tiina Tammetalu, Mall Nukke, Peeter M. Laurits, Raivo Kelomees ja Toomas Volkmann. Tralla teos "Nii me sünnitasime eesti feminismi" sündis paar päeva enne näitust, ja mille kohta kunstnik on ise öelnud: "... tänu juhusele ja emotsionaalse frustratsiooni tõttu, mida meeste võim mu elus tekitas, õnnestus mul luua feministlikult provokatiivne teos, kus minu lapsepõlve pioneerikogemus on irooniliseks tõlkeks naise seksobjektiks muutmise protsessidele 1990ndate Eestis."[6]
Tralla looming on jätkuvalt seotud sotsiaalsete teemadega, kunstniku hiljutised teosed käsitlevad privaatsust, järelevalvet ja kaitset soolisest kriteeriumist lähtuvalt. Tralla kasutab ja kombineerib oma loomingus eri meediume: maali, fotograafiat, performance'it, videot ja interaktiivset meediat.[4] Tralla kunsti iseloomustab ühiskonnakriitika ja eneseirooniline nostalgia ning väike feministlik revolutsioon ühiskonna harmoonilisema ja õiglasema arengu tarvis[viide?].
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.