Makarovi püstol

Makarovi püstol (lühendatult PM; vene keeles Пистолет Макарова; ПМ) on Nõukogude Liidu poolautomaatne püstol.

Makarovi püstol
Päritoluriik	NSV Liit
Teenistusajalugu
Sõjad	Indohiina sõda Vietnami sõda Nicaragua revolutsioon Liibanoni kodusõda Nõukogude-Afganistani sõda Lõuna-Aafrika piirisõda Angola vabadussõda Tuareegi mässulised (1990–1995) Burundi kodusõda Tšetšeenia sõda Venemaa–Gruusia sõda Liibanoni kodusõda Süüria kodusõda Sõda Donbassis Colombia konflikt Venemaa sissetung Ukrainasse
Tootmise ajalugu
Konstruktor	Nikolai Makarov
Konstrueeritud	1948
Tootja	Iževski relvatehas (1949–2013) / Kalašnikovi kontsern (2013–praeguseni) (NSV Liit / Venemaa), Ernst Thaelmann (Saksa DV), Arsenal AD (Bulgaaria), Norinco (Hiina RV), Factory 626 (Hiina RV)
Tootmises	1951–praeguseni
Toodetud ühikuid	5 000 000
Tehnilised andmed
Kaal	730 g
Pikkus	161,5 mm
Toru pikkus	93,5 mm
Laius	29,4 mm
Padrun	9 x 18 mm
Kaliiber	9 × 18 mm Makarov
Tööpõhimõte	poolautomaatne püstol
Laskemoona algkiirus	315 m/s
Tõhus laskeulatus	50 m
Söötur	8 padruniga üherealine salv. 10 ja 12 padruniga kaherealine salv kasutatav PMM)
Sihikud	tagumine sihik reguleeritav

Relva konstrueeris Nikolai Makarov. Püstol võeti ametlikult relvastusse 1951. aastal ning oli Nõukogude Liidu miilitsa ja sõjaväe standardkasutuses teenistusrelvana.^[1] Püstol jäi relvastusse Nõukogude Liidu lagunemiseni, kuid relva töökindluse ja lihtsuse pärast kasutavad mitmed riigid seda tänapäevalgi.

Ajalugu

Pärast Teist maailmasõda hakkas Nõukogude Liit välja vahetama teenistusrelvi, sealhulgas püstoli Tokarev TT33 ja revolvri Nagant M1895. AK-47 ründevintpüssi kasutuselevõtt sõjaväes andis püstolile kerge enesekaitserelva rolli. TT30/33 ei sobinud aga sellisesse rolli, olles liiga raske, suur ja sellel puudus vajalik peatamisjõud. Tokarevidel puudus pealegi turvalisus^[küsitav](kaitseriiv?) ja padrunisalvesid oli liiga lihtne kaotada. Seetõttu korraldati 1945. aasta detsembris kaks konkurssi uue käsirelva loomiseks ja tootmiseks, nii 7,62mm kui ka 9mm kaliibrile. Hiljem otsustati, et uus 9,2×18mm kaliiber, mille konstrueeris B. V. Sjomin^{[küsitav][viide?]}(1936. Gustav Genschow&Co 9×18mm Ultra), vastas etteantud nõuetele kõige paremini. Väiksema kaliibriga padrun vähendas tootmishinda ja relva valmistamise keerulisust, samas oli nõrgema tagasilöögiga ja hea peatamisjõuga.

Mitmed insenerid võtsid osa võistlusest, kaasaarvatud Korovin, Barõšev, Voivodin, Simonov, Rakov, Klimov, Lobanov, Sevrjugin ja Makarov. Eriliselt rõhuti turvalisusele, kasutajasõbralikkusele, täpsusele, kaalule ja suurusele. Pärast ranget käsitlemis-, vastupidavus- ja muid teste paistis Makarovi püstol, mis põhines Saksa Walther-PP-l, teiste konkurentide seas välja oma lihtsuse, suurepärase vastupidavuse ja kiire montaažiajaga. 1948. aasta aprillis esines Makarovi püstolil 20 korda vähem rikkeid kui võistlevatel Barõševi ja Sevrjugini relvadel ja sellel oli vähem osasid. Seega valiti 1949. aastal püstol edasiseks arenduseks ja tootmiseks. Tootmine seati üles Iževski tehases. Pärast mitmeid suuri konstruktsioonimuudatusi ja seadistusi võeti relv 1951. aastal tootmisse kui Pistolet Makarova ehk PM.

Uus Nõukogude liidu standardkäsirelv PM jaotati laiali Nõukogude armee allohvitseridele, miilitsale, eriüksustele. PM jäi laialdaselt teenistusse nii sõjaväes kui ka miilitsas kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal. PM modifikatsioonid on jäänud tootmisse Venemaal, Hiinas ja Bulgaarias. Ameerika Ühendriikides on Nõukogude Liidu ja Saksa DV sõjaväe Makarovid Ameerika Ühendriikide Alkoholi, Tubaka ja Tulirelvade Büroo poolt märgitud reliikviateks, kuna valmistajariike nagu NSV Liit ja Saksa DV enam ei eksisteeri.^[2]

2003. aastal asendati Venemaal ametlikult Makarov PM püstol MP-443 Gratš, kuigi 2012. aasta seisuga on suur hulk Makaroveid veel kasutuses nii sõjaväes kui ka politseis. Makarov PM on siiani teenistusrelv paljudes Ida-Euroopa riikides ja endise NSV Liidu kunagistes liiduvabariikides. Põhja-Korea ja Vietnam kasutavad Makarov PM püstoleid standardkäsirelvana.

Viited

1. http://www.makarov.com/makbasics.html
2. Peterson, Philip (23. juuni 2011). "How Did They Get Here?". Standard Catalog of Military Firearms: The Collector's Price and Reference Guide. Iola, Wisconsin: F+W Media. lk 13. ISBN 978-1-4402-2881-0. Kasutatud 20. aprillil 2017.