Mahākāla

Mahākāla ('suur must') on vadžrajaana mütoloogias jidam ja dharmapāla. "Sadhanamalas" kirjeldatakse kahe-, kuue- ja kuueteistkümnekäelist Mahākālat; kõik nad on tumesinist värvi ning raevuka väljanägemisega. Tiibetis on teada veelgi rohkem Mahākāla erivorme.

Mahākāla kuulub peamiste dharmapāla'de hulka.

Dharmapāla on vadžrajaana budismis raevukas jumalus ja tähendab Dharma-kaitsjat või õpetuse kaitsjat.

Kuigi dharmapāladel on raevukas välimus, on nad kõik bodhisattvad või budad, kaastunde kehastused, kes tegutsevad olendite heaks raevukal viisil. Dharmapālade traditsioon sai alguse India budistlikest tantratest ja levis Tiibetisse ning Jaapanisse. Tiibetis on enamikus kloostrites oma isiklik dharmapāla, tuntumad neist on Mahākāla oma paljudes Avalokitešvara vormides, Kalarupa ja Jamāntaka, keda peetakse Mandžušrī manifestatsioonideks ning Kalidewi ehk Palden Lhamo.

Dharmapālade (chos-skyong), (drag-gsed) Mongoolias kutsutakse (dokshiit) peamiseks funktsiooniks on hoida ära sisemisi ja välimisi takistusi ehk meelekonflikte, mis pidurdavad praktiseerijat vaimsel täiustumisel ning korraldada kõik vajalikud tingimused praktikate teostamiseks. Dharmapālad võivad olla budad ja bodhisattva'd või dharmarāja'd (tib. Damchen) ja vaid valgustunud kaitsjad, mitte maised, on varjupaigaks budistidele. Damchen oli algselt Tiibeti mäevaim, kelle Padmasambhava alistas ja sidus vandega kaitsma Õpetust, kui ta saabus Indiast Tiibetisse. Jaapanis kuulub Jamāntaka (Daiitoku) Tarkuse Kuningate hulka, teised dharmapāla'd, ka Mahākāla (Daikoku) kuuluvad jumaluste hierarhias tenbu klassi.

8 peamist usu- ehk õpetusekaitsjat

• Mahākāla (tiibeti Nagpo Chenpo)
• Jama (tiibeti Shinje)
• Jamantaka Vadzhrabhairava (tiibeti Shinje Shed)
• Hajagriva (tiibeti Tamdrin)
• Vaišravana (tiibeti Kubera)
• Shri Devi (tiibeti keeles Palden Lhamo)
• Brahma
• Begtse

Tantrate tekstid kirjeldavad raevukaid jumalusi hirmuäratavatena. Jämedad, tugevad ja lühikesed jäsemed, mitu pead, kätt ja jalga. Neid võrreldakse tihti tormipilvedega, metalli või kalliskividega: "must nagu pilv, mis ilmub kalpa lõpus" või "nagu kristallmägi, puhas kuld" või "punane, nagu siis kui päike tõuseb ja ta kiired langevad hiiglaslikule korallmäele".

Raevukate usukaitsjate jumaluste nahk on õlitatud seesamiõliga nagu iidsetel aegadel või hõõrutud/kaetud nagu sadhudel tuhaga surnuaedadest. Ja veel hullem, see on kaetud vereplekkidega ning läikivate inimrasva tilkadega. Nende lõuad on raevukas grimassis, esiletungivate vasest või rauast kihvadega, sageli on profiilis näha ülemist hammast napsamas alumist huult.

Mahākāla kannab ja kasutab relvastuses traditsiooniliselt ka kolmharki, hindu jumala Shiva tunnust. Templites on tihti eraldi spetsiaalne ruum (gon-khang), mis on pühendatud Mahākālale. Sinna ei pääse tavaliselt algajad ning naised. Vastavalt ühele legendile pidasid jumalad nõu, et valida õpetuse kaitsja ja selleks sai Mahākāla, kellel on tohutu jõud ja potentsiaal negatiivsetest meele-elementidest vabanemiseks. Mahākāla on kaitsejumalus kõigile Tiibeti koolkondadele, kuid Mahākāla on üldine nimi ja igal koolkonnal on oma Mahākāla vorm, spetsiifiline just sellele koolkonna traditsioonidele. Mahākāla keha on tumesinine, sümboliseerides muutumatut dharmakayat. Ta kolm silma väljendavad kolme aja täielikku ületamist ja budasuse kolme keha ilmingut. Kroon viie kolbaga märgib viie meelemürgi – viha, kire, juhmuse, kadeduse ja ahnuse muutumist viieks tarkuseks.

Kuus kätt väljendavad kuue täiuse teostamist – lahkus, kannatlikkus, eetika, püüdlus, meditatsioon ja tarkus, Vadzhra-nuga sümboliseerib ego kiindumuste äralõikamist. Verega täidetud kolbakauss märgib alistatud vaenlasi. Palvekee tähistab tema katkematut aktiivsust olendite heaks. Damaru trumm väljendab võimu daakinite üle ja kolmhark võimu kolme ilma – kirgede, vormi ja vormitu ilma üle. Kaks jalga sümboliseerivad tarkust ja vahendeid. Kui vasak on sirge ja parem kõverdatud, väljendab see teostust teiste ja enda hüveks. Ta trambib Binayakal (Ganesha), et näidata takistuste purustamist ja hävitamist. Päikeseketas, millel ta seisab, tähendab valgustumist juhmuse pimedusest. Lootosetroon sümboliseerib sansaarast puutumata puhtust. Põlevad leegid tema ümber väljendavad ta tegutsemist neurootiliste seisundite hävitamisel. Tiigrinahk, mida ta kannab, näitab puhastumist kirgedest, elevandinahk uhkusest, madu vihast. Kõik tema ornamendid näitavad, et tal on kõik budaluse kvaliteedid ehk tunnused.

Mahākālat austatakse peamiselt kolmes vormis. Igal neist on mõned eristavad kvaliteedid ja aspektid, mis väljenduvad füüsiliste vormide erisustena ja erinevad atribuudid, mida nad hoiavad.

• Kuuekäeline (Shadbhuja) Mahākāla (mGon po phyag drug pa)
• See vorm kuulub Gelugi koolkonda ja seda Mahākāla ilmíngut peetakse Avalokitešvara kaastunde raevukaks vormiks.

Ta kannab järgmisi atribuute:

1. kroon viie kolbaga – seda kannavad kõik Mahakala manifestatsioonid ja esindavad viie inimloomuse negatiivsuse muutmist positiivseks;
2. kuus kätt märgivad kuue ületava täiuse teostamist (shad-paramita);
3. käed hoiavad erinevaid relvi, igaühel oma tähendus.

Neljakäeline Mahākāla (Chatur-bhuja) Mahākāla (mGon po phyag bzhi pa)

See manifestatsioon kuulub Nyingma koolkonnale.

Neli kätt esindavad ühte järgmistest positiivsetest karmadest ehk tegevustest, mis olevat erilise soosingu märgiks tema järgijatele:

• rahustamine, talitsemine
• rikastamine, laienemine
• kütkestamine
• kahtluse, juhmuse hävitamine

Kahekäeline Mahākāla (mgon po phyag drug pa)

Kahekäeline Mahākāla nimega Bernakchen on Karma Kagyu koolkonna peamine kaitsja.

Valge Mahākāla (Skt. Shad-bhuja Sita Mahakala; Tib. mGon po yid bzhin nor bu) on Mahākāla aspekt, mis toetab järgijate heaolu ja toob jõukust. Ta on valget värvi ja kuue käega. Tema peamine parem käsi hoiab rinnal chintamanit (soove täitvat kalliskivi).

Valge Mahākāla on ka Mongoolia budismi eriline kaitsja. Tema ikonograafia on rikas sümbolitest, mis seostavad teda jõukusega, nagu näiteks kolbakauss, mis täidetud erinevate kalliskividega ja kroon, millel viis kalliskivi kolpade asemel.

• Mahākāla päritolu

Vastavalt legendile tuleneb Mahākāla erilise jõu ja efektiivsuse põhjus Avalokitešvara lubadusest buda Amitabhale jääda siia ilma ning mitte saada budaks, kuni kõik olendid saavad valgustatuks. Kunagi ammu tõstis Suure Kaastunde jumalus bodhisattva Avalokitešvara mõtte Valgustumisest, bodhiccitast ja genereeris häid pälvimusi lugematute aegkondade vältel. Ta jõudis mõtteni, et tuleb aidata kõikidel olenditel vabaneda, andes lubaduse mitte lahkuda nirvaanasse, enne kui kõik sansaaras kannatavad olendid on vabastatud. Alles siis, kui kõik olendid on saanud Valgustatuks, budaks, võib Avalokitešvara sansaarast lahkuda.

Sellest ajast asub Avalokitešvara Potala mäel. Läbi oma lugematute emanatsioonide teostas ta arvutute olendite juhtimist valgustumisele, tehes seda paljude kalpade vältel. Viimaks arvas Avolokita, et nüüd vast on kõik olendid juba vabanenud sansaarast ja heitis pilgu olendite ilma. Oma kohkumuseks nägi ta, et juhmuse ja kannatuste kogus sansaaras polnud vähenenud, pigem näis, et see oli kasvanud. See tekitas temas lootusetu mõtte, et ta pole ühtegi olendit päästnud ja sel hetkel purunes ta pea tuhandeks tükiks. Buda Amitabha pani tükid kokku ja tegi talle neist 10 pead ja sättis enda pea kõige ülemiseks, öeldes, et nüüd peab Avalokitešvara täiendama oma lubadust ja tegema enam olendite heaks ning seekord paremini toime tulema.

Avalokitešvara oli kurvastusest teadvuseta olekus 7 päeva, mille tulemusena leidis, et kannatavad olendid vajavad efektiivsemat vahendit sansaarilistest kannatustest vabanemiseks. Ta soovis muuta end kohe raevukaks jumaluseks, et kiiresti ja tulemusrikkamalt abistada olendeid teel Vabanemisele. Selle mõtte juures tekkis ta südamest tumesinine silp "HUM". See HUM muutus kuuekäeliseks Mahākālaks, mille juures värises maa kuus korda. Budad ütlesid sel puhul, et Mahākālal saab olema suur jõud soovide täitmiseks, juhul kui neid soovitakse siiralt.

Mahākāla lugu

Kui Guru Rinpotshe (Padmasambhava) oli Tiibetis, käskis ta Yeshe Tshogyalil peita terma, mida kutsutakse Padma Thangyig Sertreng ( Lootosest sündinu Kuldne Kee ). Selle leidis 500 aastat hiljem tertön Urgyen Lingpa ja selles mainitakse Mahākāla pärinevust.

Lugematud ajad tagasi üks kõrgelt teostunud joogi Tharpa Nagpo (Must Pääsemine) tõlgendas valesti oma guru õpetusi ning asus elama kombelõdvalt ning meeleplekkidele järeleandval viisil, mistõttu pärast surma sündis loomade ja näljaste vaimude hulgas paljude elude jooksul ning langes siis lugematuteks aegadeks vadzhrapõrgusse.

Buda Dipankara ajastul sündis ta kui ilge koletis kolme pea, kuue käe, nelja jala ning kahe tiivaga ja tema sündides tabasid maailma epideemiad, verevalamised ja teised hädad. Kui ta ema suri 9 päeva pärast ta sündi, visati ta koos laibaga surnuaiale surema. Imedes oma surnud ema piima ja jäänuseid süües jäi ta ellu ning kasvas kohutavaks kihvadega monstrumiks. Ta kandis inimnahka, tiigrinahka puusadel, elevandinahka õlgadel ning madudest põlle. Kaasas kandis ta verega täidetud kolpa ning kolmhargiga jahtis endale toiduks inimesi, terroriseerides kõiki olendeid igal võimatul viisil. Aja jooksul muutus ta väga võimsaks ning tema hingeõhk põhjustas epideemiaid, ta kõrvadest, ninast ja ta keha levitas 404 sorti koledaid haigusi. Seepärast kutsuti teda Matram Rudra, suurima kurjuse, ülbuse ja egoismi kehastuseks kõige kohutavamas vormis.

Ta alistas kõik rakshased, nagad, jakshased, asurad, gandharvad ja deevad, kes tegid temast oma kuninga ning koos temaga prassisid kõlvatutes orgiates, jahtides, tappes ning süües inimolendeid. Sel ajal ilmusid tänu oma kaastunde tõttu Vadzrasattva ning Vadzrapani ning manifesteerusid Hayagriva ja Vadzravarahina,

Avalokitešvara ja Rohelise Tara (Kurukulla)) raevukates vormides. Koos nad alistasid Matram Rudra ning pärast raevukat võitlust, mis vapustas kogu maailma, Matram Rudra ja ta kaasa Krodeshvari alistusid. Pärast seda sündmust omandasid jumalused edaspidi raevuka ilme, hauatagused kaunistused ja muud tema atribuudid. Pärast kannatusterikast kaotust kahetses Matram Rudra suuresti ja lubas kaitsta kõiki Dharma-järgijaid ning praktiseerijaid. Seetõttu Hayagriva ning Vadžravarahi purustasid ta südame kilayaga, vabastades ta sel moel kõikidest karmilistest seostest. Nad võimustasid ta ning muutsid dharmakaitsjaks, andes talle salajase nime Mahākāla. Matram Rudra muutumine suurimast kurjusest õpetusekaitsjaks Mahākālaks läbi Hayagriva ning Vajravarahi pole muud kui kaastunde ja oskuslike vahendite võit juhmuse ja egoismi üle, muutes selle tarkuseks.

Ülimast vaatepunktist lähtuvalt (sisulisest küljest) pole vahet Mahākālal ja Budal. Mahākāla säilitab raevuka vormi ning atribuudid, mis Matram Rudra, kuid igaüks neist on esindamas oskuslikku vahendit, et muuta meeleplekk tarkuseks. Seepärast on Mahākāla tegelikult kaastunde raevukas kehastus Punakha orus asub ka Wangdiphodrang Dzong, mis strateegiliselt on asetatud mäeseljakule (kõrgusele 4430 jalga), vaatega alla Sunkoshi Tangchu jõgede ühtumiskohale, mis on väravaks ida ja kesk Bhutani. Legend jutustab, et Bhutani kaitsejumalus Mahākāla ilmus teatama shabdrungile ennustust, öeldes: "Kivisele mäele, kus kaks jõge kohtuvad, kust parv ronki lendavad laiali nelja suunda, ehitad sa dzongi." Nagu jumalus ennustas ehitas shabdung dzongi (klooster-kindluse) 1638. aastal.

Kolm Mahakala Venda

Dhe Tsangi kloostri ehitas 1414. aastal Tiibeti idaossa Gyalrongi Tsongkhapa lähedane õpilane Ngawang Drakpa. Ngawang Drakpa saabus sinnakanti mõttega klooster ehitada, kuid pärast pikka sobiva koha otsimist ta leidis, et ei suuda otsustada, milline koht oleks parim tulevase kloostri rajamiseks. Sel hetkel sööstis suur ronk alla tema poole, napsas ta salli ning lendas sellega minema. Munk kiirustas linnule järele ja lõpuks leidis oma salli rippumas kadakapõõsa harult. Siinkohal on hea teada, et Tiibeti budismis vaadatakse ronka kui Mahākāla kehastust,(sõnumitoojat), kelle nimi tähendab suurt musta. Pidades seda sündmust heaks endeks, otsustas Ngawang ehitada kloostri ümber puu, mis jääks nii kloostri ehitiste loomulikuks osaks. Kloostri ehitamise ajal kohtas Ngawang Drakpa vastuseisu kohalike Böni- järgijate poolt, kes tundsid end ohustatuna budismi levikust Tiibetis. Kõik, mis ehitati päeval, lagunes öösiti ja need ebaõnnestumised kanti bönpode musta maagia arvele. Ühel päeval, kui Ngawang oli just vajunud mõttesse selle probleemi üle, ilmus ronk uuesti ja see rõõmustas munka. Ta kirjutas kirja oma õpetajale Tsongkhapale Lhasasse ja palus abi. Vastuseks oma õpilasele palvele koostas Tsongkhapa sadhana, võimustas selle ja nimetas "Eraklik Võitleja Vadzhra-Bhairava sadhana ning andis siis rongale, kes toimetas selle Ngawangile. Kui viimane kirja sai, asus ta kohe vastavalt õpetustele rituaale läbi viima, mis viiski bönpode alistamisele. See tekst sai hiljem Gelugi kloostrites üheks olulisemaks teoseks ning on säilitanud oma populaarsuse tänapäevani. Kui enamus kloostrist oli valmis, asus Ngawang otsima skulptoreid ehk kujude-meistreid, kes suudaksid luua imeväega võimustatud kuju. Ühel päeval ilmusid kolm mustakarva meest kloostrisse ning peatusid seal veidi aega. Selgus, et need on meistrid Indiast kes nimelt teevad pühi kujusid. See uudis rõõmustas Ngawangi ning ta palus kohe neilt abi kloostri jaoks kujude valmistamisel. Üks neist nõustus aitama ning teised jätkasid oma teekonda. Nagu lubatud, valmistas meister kõik kujud, välja arvatud Mahākāla, mis sai vaid pooleldi valmis kloostri pidulikuks avatseremooniaks. Pidustused koosnesid ka mitmetest rituaalsetest tantsudest ja tseremoonia lõpus soovis Indiast pärit meister esitada enda poolt tantsu kloostri auks. Ta esinemine kütkestas publikut erilise joovastusega. Meister tantsis riiete lehvides, näo ees suur mask ning viis vaatajad lausa transi seisundisse. Tantsu lõppedes hakkas ta keha äkitselt kokku tõmbuma kunimaapinnale jäi vaid hiiglaslik mask ning polnudki enam jälgegi endisest tantsijast. Sellisest asjade pöördest rabatud mungad tormasid templisse, kus pooleldi valmis Mahākāla kuju seisis. Kõigi suurimaks üllatuseks oli Mahākāla kuju juba valmis ja meister oli üheks sulanud jumalusega. Sellega pole see lugu veel lõppenud. Hiljem said nad teada, et nende India kuju-meistri kaks kaaslast, kes astusid ka nende kloostrist läbi, olid samuti kumbki teinud Mahākālale kujud, kahes kloostris ning samal müstilisel viisil sulanud kokku enda tehtud Mahākāla kujuga. Ei võtnud kaua aega munkadel taibata, et see polnud keegi muu kui Mahākāla isiklikult oma erinevates manifestatsioonides, ilmudes kohale kui kloostrite kaitsja. Seepärast oli ta Ngawang Drakpa kloostris Kuuekäeline Mahākāla ja lõi endast vastavalt pooletosina kätega kuju. Samal viisil valmistasid ka teised kaks kujusid, vastavalt Neljakäelisest Mahākālast ja Valgest Mahākālast. Grupina koos nimetatakse neid "Kolm Mahākāla Venda" ja nad on laialdaselt populaarsed Tiibetis.Kuigi Mahākālad kui jumalust austatakse kõikides Tiibeti kloostrites, loetakse vaid Dhe Tsangi kloostris teda sanghas elavaks liikmeks. Seetõttu on senini kombeks annetuste tseremooniatel meenutada valjuhäälselt – ärge unustage musta mehe jagu! Sama, mida iga munk saab, asetatakse annetuseks ka Mahākāla kuju ette. See traditsioon pärineb faktist, et kui nn "Must mees Indiast" oli valmistamas kujusid ja temalt küsiti, mida soovib vastutasuks, kostis ta: "Vaid niipalju, kui antakse mungale".

Peab mainima ka fakti, et 1950. aastal hävitati klooster täiesti, kuid taastati täielikult Kheyok Rinpoche juhtimisel 1997. aastal 170 inimese poolt, kes on 15 eri rahvusest.

Mahakala on nimetus mitmele raevukale jumalusele, peamiselt Avalokitešvara raevukale vormile. Mitte kõik Mahakalad pole Avalokitešvara vormid, samuti sõltuvad kujutatud detailid liinist ja situatsiooni kontekstist. On mitmeid kuuekäelisi dharmapalasid ja ka neljakäelisi ning kahekäelisi vorme.

Mahakala nimi tähendab sanskriti keeles 'Suur Must' ja nii ka seda tantristlikku jumalust tihti kujutatakse, kuigi tal on manifestatsioone ka teistes värvides. Mahakala on liitsõna, mille tähendus ei ole määratav liites osasid, millest ta koosneb, vaid on kogu kompleksi nimetus.

Mahākāla Jaapanis

Mahākāla on Jaapani budismis Daikoku, kes kuulub jumaluste hierarhias neljandasse klassi – Tenbu. Austatakse teda kui Daikoku't ehk Makiakara-ten'i (Suur Must) Tenbu ehk deeva on jumalik olend, budaõpetuse kaitsja nad on hindu jumalused, kes pöördusid budismi pärast buda Shakjamuni õpetuse kuulmist, nagu ka Myou -ou 'd (Tarkusekuningad e valguse kuningad), valvavad ka Tenbud budade ja bodisattvate üle. Sõna deeva on tõlgitud kui TEN jaapani keelde, mis tähendab "taevalik olend", "BU "tähendab gruppi, seetõttu TENBU tähendab "Grupp taevalikke olendeid". Tenbu grupp hõlmab deevasid ja palju teisi taevalikke olendeid, ka näiteks draakoneid, lind-inimest Garurat, pluss taevalikke nümfe ning taevalikke muusikuid. Enamik neist pärineb iidsetest India müütidest, kuid olles sulatatud budismi said neist Buda õpetuse kaitsjad. Tenbu elab lugematu hulk aegu, kuid ka nemad vananevad ja surevad, kuna nad on samuti lõksus eksistentsi kuues ilmas, taassündide tsüklis. Vabanemast takistab neid nautimine ja seetõttu ei tunne ära tõde, mis sisaldub kannatustes ehk siis muutuvuses. Nad n-ö kulutavad ära oma hea karma, olles arvutu hulk aastaid paradiisis ja langevad taas madalamatesse seisunditesse. Tee põrgutest budasuseni sisaldab 10 Tenbu ilma – tenbu esindab eskistentsi kõrgeimat sfääri, mis eelneb viimasele neljale seisundile, mis juhivad budasuseni. Kuus seisundit, mis vastavad tiibeti kuuele ilmale ja olemise rattale. Neile kuuele järgneb veel neli, mis on viimased astmed budasuseni. Daikoku Jaapanis arvatakse olevat pärit hinduismist, Shiva raevukast vormist Mahakalast ja et tekstides tema nimi translitereerus Makakara ning tõlgiti kui Daikokuten. Vahel ta ilmub ka Taizuokai mandara (kolme näoga, kuuekäelise jumaluse) kaaskonnas. Daikoku kuus vormi ( esineb ka kümme – Roku-Daikoku-Ten ) on:

• Makara Daikoku, kõige populaarsem vorm, vasara ja kotiga,seismas lootosel;
• Ojikara Daikoku, prints mõõga ja vadzhraga;
• Bika Daikoku, munk, vasakus käes vadzhra käepidemega mõõk ja paremas vasar;
• Yasha Daikoku, seisab, hoides käes seadmuseratast;
• Shinda Daikoku, istub chintamani vasakus käes;
• Mahakara Daikoku-nyo, naisvorm, istuvas asendis, riisipallikesega.

Vanimad kujud Daikokutenist on kui sõjakast jumalast, oli tuntud kui raevukas kaitsejumalus, alles hiljem sai temast hea õnne sümbol. Alates 17. sajandist sai ta rohkem tuntuks kui Daikoku ehk Daikokuten, jõukuse ja maaharijate heaoluga seostuv jumal, üks grupist Seitse Õnnetoovat Jumalat – Shichifukujin. Kõik koos valvavad need seitse õnnetoovat jumalat inimeste füüsilise ja materiaalse heaolu üle ning neid austatatakse kogu maal. Daikoku, tuntud ka nimega Daikokuten, toob head õnne ja vara neile kes temasse usuvad. Teda kujutatakse kapuutsiga, seismas kahel riisikotil ( märkides seost viljakusega) ja kandes õlal suurt aardekotti ning hoides käes väikest vasarat. Mõnedes traditsioonides seostatakse teda ka köögi ja toiduvarudega ja tema kujusid leidub nii kloostrite kui inimeste kodude köökides. Sel puhul nimetatakse teda Koujin -sama. Loomadest seostatakse teda rotiga, mis vihjab küllusele. Jaapanis olevat see traditsioon alanud Saichou poolt 9. sajandil. Hiinas on ta tuntud taoistliku tegelasena Zao Jun. Daikoku kujundit seostatakse ka müütilise Shinto figuuriga Oo-kuninushi-no-Mikoto (tõlgitav kui Külluse Prints) Tema küllusesarv võib imelisel viisil täita kõik soovid, kui seda raputada või koputada vastu maad kolm korda. Daikokut kujutatakse tihti ka koos Ebisuga, keda siis peetakse kas tema vennaks või pojaks. Budistlik sümbol cintamani (soove täitev kalliskivi) asub mõnikord Daikoku vööl või vasaral, esindades jõukust ja potentsiaalseid võimalusi ja andes selle omanikule ka võime näha kõiki asju nagu nad on. Hinnaline kalliskivi on üks seitsmest kuningliku võimu sümbolist budismis.

• Daikoku ilmub ka kui kolme peaga Daikoku – Sanmen Daikoku –

On üks kaitsjatest budismis, kes valvab Kolme Kalliskivi üle (Buddha Dharma Sangha). Ja tema atribuutika sarnaneb mingil määral Koujin-samaga. Sanmen Daikokuteni peetakse Daijizaiteni (üks 12 deevast) või Ishanaten kehastuseks ( Daijizaiten on tuntud ka nimega Ishanatenin). Sanmen Daikoku jagab oma järgijatele voorusi ning jõukust.

• Oma esoteerilisest budismist pärit vormis on ta sõjakas jumalus, kes alistab kurjust.
• Oma raevukas vormis on ta musta värvi, tal on kolm nägu ja kuus kätt. Ta kannab käevõruna sinist madu ja kolpadest kaelakeed. Tal on kolm silma ning kannab elevandinahka ning mõõka, haarates juustest Gakit (näljane vaim) ja hoides kitse sarvedest. Rahva hulgas on Daikoku populaarne kui "maiste püüdluste õnnestumise" jumal, kellel templit külastades püütakse hõõruda pead ja käsi. Arvatakse et see tegevus toob neile head õnne (hea õnn n-ö pudeneb jumala kuju küljest). See komme võib pärineda varasemast Binzuru (arhat Jaapanis) ja Yakushi Nyorai (meditsiini ja ravimise buda) kujude "hõõrumise "kombest, mil loodeti sellise tegevuse parandavale mõjule.

Must Daikoku on lähedalt seotud hindu jumaluse Mahākālalaga ja ta kaasa Mahākāliga, mustanäolise jumalannaga, keda tihti kohtab budistlikes templites Hiinas ja Aasias. Kolm tähte Daikoku nimes tähendavad Suur Must Deva ehk Suur Must ja ta kujudel Jaapani esoteerilises traditsioonis on sageli musta värvi nägu. Esoteerilises vormis nimetatakse Daikokut Makiakara-ten ja tuntud maagilist vasarat – Uchide-no-Kozuchi – on vahel kirjeldatud koos kujunditega, mis sümboliseerivad mees- ja naisprintsiipi, või siis kaunistatuna juveeliga. Need sümbolid vihjavad, et seksuaalne energia võib olla võimsaks allikaks vaimsele rikkusele ja edenemisele.

Mahākāla auks nimetati tema nimega asteroid (10819 Mahakala).

Vaata ka

• Ujjain